Itaalia valgetest viinamarjasortidest on kasvupinnalt teisel kohal Sitsiilia sort Catarratto. Vaatamata oma laiale levikule on see sort Eestis suhteliselt vähe tuntud. Hoopis tuntum on Grillo, mis on Catarratto ja Zibibbo ristand. Ilmselgelt on vaja meil Catarrattoga lähemalt tutvuda.
Põllumajandus ja eriti veinikasvatus on majandusharu, mille puhul loodusolude muutused annavad endast väga selgelt märku. Nii pole ka mingi ime, et üha enam levivad ideed, mille eesmärgiks on tagada ökoloogiline või vähemalt kestlik tegutsemine.
Jätkusuutliku veinikasvatuse ja -valmistamise kontseptsioonid on tegelikult pärit juba eelmisest aastatuhandest.
Üks veini ja toidu sobitamise võimalikke põhimõtteid on see, et vali kõigepealt vein ja siis hakka õiget toitu sinna juurde sobitama. Sest veini, mis on juba pudelis, sa enam muuta ei saa, küll aga toitu. Aga kuidas ma ennast veinidele sobivaks teen? Kas ma peaksin ka ennast muutma?
Veini on aastasadu pakendatud klaaspudelitesse. Neid on mugav sulgeda, et vein saaks segamatult küpseda, samuti hea transportida ja kasutada. Lisaks on neil loomulikult esteetiline välimus.
Aga mida aeg edasi, seda rohkem on hakatud tähelepanu juhtima toodete ja pakendite valmistamise keskkonnamõjudele. Ka klaaspudelite tootmine pole just kõige loodussõbralikum protsess.
Noored õpilasfirmast Clare proovivad tõsta teadlikust klaaspudelite ühekordse kasutamise ökoloogilise jalajälje suurusest ning olla eeskujuks selle vähendamisel.
[4,5/5] Rohekate helkidega õlgkollane. Noobli ja püsiva aroomiga, intensiivsete virsiku, aprikoosi, valgete lillede, kummeliõite ja salvei nootidega. Väga hea hape, särtsakas, elegantne ja kuiv. Maaletooja …
Piemonte veinipiirkond lömitab täiesti mitte-kuninglikult Alpide jalge ees – nood ümbritsevad tema põhja- ja läänekülge ning moodustavad loodusliku piiri Provence’iga Prantsusmaal. Piirkonnast lõunas asub Apenniinide põhjapoolne serv. Need madalad rannikumäed eraldavad Piemontet kitsast Vahemere-äärsest naabrist Liguuriast – Piemontel endal merepiir puudub. Mäestikud omavad Piemonte jaoks suurt tähtsust – neil on oluline osa piirkonna veinikasvatuse jaoks soodsas kliimas ning läbi ajaloo on nad pakkunud kaitset välisvaenlase vastu, kuid õnneks siiski mitte piisavalt, sest koos prantslaste korduva invasiooniga jõudsid Piemontesse ka arenenud veinitehnoloogiad. Prantslaste mõju on tuntav muuski – prantsusepäraseid sõnu täis pikitud kohaliku dialekti kõla erineb itaalia keelest kardinaalselt.
Kuigi Piemontele on toonud maailmakuulsust Nebbiolo-põhised Barolo ja Barbaresco, on visa kaduma kuulujutt, et kohapeal tarbitakse parema meelega just Barbera marjast tehtud veine.
Sitsiilia pinnamood on mägine, üle kogu saare domineerib Euroopa kõrgeim (3330 m) tegevvulkaan Etna, mis jõulise maamärgina on pea kõikjal saarel tajutav ühtaegu lähedal ja kaugel olevana.
Võrreldes muu Itaaliaga on siin suurem tähtsus põllumajandusel (3,52% SKT-st vs Itaalia keskmine 1,84%), eriliselt oluline on tsitrusekasvatus – Sitsiilia annab arvestatava osa maailma sidruni- ja apelsinitoodangust. Ülisoodsad kliimatingimused ja taimekahjuritele ebasobiv vulkaaniline pinnas teevad Sitsiiliast veinikasvatuse paradiisi (võimaldades kohati kultiveerida omajuurseid Phylloxera-eelseid taimi mahedalt), mis vastuokslikult mõjutas läinud sajandi lõpus veinide kvaliteeti negatiivselt – viinamarju oli liiga lihtne kultiveerida ning kiusatus saada suurt saaki käis üle kõige.
Kui paluda inimesel tänavalt kontuurkaardi pealt näidata Armeenia asukohta, siis suure tõenäosusega torkab näpu esimese korraga õige koha peale vaid väike osa neist – ja VINE pole päris kindel, et sommeljeed selles osas keskmisest oluliselt tublimad on.
Võiks ju arvata, et elame maailmas, mis on võrgustatud ja infoga ääreni täidetud, aga kuidas teha nii, et huvitav info minu arvutisse jõuaks, ei tea me keegi. Niisiis jook nimega Sotol! Kas olete kuulnud? Või isegi maitse suhu saanud? Huvitav, miks mitte? DO Sotol moodustati Mehhikos juba 20 aastat tagasi.
Ukraina veinid on Eestis turul olnud aastakümneid. Peaasjalikult vahuveinid Odessast ja kuni Krimmi annekteerimiseni ka kuulsa Massandra veinikeldri klassikalised kangendatud veinid. Ootamatult tabas VINE postkasti teave sellest, et keset suurt sõda on turule jõudnud uhiuued veinid Ukrainast. Kuivad ja ennenägematud!
Mis? Kes? Miks? Nojah, neid küsimusi võiks ju ritta laduda rohkemgi. Sellise ootamatu ja äriliselt küllaltki riskantsena näiva tegevuse lahtiseletamiseks pöördusin otse allikasse. Surusin punnivinna vastu Martin Pärna selga ja nõudsin, et ta kõik ausalt ülesse tunnistaks. Pikalt keerutama ta ei hakanud.
Selleks et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama algusest ehk Austriast. Maailmas teatakse hästi selliseid Austriaga seostuvaid nimesid nagu Red Bull, Mozart, Schwarzenegger või Ischgl. Hoopis vähem aga selliseid nagu Grüner Veltliner, Roter Veltliner, Blaufränkisch või Zweigelt.
Kui veinisõbralik, ent kirikuvõõras isik astub Suurkloostri tänaval pühapäeva hommikul üle Issanda Muutmise kiriku läve, siis kuuleb ta ühte tuttavat kandvat häält.
Tammevaat on mahuti, mille kasutamise ajalugu on võrreldav kristluse omaga. Antiik-Rooma haritud veinimaailma jõudis vaadimeisterdamise oskus pärast seda, kui Julius Caesar oli vallutanud keltide asustatud Gauli ehk Gallia. Keldi keelest pärineb ka tamme ladinakeelne nimetus quercus (keldi keeles quer – ’ilus’, cus – ’puu’).
Tegelikult on kõiges süüdi kaamos. Näiteks selles, et ükskõik millal keset lõputuna näivat sügishämarust, talvepimedust või kevadkõledust Provence’ile mõeldes kangastuvad esimesena ikka südasuviselt pähe paistev päike ja klaasis sillerdav rosé. Turvalisel eskapismipilvel õõtsudes ja päikesel läbi rosé-prisma paista lastes ei huvita, et tegelikult on ka Provence’is ikka neli aastaaega, igaüks oma nägu, aga kõik prantslastele omaselt ühtmoodi toidu- ja veininaudingutega täidetud.
Mis siis saab, kui kinnisvaramagnaadile meeldib kunst ja juhtumisi ka vein? Château de La Coste Provence’is on just see koht, kuhu te peaksite minema, et sellele küsimusele vastus saada. Saage tuttavaks ühe värvika arhitektuurisõbra isikliku kollektsiooniga.
Must kast (black box) on üks teatrimaailma üsna hiljutine areng – lihtne, ilustamata esinemispaik, mis tavaliselt asub suures, nelinurkses, mustade seinte ja lameda põrandaga ruumis. Dekoratsioonid pole tähtsad, oluline on vaid edastatav sõnum.
Kas olete näinud „Mad Max’i” või „Tank Girl’i” filme, sealset eel- ja postapokalüptilist maailma? Tegevus toimub Austraalias. Kummalisel kombel on ka tänapäevases Down Underis miski X-faktor, veider kaootiline võlu, seletamatu cool, mis on sellele mandrile sisse rännanud ühes kunagiste lindpriidega või sootuks võrsunud kohalikust kummalisest loodusest.
Sõites Uus-Meremaa lõunasaarel asuvast maalilise Queenstowni turismi- ja suusakuurordist mööda Cromwelli poole, näeb rändur paarikümne minuti pärast muljet avaldavat vaatepilti.
Tšiili on moodne veinimaa. Pärast diktatuuri lõppu 1990. aastal on viinamarjaistanduste pindala järjest kasvanud ning lisandunud on uusi tootjaid ja kuulsust.
Ajad, kus härrad nautisid lossikestes vaadet oma isiklikule viinamäele, hakkavad tasapisi minevikku vajuma. Tänapäeva elutempo ei võimalda ühe koha peal istumist ja, olgem ausad, üks kaunis lossike pole ka praeguste standardite järgi kuigi mugav.
Hispaanial läheb hästi, vähemalt veinimaana. Viimase kümnendiga on veinieksport mitmekordistunud ning ka masuaastal 2010 kasvas eksporditav litraaž 15%. Tootjate jõudsalt kasvanud tulud annavad võimaluse investeerimiseks – mõni tootja tõhustab tootmist, teine sätib end rohelisemaks, kolmas leiab võimaluse laienemiseks, aga mitmed on pilgu pööranud uute tuluallikate suunas.
Kaks aastat tagasi avas meilgi tuntud veinitootja Castellare Maremmas uue mõisa uksed. Tegu on Toscana esimese veinimõisaga, mille puhul on põhjust rääkida moodsast arhitektuurist. VINE käis kaemas –– kas on see pelk turismimagnet või on arhitektuuriilmas tähelepanu pälvinud mõisas midagi enamat.
Kui veinisõbralik, ent kirikuvõõras isik astub Suurkloostri tänaval pühapäeva hommikul üle Issanda Muutmise kiriku läve, siis kuuleb ta ühte tuttavat kandvat häält.
Tänase intervjuuga teeme veiniajakirjas VINE lahti uue rubriigi, milles käsitleme veini ja tervise vahelisi seoseid.
„Austriga on nii, et see kas meeldib sulle või mitte – siin ei ole midagi teha,” tõdeb Anti Lepik, austriavamise kolmekordne maailmameister, Tallinki peakokk, juuniorsommeljee. Antile meeldivad austrid. Meeldib neid avada, klientidele pakkuda, tutvustada ja muidugi ka süüa. Austritel on veinikultuuri ja kulinaaria servas oma koht ning tasapisi ja suurel määral Anti abiga on austrid ka Eestis kanda kinnitanud.
Kui paljudele tuli üllatusena või tundus lausa erakordselt õnneliku vedamisena, et Läti sommeljee Raimonds Tomsons võitis 2017. aastal Euroopa ja Aafrika parima sommeljee tiitli, siis tegelikult on selle taga kümme aastat teadlikku ja sihikindlat treeningut. Raimonds peab oma suurimaks saavutuseks maailma parima sommeljee võistlustel Argentinas Mendozas 2016. aastal võidetud seitsmendat kohta.
Laual on kolm eri kujuga Riedeli punaveiniklaasi. Nende tootja Georg Riedel võtab pudeli Warwick Trilogy nimelist veini Lõuna-Aafrikast, valab sealt natuke tavalisse plasttopsi ning ütleb: „Vean kihla, et see Cabernet Sauvignon maitseb sellest topsist paremini kui kahest laual olevast klaasist.”
Täna, 22. oktoobril oleks veinikirjanik ja VINE kaasautor Kalev Kesküla saanud 56aastaseks. Selle puhul avaldame veebikeskkonnas temaga tehtud intervjuu, mis algselt nägi ilmavalgust esimeses trüki-VINEs.
Veinihuvi ei hüüa tulles. 1990ndatel olin tavaline tudeng: õhtustele agulipidudele krabasin ikka Monastõrskaja Izba kaasa, või siis pigem õlut – see ei värvinud suud mustaks ega sigitanud sinna hommikuks tapjapäkapikke.
Eesti õllerevolutsioonist on juba kirjutatud, päris kindlasti kirjutatakse veel. Ja õigesti tehakse, sest see, mis meie õllemaastikul praegu toimub, on alles algus. Siinsed kodu-, hobi- ja väikepruulikojad on küll hõivanud väga väikese osa turust, ent hiiglasliku osa õllefännide tähelepanust ning kasvava järjekindlusega nende südamestki. Olen üsna kindel, et parimad palad on alles ees, samas on paljutõotav olnud ainuüksi algus.
Maailma parimat sommeljeed valitakse iga kolme aasta tagant. äsja Jaapanis toimunud võistlustel valiti selleks šveitslane Paolo Basso, kuid kuus aastat tagasi, 2007. aastal kuulutati planeedi parimaks veinitundjaks rootslane Andreas Larsson (41).
Hiljuti külastas Tallinna Andrea Pieropan, kuulsa Soave veinimeistri Leonildo Pieropani poeg, kes koos vennaga tegelevad Pieropani Valpolicellas asuvas Villa Cipollas punaveinidega.
Lucca restoranis toimus sel puhul õhtusöök, kus sai maitsta muuhulgas ka Londoni IWC-l Maailma Parima Itaalia veini tiitli võitnud Soave Classico La Rocca DOC 2008.
Arne Pajula kasutas võimalust ja pressis Andrea Pieropanist välja uut ja huvitavat infot Valpolicella ja Amarone kohta.
Juba lapsepõlves tekkis mul tungiv vajadus veini järele. Nimelt maal vanaema juures leidsin Burdast retsepti, kus kästi punase sõstra želeele törts portveini hulka kallata.
Ma tõesti ei mäleta, millal veini hakkasin jooma. Keskkoolis oli see igatahes võõras teema, 90ndate algus aga üldse võrdlemisi alkoholivaba aeg, mis kulmineerus Savisaare talongimajandusega.
Kui keegi sõbralik ja väärikas härra, kel alati kerge kaval muie suunurgas, teile veini valab, siis on päris suur tõenäosus, et see on veinirestorani Dominic sommeljee Aron.
Aleksandr laiendab oluliselt meie Eesti-sisest sommeljee-geograafiat – tema esimene töökoht oli kelneri õpilase-praktikandina aastal 1991 Jõhvis restoranis Fööniks. Ajavahemikul 2000-2002 töötas Hotell Olümpia brasseriis Rendez-Vouz ning alates 2002. a. valab veini šikis restoranis Bocca.
Kui ma 90-ndate alguses täisikka jõudsin, polnud veinijoomises mingit ebavõrdsust. Kui poest sai tulihaput Žokki, mille sildil oli rahvariides tantsiv tüdruk, kirevad lindid pea ümber või Ungari rasket tumekollast tokaierit, siis oldi õnnega koos.
Seekord tutvustame silmapaistvalt pika staažiga sommeljeed Aivar Vipperit, kes on viimase kümnendi jooksul stabiilselt püsinud Eesti parimate hulgas ning viimaste aastate võistlustel jõudnud ka esikolmikusse.
Oksana on järjekorras neljas professionaalne veinivalaja, kes leidis mahti VINE küsimustele vastata. Omades juba 7-aastast töökogemust sommeljeena, on ta need aastad januseid teenindanud nii restoranides Maikrahv kui Ö ning nüüd juba mitmendat aastat restoran-vinoteegis In Vino Veritas.
Heikot tuntakse tegelikult niisama ka. Pärast vinoteegi Negossiant kaasvedaja Urvo Ugandi pöördumist stabiilsema elu juurde aastapäevad tagasi on Heiko õlgadel olnud kogu Negossiandi majapidamine.
Järgnevalt intervjuu Montepulciano veinitootja Il Conventino veinimeistri Alberto Briniga, kes on piirkonna staažikaim orgaaniline tootja ning kelle veine on toob Eestisse Bestwine.
VINE jätkab sommeljeede küsitlemist – seekord annab aru Ave Toomjõe, kes viimasel sommeljeede jõukatsumisel saavutas naissoo esindajatest parimana neljanda koha ning täidab restoranis Nero lisaks sommeljee kohustustele ka ? la carte teenindaja (ning vahetuseülema) ülesandeid.
Alustame sommeljeede pinnimist ühtede ja samade rutiinsete küsimustega. Esimesena saab sõna võistluse Eesti Parim Sommeljee 2009 2-3 koha jagaja Kristjan Peäske, kes senimaani mitme aasta jooksul toimetas restoranis Kolm ?â¢de sommeljee ja toitlustusjuhina ning alates augustist ootab samas ametis olles külla restorani Tchaikovsky.
Tänavu Eesti parimaks sommeljeeks kuulutatud Kristjan Markii peab oma edu võtmeks tugevat meeskonda ning positiivset sisekonkurentsi. Kristjanile esitas küsimusi Ene Hälinen.
Guido Guerrini peab koos Archangelo Milano (no on alles nimi!) ja Angelo Cecerega Sansepolcros Tirar Tardi nimelist vinoteeki. Guido teemaks on veinid, Archangelo peakokkab ning tõtt-öelda ma ei teagi, mida Angelo teeb.
