Ühel kevad-talvisel õhtul ootavad mind Bollingeri šampanjad Tallinna vanalinnas pesitseva Vixeni vinoteegi high-end degustatsioonil. Nii kõrgel tasemel veinimaitsmisi pole vinoteegi perenaise Jennifer Mitchelli kinnitusel varem avalikult Tallinna linna peal tehtud. Uurin maitsmisele tulevate üllaste jookide nimekirja ja vaikselt hakkab põue pugema kartus, et äkki mina ei sobigi nende veinidega?
Veinimaja pea 200-aastase ajaloo ja kogemuse kõrval on minu šampanjakogemus ju tühine. Kuidas sobitada šampanjat ja inimest, täpsemalt mind ennast, mitmesajaeuroste jookide kõrvale? Kas ma üldse sobin?
Alustuseks valin selga midagi kobedamat kui teksad ja pusa, sest – šampanja, see on ju emotsioon, mitte lihtsalt mullidega jook. Loon endale veidi pidulikuma meeleolu ja hea tuju. Alati võiks ju loota, et küll jook mul tuju heaks teeb, aga teate ju küll – kes ennast ise aitab, küll seda aitab ka Bacchus.
Vixeni vinoteek tegutseb Pagari tänavas selle nime all juba mõned aastad ja paistab silma väga suure ja erilise klaasiveinide valikuga, soodsaima hind 8 eurot ja kalleim 90 eurot pokaali eest. Kogu vinoteegi veinivaliku eest vastutab kogenud sommeljee Jennifer Mitchell isiklikult ja valdava enamiku pakutavast kraamist toob ta ka ise maale. Muidugi on tal kohapeal olemas ka peasommeljee Madis Naarits, kes seekordse maitseteekonna ette on valmistanud ja läbi viib.
Esimene jook, mille Madis väikesele kammerliku suurusega seltskonnale välja valab, on Special Cuvée Brut NV magnum-pudelis. Hinnatase veidi üle 200 euro. Vivinos on talle jagatud 4,3 punkti. Olen täiega nõus eelnevate hindajatega, kes kõrge happe, briošši ja röstisuse kõrval on tundnud ka rohelist õuna ja pirni, eriti kõva rohelist pirni. Kindlasti võib see vein mõnel teisel degustatsioonil olla üsna tipu lähedal, aga tänases kontekstis võiks ohata, et alguseks tore lihtne jook. Jaa, ma sobiksin selle joogiga küll mõnel rõõmsal kevadisel päikesepiknikul koos peenemate suupistetega.
Järgmisena jõuab mu pokaali Rosé Brut NV magnum. Hinnatase läheneb jõudsate sammudega 300 eurole ja Vivino rahvas on annetanud 4,3 punkti. Selles veinis on roosa värvus saavutatud vähestes piirkondades lubatud võttega kallata punast still-veini valgele hulka. See on maitsesse kaasa toonud nii maasikat kui vaarikat ja punaste marjade tanniini. Ma usun, et isegi mustast klaasist või täiesti pimedas toas seda šampanjat maitstes hakkaksin kahtlustama, et puhas valge see märjuke küll pole. Kõrvatänavas asuva Vixeni Steakhouse’i küpsetatud krabikoogid on imeline täiendus ja tore on seegi, et just krabikooki soovitab Bollingeri koduleht oma šampanjade juurde ka ise. Roosa veiniga, veelgi enam, roosa šampanjaga sobin mina enda arvates igal pool ja alati, nii soengus ja meigitult kui pulksirgete juuste ja kahvatu näolapiga, andke ainult ette!
Muide, vahemärkusena, kuni ma selle hõrgu rosé’ga veel meelisklen, siis maitsmisega samal ajal saab Vixeni Steakhouse’i menüüst omale mitmesuguseid hõrgutisi tellida. Ka selle restorani menüüd koostab Jennifer Mitchell ise. Naljaka faktina olgu ära toodud, et hubase restorani lasi ta ehitada ümber endisest vegan-söögikohast ning praegu saab seal ühena vähestest Tallinna söögikohtadest tellida ka maailmakuulsat Jaapani wagyu A5 veise steiki.
Kolmas väärikas jook mu klaasis on La Grande Année Brut 2014, nii hinnatase kui Vivinos kirjas olevad punktid samad kui eelmisel veinil, kuid tavasuuruses pudelis. Ning maitses ja aroomis on „hoopis teine tubakas“. Kuna kogu partii on käärimise veetnud tammevaadis ja kuus aastat ka pärmisettel, siis ei saanud see mööduda jälgi jätmata: röstisus, pähklisus, mandel, või. Kuna olen järgmiste väljakallatavate jookide suhtes juba väga ootusärev, jookeb see šampanja mul justkui külgi mööda maha ja eriti jälgi ei jäta. Piinlik ja häbematu minust, no tõesti!
PN AYC18 Brut’i kallale asudes olen juba ette laetud väikese eelarvamusega, sest eelluure korras olen lugenud, et just 2018. aasta pudeleid loetakse 25 parima Prantsuse šampanja hulka kuuluvaks. Samas hind üle 250 euro ei tõuse ja Vivino punkte 4,4. Muidugi pole seda vähe, aga kui juba veerandsada parimat, siis ma oodanuks kõrgemaid punkte. Mineraalsus on, punane õun on, aga lubatud mesisus ja küdoonia sattusid vist mõnda teise pudelisse. Pole viga, omamoodi eriline ja meeldejäävam kui eelmised on see ikkagi.
Viies kalliskivi – PN TX17 Brut vahetaks omanikku 200 kuni 250 euro eest, aga Vivino punkte on see saanud peaaegu samapalju kui muud seni maitstud joogid – 4,4. Kõrge hape ja pehme mull, röst, aprikoos ja õun moodustavad küllaltki ühtlase joa. Mõtlen, et olen veinikonkursse läbi viies varemgi täheldanud sellist huvitavat nähtust, kus mõni mitte väga eriline vein saab väga kõrgeid punkte lihtsalt sellepärast, et mitte miski ei häiri, ei sega, kõik on justkui korras ja ette heita pole midagi.
Eelviimane šampanja R.D. Extra Brut 2008 on Vivinos väga populaarne ja üks kõige enam hinnanguid saanud jooke, tulemuseks 4,6 punkti ja Eestis müüdav hinnatase 600 ja 750 euro vahel. 71% Chardonnay’d ja 29% Pinot Noir’i koos 50-aastastes vaatides tammelaagerdusega teevad joogi kompleksseks, ümaraks, mõrkjaks ja huvitavaks, isegi keerukaks. Mul poleks selle vastu midagi, et antud joogiga iga päev natuke sobida, aga selleks peaks ma vist mõne Bollingeri perepoja kinni püüdma ja ära taltsutama.
Viimase joogi hindamine saab olema keeruline, kardan juba ette. La Côte aux Enfants Champagne 2013 kohta ma Vivinost eriti palju ei leia. Seda tehti ainult 1000 pudelit ning tervelt kuus neist on tee leidnud Eestisse. Vivinos punkte ei ole ja arvustusi on ainult üks, seegi ainult hiina keeles. Arvestades pudeli hinda, mis algab umbes 1500st eurost ja jõuab restoranihinnas 2000 euroni, ongi seda ilmselt osta ja arvustada jaksanud ainult üks rikas hiinlane.
Huvitav on antud veini juures kasvõi juba see, et marjad pärinevad pre-phylloxera ajastust, sest Aÿ piirkond, kus Bollingeri veiniaiad asuvad, jäid phylloxera katkust päris puutumata. Marjad on korjatud 1926.–1934.a. istutatud viinapuudelt. Väidetavalt on La Côte aux Enfants Champagne maailmas kalliduselt kolmandal kohal Blanc de Noire šampanjade seas.
Ja katsuge nüüd seda kõike teades hakata pokallikest (kogemata kirjutasin valesti, aga üle lugedes tundus, et just õige sõna sai kirja) nautima nii, et ei tunneks raha maitset! Hingasin sisse-välja, sulgesin silmad ja lasin nestel suus sulada. Ja see OLI eriline maitse, väga täidlane, kõrge happega, rikkalik, justkui kõike oli palju. Usun, et kui oleksin seda jooki kohanud mõne kavalalt üles ehitatud pimedegustatsiooni käigus, kus see olnuks peidetud teiste šampanjade vahele, ka siis oleksin esimesest lonksust aru saanud, et siin on tegu millegi erilisega. Minu ja šampanja vaheline klapp ja sobivus olid kohe esimesest hetkest olemas, aga kahjuks minu rahakott ei sobi antud võrrandisse mitte kuidagi!
Kõrvallauast kostus ikkagi sosinat: Raha maitse! Ja sommeljee innukalt lisaks pakutud kaaviari seekord siiski keegi lauda ei tellinud.
Küll aga avaneb selleks võimalus soojemal kevadisel ajal, praeguse plaani järgi mai alguses, mil Vixenis korraldatakse sarnane eliit-degustatsioon teemal Kaaviar ja šampanja. Huvilised leiavad selle kohta infot Vixeni sotsiaalmeediakanalitest. Seniks katsuge oma rahakott uimaseks rääkida ja sundida endaga Pagari tänavale kaasa tulema.
