Veinipeavalu müsteerium

„Selles ei ole kahtlust: inimesed, kes mõõdukalt veini joovad, elavad kauem, neil on vähem diabeeti ja südame-veresoonkonna haigusi.“

Harvardi ülikooli professor dr Eric Rimm (2013 )

Tervislik vein

Sel teemal on palju kirjutatud ja veelgi enam vaieldud, kuid viimaste aastate teadusuuringud on taas kinnitanud varasemaid teadmisi, et paljukiidetud Cabernet Sauvignon ja Pinot Noir ei ole tänapäeva arusaamade järgi kõige tervislikumad veinid. Samas on õige, et igasugune kuiv vein (st mitte magus), mis sisaldab vähem alkoholi (ideaalne on 12,5 protsenti), vein, millel on suur polüfenoolide sisaldus – tanniinid, resveratrool, protsüaniidid, kõik, mis annavad veinile võimsa värvuse, aroomi ja maitse –, on meie tervisele kasulik.

Polüfenoolidest peetakse protsüaniidide puhul oluliseks nende rolli kolesterooli tekke ja veresoonte seintele ladestumise piiramisel. Kõige suurema polüfenoolide kontsentratsiooniga on Petite Sirah (tuntud ka kui Durif, kasvatatakse Mehhikos, Iisraelis, USAs Californias, Prantsusmaal), Tannat (AOC Madiran Prantsusmaal, laialdaselt samuti Uruguays), Sagrantino (Umbria) ja Nebbiolo (Piemonte). Tunduvalt vähem (kaks kuni kuus korda) on polüfenoole Cabernet Sauvignonis, Merlot’s ja Pinot Noiris.

Samuti peab meeles pidama, et mida noorem vein, seda enam on seal polüfenoole, kuid viimaste sisaldust võib muuhulgas mõjutada nii viinamarjade korje kui ka veini valmistamise tehnoloogia. Mida mõrum on vein, seda enam on seal polüfenoole, mida siidisem ja pehmem, seda vähem.

Vein on tervislik ja tähtis kultuuri osa, kuid peab nõustuma, et veinijoomisel võib olla ka oma varjukülg. Nn veinipeavalu, tuntud ka kui „punase veini peavalu“ (ingl red wine headache), on seotud iivelduse ning näo ja/või keha punetusega, mis tekib kohe pärast klaasitäie veini joomist. Mõnikord tekivad sümptomid 15 minuti jooksul, mõnikord veidi hiljem. Peavalu on kõige sagedamini migreenilaadne. Muude alkohoolsete jookide joomisele tavaliselt sellist reaktsiooni ei järgne. Ja nii võibki tihti kuulda väidet „ma ei saa veini juua, sellest tekib mul peavalu“.

Selles artiklis analüüsin, mis põhjustab nn veinipeavalu, kas kõik veinid mõjuvad ühtemoodi, kas on tähtsust veini päritolupiirkonnal, viinamarjasortidel, valmistamisviisil. Vaatleme veinis sisalduvaid keemilisi aineid, millega peavalu enamasti seostatakse. Kas on mingeid võimalusi peavalu ära hoida? Veinisõbrana tahan tutvustada selle kohta esitatud arvamusi ja anda ka isiklikke näpunäiteid.

Veinipeavalu tagamaad

Kui küsida inimeselt, kel vein väidetavalt pea valutama paneb, millisest veinist peavalu tekib, on enamasti vastus, et punasest. Aga šampanja, valge vein, prosecco? Nii jututeemaks kui ka teaduskirjanduse käsitlusobjektiks on peamiselt olnud punase veini peavalu, minu arvateks tuleks aga välja selgitada, millisest veinist täpselt peavalu tekib, ja ei saa absoluutse kindlusega väita, et kõik veinid panevad pea valutama.

Enamasti mainitakse veinist põhjustatud peavalust rääkides veinis sisalduvaid keemilisi aineid, mille suhtes jooja tundlik on – tegemist võib olla ka allergiaga nende ainete suhtes.

Sulfitid. Paljud veinijoojad ei ole teadlikud faktist, et veinid sisaldavad sulfiteid. Need on väävliühendid, mida kasutatakse bakterite vohamise tõkestamiseks, veini stabiliseerimiseks ja värvi säilitamiseks. Sulfiteid lisatakse veini valmistamisel nii värsketele marjadele, käärivale viinamarjamassile kui ka valminud veinile, samuti tekib neid viinamarjade käärimise käigus. Toodetakse ka väidetavalt sulfitivabu veine. Ent sulfitid võivad tekkida ka fermentatsiooni käigus, ja seega pole täiesti puhast väävliühenditevaba veini olemas. Peaaegu kõigil pudelietikettidel on kirjas, et vein sisaldab sulfiteid, samas pole neid kunagi üle lubatud määra. Kui arvatakse, et peavalu põhjus on sulfitid, võiks prooviks süüa kuivatatud puuvilju, eriti kuivatatud aprikoose – kui ka neist tekib peavalu, võib tõesti uskuda, et süüdi ongi sulfitid. Ent kuigi peavalu seostatakse eelkõige punase veiniga, on ju teada, et valges veinis on sulfiteid enamgi kui punases. Palju sulfiteid on ka dessertveinides, kõige vähem aga parkainerikastes punastes veinides. Niisiis on sulfitid veinipeavalu põhjusena suuresti oletuslik.

Poemoosis on väävliühendeid 200 PPM (parts per million) ehk mg/l (milligrammi liitrile), orgaanilises veinis aga keskeltläbi 40–60 PPM. US reeglid seavad orgaanilise veini väävlisisalduse ülempiiriks kõigest 10 mg/l (no sulfites added), EU seadused on lahkemad ja lubavad kuni 100 mg/l. Kuivatatud puuviljades (sh aprikoosides) on sulfiteid seevastu 3500 PPM.

Suhkur. Seoses peavaluga pole vähetähtis veinis leiduv või sellele lisatud suhkur, mis alkoholiga segatuna teeb kehale raskeks vee kinnihoidmise. Peavalu võib tõepoolest olla tingitud veini liigtarbimisest, sest vein alkohoolse joogina väljutab kehast vett ning võib esile kutsuda veepuuduse, mille tagajärjel tekib peavalu.

Histamiin on keemiline aine, mis tekitab allergilist reaktsiooni. Histamiini tase on eriti kõrge punases veinis, mistõttu rahvusvahelises peavalude klassifikatsioonis on lisaks alkoholist põhjustatud peavalu diagnoosile eraldi kirjeldatud punase veini peavalu, peamiselt just histamiini toimel.

Histamiin on tihedalt seotud veini valmimisprotsessiga, fermentatsiooniga ja selle käigus tekkivate mikroorganismide hulgaga. Mida enam neid tekib, seda väiksemaks jääb histamiini sisaldus. Ühel rahvusvahelisel arstide konverentsil arutasid veinisõbrad, miks ühtedel inimestel tekib veinist peavalu, teistel aga mitte. Vestluse käigus selgus, et põhjust peab otsima piirkonnast, viinamarjasordist, aga ka tootjast.

Itaalias on seda teemat palju uuritud ja leitud, et Piemonte piirkonnas tegutsev tootja Mauro Veglio valmistab maailma väikseima histamiinisisaldusega veine. Tasub meelde jätta ja proovida. Aga jällegi, ei saa süüdistada ainult veinis olevat histamiini – peavalu võib tekkida ka siis, kui inimene sööb palju histamiinirikast toitu või kui tema organismi suutlikkus histamiini lagundada on vähenenud, sest lagundavate ensüümide (diamiinoksüdaasi (DAO) ja histamiin-N metüültransferaasi) sisaldus või aktiivsus on madal. Ühes uuringus selgus, et 75 mg histamiini võib ka tervetel inimestel esile kutsuda histamiinitalumatuse sümptomeid. Rohkelt sisaldavad vasoaktiivseid amiine (bioaktiivsed ained, nt histamiin ja serotoniin, mis kokkupuutes veresoontega laiendavad neid ning kutsuvad esile peavalu ja näo punetuse) ja soodustavad histamiini vabanemist töödeldud lihatooted (sink, salaami, vorstikesed), kalakonservid, juust, tsitruselised, banaanid, ananassid, maasikad, tomatid, pähklid, spinat, fermenteeritud sojatooted, roheline tee, vein, šampanja, kakao ja šokolaad.

Väikseima histamiinisisaldusega veinid on Dolcetto d’Alba DOC, Diano d’Alba DOC, Barbera d’Alba DOC, Langhe Chardonnay DOC. Mõned näited. Kui valges veinis on histamiini kontsentratsioon keskmiselt 37 μg/l (3–120 μg/l, mikrogrammi liitri kohta, tuhat korda väiksem ühik kui milligramm), siis punases veinis 1010 μg/l (60–3800 μg/l), sealjuures Bordeaux’ veinides 2200 μg/l, Chiantis 1930 μg/l. Šampanja ja dessertveinid on punaste veinidega võrreldes küllalt tagasihoidliku histamiinisisaldusega, vastavalt keskmiselt 670 ja 280 μg/l, prosecco‘s on histamiini vähem – 46 μg/l (15–78 μg/l) – ja rosé’s kõigest 40 μg/l (15–61 μg/l).

Pärm. Pärm on allergia või talumatuse esilekutsujana sarnane histamiiniga.

Tanniinid. Tanniinid hoiavad ära veinide oksüdatsiooni ja annavad veinile potentsiaali edukaks vananemiseks. On arvamus, et mida enam tanniine, seda parem vein. Paljudes väga heades veinides ei pruugi tanniinide sisaldus tegelikult väga suur olla, kuid enamikus ülikvaliteetsetes eakates veinides see nii kahtlemata on. Tanniine on palju ka šokolaadis, tees, kohvis. Kui need toiduained ei põhjusta peavalu, miks peaks siis vein seda põhjustama? Palju tanniine on viinamarjakestades, seemnetes, vartes. Tänapäeva veinitootjad püüavad tanniinide sattumist veini sisse vähendada, eraldades marjadest saadavat mahla vähem robustselt. Tanniinid tekivad veinis ka nende säilitamisel vaatides ja nende hulk sõltub sellest, milliste vaatidega on tegemist ja kui kaua on veini vaadis hoitud.

Prantsuse punased veinid (Bordeaux’ piirkond) ning Itaalia punased veinid Barolo ja Barbaresco on küllalt tanniinsed. Aastakäigu portvein samamoodi, kui ta on noor, samuti Syrah (Shiraz) ja Cabernet Sauvignon. Burgundiast pärit Prantsuse veinid ja sellised Itaalia veinid nagu Dolcetto ja Barbera on vähem tanniinsed, nagu ka Pinot Noir, Sangiovese, aga samuti Riojast pärit Tempranillo. Ja loomulikult on vähem tanniine ka Beaujolais’s.

Veiniallergia või -talumatus ja selle seos peavaluga

Veiniallergia. Allergiat kutsub esile häire immuunsüsteemis, talumatuse põhjused seevastu on väga mitmesuguse päritoluga ja mõnikord jääb põhjus ka ebaselgeks. Allergikul võib juba väga väike kogus allergeeni organismis esile kutsuda tugeva reaktsiooni, talumatuse korral ei pruugi see nii olla. Mõned sümptomid on allergial ja talumatusel ühesugused ja nii võib neid kergesti segi ajada. Allergia levinuimad sümptomid on iiveldus, kõhuvalu, kõhulahtisus, naha punetus ja lööve, ekseem, neelamisraskused, hingamisraskused (astma), huulte, keele, suu limaskesta sügelus ja turse. Veiniallergia raskeim haigusnäht on anafülaktiline šokk, mida tuleb õnneks ette üliharva ja millel me rohkem ei peatu. Sageli avaldub allergiline reaktsioon inimesel juba ammu enne veinijoomise ikka jõudmist. Veiniallergiat esineb üliharva ja see ei tähenda, et inimene on allergiline veini kui sellise suhtes – allergilise reaktsiooni kutsub esile mingi aine, mis on seotud veini valmistamise või säilitamisega.

Talumatus on organismi reaktsioon mingi kindla aine suhtes ja talumatuse sümptomid ei ole enamasti nii tugevad kui allergia omad. Ometi võib sellest kujuneda raske ja pikaajaline haigus. Veinitalumatust teame eelkõige kergemate sümptomite järgi, nagu näo punetus, silmaümbruse turse, südame löögisageduse kiirenemine, pulseeriv peavalu, pearinglus. Talumatusel on eri variante, sümptomiteks võivad olla ka kõhuvalu ja -krambid, gaasid. Sümptomid tekivad kiiresti, 20–30 minuti jooksul pärast veinijoomist. Uuritud on seda vähe; üks Saksamaal tehtud uuring näitas, et veinitalumatust võib esineda kuni seitsmel protsendil inimestest, kel ilmnes talumatus ka teiste alkohoolsete jookide, nt viina ja õlle suhtes. Väga tõsiseid talumatussümptomeid esines selles uuringus 1,7 protsendil, mis on küllaltki suur näitaja.

Veinid ja viinamarjasordid, mida võib seostada veinipeavalu tekkega

Teaduskirjandusest võib leida terve hulga uuringuid viinamarjade ja veinipiirkondade kohta: millised marjad tekitavad peavalu enam, millised vähem ja millised üldse mitte. Püüan anda lühiülevaate mõningatest uuringutest. Euroopas toodetud veinidest on enim uuritud Valpolicellat ja Chiantit.

Valpolicella koosneb peamiselt kolmest marjast Veneto piirkonnas: Corvina, Corvinone ja Rondinella (varem ka Molinara). Samas on Valpolicella DOC-s lubatud Verona piirkonnas kuni 15 protsendi ulatuses kasutada ka Rossignolat ja Negrara Trentinat, samuti Barberat ja Sangioveset. Enamasti vaadeldakse Valpolicella puhul siiski Corvinat, mis moodustab veinist 75 protsenti ning annab sellele happe ja happelise kirsi maitse ja sügavuse. Rondinella (35 protsenti) annab värvuse ja täidluse, lisades taimseid noote ja mõjutades Corvina vürtsikust. Molinara toetab Valpolicellat aga tanniinide ja värske happega. Sageli seostatakse üht Valpolicella veini peavaluga enam kui teist. Asi võib olla nende kolme viinamarja erinevas osakaalus – selles, millise marja suhtes üks või teine inimene tundlikum on. Seega ei ole päris õige öelda, et Valpolicella mulle ei sobi või et see paneb mul pea valutama – peab teadma, millised on veini võimalikud marjakooslused ja võib-olla ka erinevused piirkonniti.

Chianti on piirkond Toscanas, kus toodetakse veini, millest moodustavad 70 protsenti Sangiovese, 15 protsenti Canaiolo ja kuni 20 protsenti Cabernet Sauvignon, Merlot või Shiraz. Teoreetiliselt on Sangiovesel põhinevad veinid tanniinsemad kui Valpolicella omad. Chianti veinid on pigem tuntud kõrgema happe, väiksema täidluse ja tanniinsuse poolest, eriti kui marjad on korjatud enne täielikku küpsemist (enne oktoobri keskpaika Toscanas). Ühes uuringus, kus neid kaht veini võrreldi, ei leitud peavalude tekkes mingit erinevust – nii järeldati, et pole alust eelistada üht veini teisele.

Neid kaht veini on kõige rohkem uuritud, kuid andmeid leidub siiski ka teiste piirkondade kohta. Palju on uuritud ka Lõuna-Ameerika veinipiirkondi ja seal kasvatatavaid marju, nagu Cabernet Sauvignon, Merlot, Malbec ja Tannat.

Tannat pärineb Edela-Prantsusmaalt ja on praegu üks peamisi Uruguay viinamarju, olles sealne rahvuslik sümbol. Samuti kasvab Tannat Argentinas, Austraalias, Brasiilias, Peruus, Boliivias ja Itaalias Puglia piirkonnas ning USAs Marylandi ja Virginia osariigis. Tannat on väga tuntud oma suure tanniinsuse poolest ja ainult sellest valmistatakse veini harva, sageli segatakse teda Cabernet Sauvignoni või Cabernet Franciga. Kui moodsad veinimeistrid, ka Uruguays, on hakanud hoidma Tannati veini tammevaadis, on see muutunud pehmemaks – seda hoitakse vaadis 20 kuud. Vaatamata sellele on kõik Lõuna-Ameerika Tannatid suure tanniinisisaldusega, mida tasub juues silmas pidada.

Malbec, mis annab veinile tumeda ja jõulise purpurpunase värvi, on samuti tanniinirohke. Malbec vajab kasvamiseks enam päikest ja soojust. Parim Malbec kasvab Edela-Prantsusmaal Cahorsi piirkonnas, kuid seda on palju ka Argentinas. Viimasel aastakümnel on Malbeci hakatud taas rohkem kasutama ja võib leida ka sajaprotsendiliselt sellest marjast valmistatud veine.

Cabernet Sauvignon on viinamari, millest tehtud vein on üks tuntumaid ja sagedamini joodavaid. Seoses peavaluga on enim võrreldud Prantsusmaal ja Lõuna-Ameerikas kasvavat Cabernet Sauvignoni. Oma võimsa ja mitmekülgse maitsega on eriti tuntud Prantsusmaal Bordeaux’ piirkonnas Gironde’i vasakul kaldal kasvav Cabernet Sauvignon, kuid ka Lõuna-Ameerikas kasvavast Cabernet Sauvignonist tehtud veini kvaliteet on viimasel ajal kõvasti paranenud. Nii on Lõuna-Ameerika Cabernet Sauvignon hakanud paljudele meeldima ja seepärast räägitakse ka selle seosest peavaluga. Cabernet Sauvignoni on võimaliku peavalu põhjustajana teaduslikult uuritud ja leitud, et kui jooja kannatas juba varem migreeni all, siis Bordeaux’ Cabernet Sauvignon soodustas peavalu teket rohkem kui Lõuna-Ameerikast pärit Cabernet Sauvignon. Katsealuseid oli küll vähe ja ka veinikogused polnud suured, kuid uuringu eesmärk oligi eelkõige välja selgitada, kas ilmneb erinevusi kahest piirkonnast pärineva Cabernet Sauvignoni vahel. Miks siis võib Cabernet Sauvignon olla peavalu vallandaja?

Cabernet Sauvignon on väga väike, paksu kestaga mari, mis sisaldab suurel hulgal fenoole ja tanniine. Sellest veini valmistamisel on matseratsiooniaeg enne fermentatsiooni tavapärasest pikem. Bordeaux’s on see kolm nädalat, mis annab väga tanniini- ja fenoolirikka veini. Sõltuvalt veinivalmistaja soovist võidakse sel lasta seista veel aastaid, mis viib veini biokeemilise iseloomu hoopis teisele tasemele võrreldes veinidega, mida saadakse lühikese matseratsiooniga – viimasel juhul on vein lahjem, pehmem ja mitte nii tanniinne. Lõuna-Ameerikas on Cabernet Sauvignoni matseratsiooniaeg lühem. Kuid on veel üks faktor, millel arvatakse olevat peavalule suurem mõju – nimelt fermentatsioon, mis toimub küllalt kõrge temperatuuri juures (kuni 30 °C) ning annab veinile võimsama värvuse ja enam maitset.

Merlot, mis kasvab Bordeaux’ Gironde’i jõe paremkaldal, annab veinile tumesinise varjundi. Varase korje viinamarjadest valmistatud Merlot’ vein võib olla kerge ja pehme. Kui korje jääb hiliseks, võib vein mõjuda ligilähedaselt samamoodi nagu Cabernet Sauvignon. Seega tasub meeles pidada, et mitte iga Merlot ei põhjusta peavalu.

Kuidas hoiduda veinipeavalust?

Üldised soovitused

Iga klaasitäie veini kohta tuleks juua klaas vett.
Nn kaks-reegel. See tähendab, et veinijoomise lõpetuseks tuleks võtta kaks tabletti aspiriini või paratsetamooli või ibuprofeeni. Ravimite tarvitamine on muidugi omal riisikol. Samuti peab meeles pidama, et liiga palju veini ei ole tervisele hea, sest muudab vere paksuks – selline toime on kõigil alkohoolsetel jookidel, kui korraga palju juua. Nn pohmell tähendab seda, et alkohol viib kehast vedeliku välja, veri muutub paksemaks ja süda ei jaksa seda piisavalt efektiivselt kehasse tagasi pumbata, mistõttu tekib peavalu, iiveldus ja halb enesetunne.
Veini juues ei maksa süüa magusat, kuna see soodustab veinipeavalu teket. Seega tuleks vältida ka magusaid veine, näiteks Rieslingit.

Kui peavalu põhjus on veinitalumatus või -allergia
Punast veini võiks vältida; kui seda juua, siis eelistada väiksema täidlusega punast veini (Pinot Noiril pole teada peavalu põhjustavat toimet). Hoiduda tuleks Bordeaux’ piirkonna veinidest või veinidest, mida on kaua säilitatud. Peaks eelistama vähem tanniinseid veine.

Kui peavaluga kaasneb ka näo punetus, võib olla üpris kindel, et reaktsiooni vallandajaks on histamiin, ja siin võib abiks olla antihistamiinikum (loratadiin), mida võib võtta enne veinijoomist või ka siis, kui sümptomid on juba tekkinud. On leitud, et ka enne veini joodud must tee võib vähendada peavalu ja näo punetust, sest mustas tees sisalduv quercetin blokeerib histamiini vabanemise.

Kui on teada, et peavalu tekib just teatud veinist, ja sellega kaasneb ka näo punetus, võiks seda veini või isegi üldse selle tootja veine edaspidi vältida. Võimsa malolaktilise fermentatsiooni teel valminud veinid (nt Chardonnay) on sageli suure flavonoidide ja histamiini sisaldusega, parem on neist hoiduda.

Artikli autor dr Toomas Toomsoo on veinisõber, Ida-Tallinna keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja ning Erameditsiinikeskuse Confido neuroloog