Mis siis saab, kui kinnisvaramagnaadile meeldib kunst ja juhtumisi ka vein? Château de La Coste Provence’is on just see koht, kuhu te peaksite minema, et sellele küsimusele vastus saada. Saage tuttavaks ühe värvika arhitektuurisõbra isikliku kollektsiooniga.
Kujutage endale ette unenägu. Seisate ühel kaunil hommikul Veneetsia stiilis kahvaturoosa 1682. aastast pärineva villas ees, õhus on aasalillede ja lavendli aroom. Viibite kaunis orus, mida ümbritsevad rohelise ja valge tamme metsad. Paiguti leidub mandlipuid. Siinsamas on vanad tootmishooned ja farmitööliste elamud. Idüll missugune. Eks ta Provence’is just selline olema peagi.
Ja siis … siis jääb hing kinni. Plekist angaar. Suur kõrgläikelisest plekist angaar. Teine veel, veel suurem. No kas tõesti peab miljöö progressile sellist lõivu maksma? Vaatad seda moodsat tootmishoonet ja märkad, et tegu on kummaliselt täiusliku vormiga. Ebatööstuslikult täiuslikuga. Diagonaalse liigendusega triipudest avadega otsaseinad tekitavad kahtluse, et tegu võib olla millegi erilisega.
Ongi, angaari on projekteerinud Jean Nouvel, elavatest prantsuse arhitektidest vaieldamatult suurim talent. Superstaar, võite teda vabalt ka nõnda nimetada. Mees, kes on projekteerinud Pariisi Araabia Maailma Instituudi, hoone, mis on tõeline maiuspala igale arhitektuurisõbrale. Minge seda Pariisis vaatama ka siis, kui te Provence’i iial ei sattu.
Château de La Costeʼi omanikuks on kinnisvaramagnaat Patrick (Paddy) McKillen. Iirlane, üks vähestest kinnisvaratuusadest, kes Eestitki raputanud mulli-aastad (kui tabavalt kahemõtteliselt see väljend siin veiniajakirja lehekülgedel kõlab, eks ole) ja neile järgnenud languse edukalt üle elas. Võib öelda, et Paddy karjäär on kulgenud vähemalt sama lennukalt kui tema hea sõbra Bono oma.
Peale Bono kuuluvad kinnisvaratuusa tutvuskonda loomulikult ka mitmed maailma tipparhitektid. Nõnda pole Nouvel sugugi ainus starchitect, kes La Costeʼi mõisa hooneid on projekteerinud.
Mõisa arhitektuuripagi südameks on Tadao Ando projekteeritud mastaapne, arhitektile omaselt veepinnaga ilmestatud paviljon, mis toimib ekspositsiooniruumina ja pargi väravana. Maastikul on koha leidnud Frank Gehry projekteeritud muusikapaviljon, seesama, mis Londonis 2008. aastal Hyde Parkis Serpentine’i tiigi kaldapealset ilmestas. Richard Rogers projekteerib järjekordset paviljoni, töös on projektid Sou Fujimotolt, Kengo Kumalt ja Junya Ishigamilt. Isegi kadunud Oscar Niemeyer saab siin mõisas esindatud olema, tema projekti järgi ehitatakse auditoorium.
Ilmselgelt pole maailmas ühtegi teist kohta, kus leiduks ruutkilomeetri kohta nõnda tihedalt Pritzkeri auhinna (arhitektuurimaailma olulisim tunnustus) pälvinud arhitektide loomingut. Selle tunnustuse pälvinud arhitekte on Château de La Costeʼi kollektsioonis suisa viis.
Vast kõige veidram arhitektuuriprojekt La Coste’is on iseõppijast prantsuse disaineri ja arhitekti, klassikuks kujunenud Jean Prouvé 1945. aastal põgenikele projekteeritud majad, mis toodi siia Lorraine’ist. Paneb muidugi mõtlema, kuidas oleks, kui sotsid annaksid põgeniketeemalise retoorika asemel probleemi lahendamisse oma panuse, tellides Lauristini Brüsseli-raha eest endale kontori rentimise asemel mõne Eesti tipparhitekti projekteeritud moodulmajad.
Aga tagasi Provence’i. McKillen ei ole sugugi vaid arhitektuurikollektsionäär – tema huvisfääri kuulub ka kujutav kunst. Nõnda on valmimas Renzo Piano projekteeritud väike paviljon, kus leiab koha joonistuste kollektsioon, Frank Gehry projekteeris lisaks ühe kolmekorruselise hoone, mis saab valmides koduks Tony Berlanti skulptuurile.
McKillen kommenteerib: „Siinsed (La Costeʼi – toim.) arhitektuuriprojektid lähtuvad maastikust, Provence’i piirkonnast ja suhtest veiniga.” Võime vaid oletada, et need lähtuvad ka killukesest edevusest.
Mis puutub kujutavasse kunsti, siis tuntumatest nimedest on esindatud oma tahte vastaselt feministiks nimetatud Louise Bourgeois’ ämblik, REMi bändist tuntud Michael Stipe’i pronksrebased metsa vahel ja paljudele Moderna Museeti esiselt tuttava Alexander Calderi skulptuur. Mõistagi on siin mainitu vaid napp osa McKilleni Château de La Coste’is eksponeeritud kunstikollektsioonist.
La Coste on erandlik kunstiprojekt, mille mastaapsus on iseloomulik pigem rojalistlikule Prantsusmaale ja toonase aadli ilujanule. Võimalik, et sellised erandid tekivadki vaid hea veini inspiratsiooni najal, ning hea on tõepoolest ka siin valmistatav vein. Moodsalt biodünaamiline lisaks kõigele.