Viimati täiendatud —

Järgnev jutuajamine toimus Mere puiestee vinoteegis Tervisex (2008. aasta – toim.) augustikuu keskpaigas Tempranillo’t mekkides.

Kalev Vapper: Veini kohta on öeldud palju ilusaid mõtteid. Mulle meeldib näiteks ütelus, et „vein on pudelisse pandud päikesevalgus”.

Kalev Kesküla: Kindlasti on vein üks eriline rõõmu ja heaolu allikas, lõdvestuse tooja ning lisaks kõigele veel üks kultuurne jook ka. Vaatasin just Berlin Meederi kirjutatud veiniraamatut, mida ma ise kunagi toimetasin, kus tal on veini kohta väga suuri ja ilusaid sõnu öeldud, aukohal oli tal seal Hemingway’le omistatav väide, et vein on asi, mis on kõige rohkem tsiviliseerinud inimest. Võib-olla see ka on nii. Arvan, et meie oludes, kui viina ja õllejoojad läheksid veinile üle, muutuksid nad ka veidi tsiviliseeritumaks.
Arvan, et veini joomine on teatud mõttes sotsiaalne paratamatus: kui inimene teeb 5 päeva nädalas mingit mõtestatud tegevust ehk tööd, ei saa ju lubada endale seda, et ta joob õhtuti viina. Välja arvatud mõned „geeniused”, ei saa inimene siis oma sotsiaalse rolliga enam hakkama. Vein võimaldab aga nii naudingut kui ka toimetulekut oma sotsiaalse rolliga.

KV: Mäletan üht meie kohtumist üheksakümnendate aastate keskel Raekoja platsil, mil sa avaldasid kahtlust, kas ühel Ekspressi kultuuriajakirjanikul on ikka mõistlik hakata veinist kirjutama. Mina püüdsin sind tookord veenda selles, et see on vägagi mõistlik tegu. Tänaseks oled sa ennast veininduses eksperdiks kirjutanud. Arvan, et sinu kirjanduslik anne on sulle siinkohal andnud olulise eelise.

KK: Kirjutamisanne on loomulikult kasuks. Samas on neid, kes on praktilise töö käigus õppinud päris kenasti kirjutama ja ma arvan, et kirjutamisoskus on ikkagi harjutatav.
Intelligentne inimene, kes mõtestab seda, millest ta kirjutab, suudab seda teha ka nii, et teistel on huvitav lugeda. Oma esimesed kaks veinilugu kirjutasin ma muide ilma igasuguse teoreetilise teadmiseta veinist. Keegi kolleegidest lihtsalt ütles, et võiksin sellel teemal kirjutada. õnneks sain ma suhteliselt kiiresti aru, et see ei ole niisama sõnade tegemise koht, vaid see on omaette distsipliin, mida tuleb õppida. Õnneks oli mul siis peaaegu kohe võimalik Soomest osta ka Oz Clarke´i veiniraamat, mille abil hakkasin asjasse süvenema. Pean muide Oz Clarke’ist väga lugu tänaseni.
Kui ma aga oma lapsepõlve meenutan, siis isal oli juurdepääs mõnele paremale puhvetile ja ma jätsin erilise huviga meelde erinevaid vermutinimesid: Gancia, Isolabella, Zarja jne; Jugoslaavia, Ungari, Rumeenia, paremal juhul ka Itaalia omad, seega mingisugune joogimargihuvi on mul seega alati olemas olnud. Keskkoolis sain juba ka tollaste kuivade veinidega lähemalt tutvust teha. Oma kultuurse noorpõlve veetsin ma Eesti Entsüklopeedia toimetuses, kuhu ma kohe pärast ülikooli tööle läksin, kus ma töötasin päris kaua, osaliselt paralleelselt Eesti Ekspressiga, 1995. aastani, kokku seega 12 aastat.
See andis mulle ka hea kooli teadmiste kogumiseks ja süstematiseerimiseks. Mul on tunne, et minu veiniraamatud koosnevadki nagu väikestest entsüklopeedia artiklitest. Tekkis mingi sõltuvus entsüklopeediliselt töötada. Seega on mul kaks sõltuvust: ühelt poolt alkoholinautimine ja margihuvi, teiselt poolt sõltuvus entsüklopeedilisest tööst. Usun, et olen need pooled oma veinikirjutistes suutnud ühendada.

KV: Kuidas sa oma veinialast infot klassifitseerid, süstematiseerid ja hoiad?

KK: Tuleb tunnistada, et ega ma väga korralik ei ole. Ideaalis peaks olema muidugi kartoteek. Tegelikult on mul mõned kaustikud, kuhu olen talletanud oma muljed veiniraamatuid ette valmistades proovitud veinidest. Kaustikute vahel on mul veel hulganisti degustatsioonilehti. Harjumuseks on saanud vahest võib-olla isegi liialt palju toetuda oma emotsionaalsele mälule ja mitte üleskirjutustele lootuses, et hea vein jääb nii kui nii meelde. See, mis meelde ei jäänud, polnud ilmselt ka väga oluline.

KV: Saatus on sind õnnistanud ilmselt hea emotsionaalse mäluga?

KK: Ma arvan, et on küll.

KV: Minu jaoks on väga sümpaatne see, et kui sa degustatsioonil mingit veini iseloomustad, sorid sa oma mälust alati välja mingi võrdluse mõne varem proovitud veini ja isikliku kogemusega, mitte ei toetu pelgalt teooriale.

KK: Muidugi võiks ju kõik ka korralikult pähe õppida, aga see ei ole minu eesmärk. Pealegi ei ole veinist kirjutamine minu ainus elukutse, olen ju oma hariduselt ikkagi kirjandusinimene. Pähe on mul jäänud eeskätt need asjad, mida ma sommeljeede koolis õpetan. On ju olemas raamatud, kust saab alati vajaliku järele vaadata. Veiniraamatuid olen ma aga viimasel ajal kogunud tõesti üsnagi ahnelt ja suure huviga, nii et mul ei ole neid ei tööl ega kodus enam kuhugi panna. Parimaks ja meile lähimaks veiniraamatute ostukohaks pean Helsinkis asuvat raamatupoodi Akateeminen Kirjakauppa. Kui varem ei olnud Prantsusmaalt eriti võimalik mitte-prantsuskeelseid veiniraamatuid osta, siis nüüd olen avastanud Bordeaux’s ühe raamatupoe, kust olen sel aastal kahe veinireisi jooksul kokku juba kümme veiniraamatut ostnud. Prantsuse keelt ei ole ma ära õppinud, aga ma loen saksa ja soome keelt ja neis keeltes on mul samuti mitmeid veiniraamatuid.

Kaks Kalevit ja kaks klaasi veini. Foto René Suurkaev.

KV: Oled nüüd juba kahe veiniraamatu autor. Kas ja kui palju raamatut tehes kirjandust läbi töötasid?

KK: Ikka päris palju. Kõige töömahukamad olid väikesed tootjaid tutvustavad artiklid. Need on sellised entsüklopeedilised artiklid, kus ma üritasin selle perekonna või tootja kohta infot pakkuda ning muidugi ka selle veini kohta, mida nad teevad. Otsisin Internetist, aga kui oli ikka mingi kuulus prantsuse château, võtsin abiks oma veiniraamatud ja vaatasin, mida klassikud on hinnanud ja selle kohta arvanud. Kohati tuli aga lausa terahaaval infot koguda. Muidugi kasutasin ma ka selle teise raamatu puhul päris mitmes kohas oma Ekspressis ilmunud tekste.

KV: Sul on mitmeid rolle: kirjutad veinist, loed loenguid sommeljeedele, konsulteerid restoranide ja poekettide veinivalikut.

KK: Neid, keda olen nõustanud, ei olegi nii palju, põhjalikumalt olen nõu andnud Selverile.

KV: Selver muudkui kasvab, järelikult oled neile head nõu andnud?

KK: Jah, nii vist on, loodan tõesti, et olen neile õiget nõu andnud. Parasjagu vallutavad nad nüüd Lätit.

KV: Kuidas Läti veiniturg siis on?

KK: Eks seal ole igasugust. Üks kohalik veinikaupmees püüdis mulle vägisi selgeks teha, et lätlastel on teine maitse ja nad joovad eelistatult magusat Kagori ja äärmisel juhul Dreamer’it. Usun, et see lugu seal ikka nii hull ei ole, kuigi tuleb tunnistada, et magusate veinide osakaal supermarketites on suurem kui meil. Kagori oli seal tõepoolest üsna rohkelt ja erinevates variantides, isegi marjadest valmistatuna koos mustikatega.

KV: Eks sa ole ju ka siin Eestis juba aastaid võidelnud selle eest, et inimesed hakkaksid jooma kuivemaid ja paremaid veine ning tunneksid huvi uute ja põnevate sortide vastu. Kuidas sa hindad, kas viimase kümnekonna aastaga on asi arenenud?

KK: Eks ta ikka läheb, aga eks ta raskelt läheb. Aeg-ajalt saan tagasisidet supermarketitest. Chardonnay joomine on muidugi valdav ja mõnd pisut vähemtuntud sorti, nagu seda on näiteks Viogner, ei julge keegi eriti osta. Eks selline vaikne areng on ju paratamatu. Olen püüdnud omalt poolt tarbijat julgustada liikuma Cabernet ja Chardonnay juurest muude valikute poole.

KV: Mis on sinu hinnangul suurimad muutused Eesti veininduses viimase kümnekonna aasta vältel?

KK: Kõige suurem üllatus on veinikaupmeeste vaibumatu armastus veini vastu. Kui ma tegin aastail 2003–2004 oma esimest veiniraamatut, siis tundus, et Eesti veiniturg on täiesti täis.
Meil on tilluke turg ja lootusetult palju veini ja maaletoojaid. Kolm aastat hiljem oli juurde tulnud 10 uut veinifirmat ja 10 uut veiniportfelli. Meie turg ei ole jäänud mainstream’i juurde, või lihtsalt hea valiku juurde nii, nagu see Soomes on, kus on küll hea, aga suhteliselt piiratud valik. Ikka ja jälle tuuakse maale uusi veine ja minu teada on meil juba ka selliseid maaletoojaid, kes ei too enam maale veine restoranide tarbeks, vaid tegelevad otse eraklientidega. Järelikult on olemas väga haritud, huviline, janune ja jõukas tarbija.

KV: Kui maaletooja kutsub sind degustatsioonile, kuidas sa suudad leida tasakaalu oma arvamuse ja maaletoojale meelepärase arvamuse vahel?

KK: Õnneks mul sellist vajadust pole, sest ma ei mäleta, et oleksin viimastel aastatel sattunud sellisele degustatsioonile, kus oleksid ilmselt halvad veinid. Kui sellised maaletoojad ka olemas on, siis mina neid ei tunne. Meie maaletoojad on piisavalt pikalt tegutsenud ja teavad-tunnevad veini väga hästi ning oskavad teha häid valikuid. Pealegi ei ole ma kohustatud kirjutama kõigest, mida ma maitsen. Kirjutan ikka sellest, mis meeldib ja teen seda vastavalt võimalustele. Võiksin rohkemgi kirjutada, kui lehes ruumi oleks. Kui ma käin kusagil välismaal veine maitsmas, siis teen ma seda ka enamasti tuntud veinimajades ja -kohtades. Olen küll mõelnud, et kui mind kutsutaks Rumeeniasse maitsma Dreamer’it, mis on vaieldamatult Eesti rahva lemmikvein, mida müüakse minu teada ca 10 korda rohkem kui populaarsuselt järgmist veini, peaksin ilmselt tublisti pingutama, et teemasse sisse elada ja üritada leida neid häid pooli, mis selle veini nii populaarseks teevad. Dreamer on ju kõigele vaatamata ikkagi normaalne vein selles mõttes, et veini tegijad julgevad oma andmed pudelisildile panna. Teame, kust see vein tuleb. On ju ka terve hulk veine, mis on kokku segatud kusagil Itaalias ja kannavad uhket nime nagu Santa Barbara jne, on villitud kusagil Saksamaal, kusagil on neile lisatud suhkrut jne, tegu on anonüümsete veinidega, kelle autorit me ei tea.

KV: Kuivõrd meie juttu loevad veinisõbrad, siis nendest veinidest me täna rohkem ei räägi. Küll huvitaks mind aga see, millised veinimajad sulle sümpatiseerivad?

KK: Nimetan siinkohal neid, kellega mul on olnud hea isiklik kontakt ja kelle käest ma olen kõige rohkem õppinud: kindlasti Barton & Guestier, kes on õpetanud-koolitanud paljusid eestlasi. Olen nende koolitusfirmas käinud kolmel korral ja seal on meilt käinud hulganisti gruppe. Nad on huvitavad tegijad, kes teevad kogu aeg oma veine umber järjest trendikamaks. Eestlastesse on nad panustanud päris palju. Muidugi ei saa mainimata jätta väsimatut Miguel Torrest, kes on Eestis palju käinud ning kes on tõsine suhtlusgeenius, kes kutsub enda juurde külla, koolitab, õpetab ja paneb ka kogu oma perekonna rakkesse. Kuigi tal on suur firma ja palju töötajaid, on tal peale enda pidevalt tegutsemas ka naine, tütar ja poeg. Eks neid häid firmasid on ju veel. Minu suur armastus on Austria. Austria veiniliit pöörab suurt tähelepanu mitte üksnes mulle, vaid paljudele meie veiniinimestele. Austria veinid meeldivad mulle tõesti väga, näiteks Salomoni veinimaja joogid on läinud aasta-aastalt järjest paremaks. Selle firma Riesling’ud ja Grüner Veltliner’id on ikka hirmus head veinid. Häid maju leiab ju veel, olgu siis Bordeaux’st Mouton Rothschild või siis näiteks mõni Alsace’i supertootja, nagu oli meie poolt üheskoos juba 95ndal aastal külastatud Domaine Weinbach, mille veinid on nüüd ka Eestisse jõudnud. Saksamaal tegutseb suurepärane veinimaja Georg Breuer, kelle veine meie tarbijad võivad siit-sealt leida ja kelle kogu toodang on ju ütlemata hea. Võiksin seda loendit pikalt jätkata, häid veinimaju on ju palju, nimetasin vaid neid, kes esimese hooga meelde tulid.

KV: Mis on need sündmused või ettevõtmised, mis sul veiniga seoses meelde on jäänud?

KK: Kui rääkida meeldejäävatest veinielamustest, siis kahtlemata meenuvad mitmed huvitavad veinireisid. Uude Maailma ma pole veel paraku jõudnud, aga Vanas Maailmas olen käinud päris palju ringi. Loomulikult on emotsionaalsed ja meeldejäävad olnud ka mitmed degustatsioonid, vanasti korraldasin neid ise Joogiekspressi jaoks, nüüd kutsuvad maaletoojad degusteerima. Väga hea on alati, kui veinikeldri esindaja on ise kohal. Need on teinekord väga sisukad ja põnevad õhtud, kus saab palju infot ja visatakse ka nalja. Need on õhtud, mis on kasvatanud meiesuguste veiniinimeste ühistunnet.

KV: Kus sulle meeldib veini nautida?

Kõik vinoteegid on selleks head kohad, nii vähe-palju kui neid Tallinnas on. Parim on parajasti see vinoteek, kus hinna-kvaliteedi suhe kõige parem on. Koht, kus on palju head veini, mis ei ole liiga kallis ja kus saab teinekord ka head sööki. Viimase raamatu degustatsioonimaratoni tegin ma Imre Uussaare juures In Studio Vinumis. See oli mõnus koht ja olen Imrele selle lahke võimaluse eest tänu võlgu. Esimese veiniraamatu degustatsioonid toimusid Demjanovi lahkel loal Gloria veinikeldris, mis oli tollal nr 1 veinikelder.

KV: Kas sul on kodus suur veinivaru?

KK: Ei ole. Mul on paarsada pudelit mahutav veinikapp, kusagil köögiriiulil on ka mõned pudelid ja kusagil toanurgas võib olla veel ka mõni eraldiseisev veinikast. Usun, et umbkaudu 150–200 pudelit veini on mul kodus küll.

KV: Mis on need veinipärlid, mida sa kodus hoiad?

KK: Ega ma ei ole teab mis kallist kraami koju kokku ostnud, aga midagi mul seal ikka on, näiteks mõni hea Bordeaux pudel, üks paremaid valgeid – Domaine de Chevalier, siis on mul seal üks Sassicaia, üks Châteauneuf du Pape, mis kipub juba pisut vanaks minema ja üht-teist veel. Olen kodus õhtusöögi kõrvale veini tarvitanud viimased kümmekond aastat, joon seda veini, mis mul parajasti külmkapis on, või kui on mõni pidulikum sündmus, siis leian oma veinikapist mõne pidulikuma pudeli. Pöörame oma peres küll tähelepanu sellele, mida ja mille kõrvale joome. On suur vahe, kas tood lauale tavalise noore Sauvignon Blanc’i või väärika Chablis’.

KV: Veinil on kaks palet: ühelt poolt on ta väga hea söögikõrvane jook, vedel toiduaine, mis õigesti valituna ja serveerituna muudab ka tavatoidu nauditavaks, teisalt on vein just see pidujook, mis vääristab sündmust ja muudab selle meeldejäävaks ja teeb piduroast gourmet.

KK: Olen päri. Mul on hea meel, et meil Eestis on üha enam neid, kes sellest aru saavad. On juba üsna suur seltskond sommeljeesid ja veiniinimesi, kelle hea maitse ja valik võimaldavad tavatarbijal paremini veinist aru saada ja edasi areneda.

KV: Samas teeb mulle suurt rõõmu see, et üha enam on neid inimesi, kes tegelevad pühendunult veini kui hobiga, tunnevad seda, teavad mida küsida, külastavad veinikeldreid, degusteerivad koos sõpradega jne. Usun, et aeg on küps, et nad võiksid regulaarselt endale lubada lugemisrõõmu ka spetsiaalsest veiniajakirjast.

KK: Usun küll, et nii võiks olla. Kui meil on olemas ajakiri paadimeestele, miks ei võiks meil nüüd siis olla ka spetsiaalne ajakiri veiniinimestele.