Selleks, et mõista Itaalia veine, tuleks leppida tõsiasjaga, et niipalju kui on Itaalias veinitootjaid –– Itaalias on neid ligi 150 000 –– samapalju on ka erinevaid stiile. Seega on väljend „tüüpiline Chianti” väär, sest igal veinivalmistajal on oma stiil ja maitse.
Aastaid on grappa olnud jook, mida mitteitaallased on püüdnud vältida. Kui päris aus olla, siis püüdsid seda vältida ka itaallased ise. Muidugi, alati on küsimus, mida keegi tahab? Ei olnud see noobel moejook, ei maitsenud ta eriti hästi, purju aga tegi ja tegelikult sobis hästi ka sellesse soojade suvede ja jahedate talvedega Vahemeremaa kliimasse.
Tänavu Eesti parimaks sommeljeeks kuulutatud Kristjan Markii peab oma edu võtmeks tugevat meeskonda ning positiivset sisekonkurentsi. Kristjanile esitas küsimusi Ene Hälinen.
Ka Eesti veinisõprade hulgas viimastel aastatel ülipopulaarse kerge Itaalia vahuveini Prosecco tootmise reeglitesse on tehtud olulisi muudatusi.
Väike mägine ala Conegliano ja Valdobbiadene vahel on Itaalia põllumajandusministri poolt tõstetud DOCG staatusesse ning terve prosecco-tootmise territoorium, mis siiani klassifitseerus kui IGT (Indicazione Geographica Tipica) ülendati DOC piirkonnaks.
Kui Itaalia veinimeister või -asjatundja kirjeldab ning tõstab esile Toscanast, Abruzzost, Venetost või mõnest muust kindlast piirkonnast pärit laagerdunud ja ohtralt tammist varaküpset Suurt itaallast, siis viitab ta sageli sellele kui ameeriklaste maitse-eelistusele.
VINE käis 1. augustil Seto Kuningriigi päeval hindamas kohalikku hand’sa‘t. Pole teada, kas põhjuseks hea hand’sa ajamise kunsti valdajate vähesus, edevuse puudus või hirm seadusega pahuksisse minna – igal juhul olid omavahel rammu katsumas vaid viie meistri kätetööd.
