Toscana

Regioon ise on Eestist kaks korda väiksem, kuid elanikke on selles kolm korda rohkem. Toscana tähtsust itaalia keele, kirjanduse ja kunsti arengus on raske üle hinnata, nagu ka tema rolli Itaalia kui veinimaa maine kujunemises. Igal aastal annab Toscana maailmale 200–300 miljonit liitrit veini, millest peaaegu kolmandik on Chianti.

Toscana maastik on väga vaheldusrikas – 68% tema pindalast klassifitseeritakse künklikuks, mis tingib väga mitmekesised olud viinamarjade kasvatamiseks. Parimad aiad asuvad küngaste lõunasse avanevatel nõlvadel kõrgusel 150 kuni 500 meetrit merepinnast. Sangiovese, regiooni tähtsaim viinamarjasort, vajab sellel laiuskraadil korralikuks küpsemiseks palju päikest, mistõttu viinamarjaaia kaldel ja asendil päikese suhtes on suur tähtsus. Marja kvaliteedi seisukohalt on oluline ka siinne suhteliselt suur öise ja päevase temperatuuri erinevus, mis sunnib istikuid kasvatama paksema kestaga marju ja avaldub veinis rikkalikuma aroomi ja maitse kujul.

Ametliku klassifikatsiooni järgi on Toscanas 11 kõige kõrgema kvaliteediastmega (DOCG) veinipiirkonda, 41 kvaliteetveini (DOC) piirkonda ja 6 maakonnaveini (IGT) ala. Sümptomaatiline on see, et suur osa kallimatest ja hinnatumatest Toscana veinidest kuuluvad nö tavaveinide klassi (IGT). Neid nimetatakse imetlevalt supertoskaanalasteks ja nende ametlik klassifikatsioon on pretensioonitu seepärast, et nad on valmistatud „valedest“ viinamarjasortidest. Hoopis naeruväärses olukorras oli Itaalia veinide ametlik klassifikatsioon kahekümne aasta jooksul enne IGT mõiste juurutamist 1992: suur hulk kõige hinnatumaid Itaalia veine kandsid etiketil määratlust Vino da Tavola ehk lauavein. Praeguseks on olukord veinibürokraatias niipalju paranenud, et kõigi supertoskaanalaste „isa“ Sassicaia omab isiklikku denominatsiooni DOC Bolgheri Sassicaia.>

Chianti

Arvatavalt 95% eestlastest hääldab selle piirkonna nime [tšianti], kuigi õige on [kianti], aga võib-olla ei olegi hääldus peamine – said ju kõik meie eelmise riigikorra ajal aru, kui öeldi [ihvi], mõeldi Jõhvi.

Chianti nimega on seotud kaks DOCGd: Chianti ja Chianti Classico. Esimesena määras Chianti Classico regiooni piirid vürst Cosimo III aastal 1716. Hiljem, aastal 1932, laiendati seda lääne ja põhja suunas, mis ei tulnud kasuks veini mainele. Sama aasta (1932) määrusega laiendati Chianti piirkonda ümbritsevatele aladele, mida on kuus: Chianti Montalbano, Chianti Colli Fiorentini, Chianti Rufina, Chianti Colli Senesi, Chianti Colline Pisane ja Chianti Colli Arentini. Praktikas näeme veinipudeli etiketil täpset määratlust vaid Chianti Rufina puhul, ülejäänud eelistavad kirjutada lihtsalt Chianti. Osa Chianti Classico tootjatest on ühinenud organisatsiooni nimega Consorzio Chianti Classico ja ilmutavad seda ka veinipudeli kaelaetiketil, klanni märgiks on must kukk. Eesmärgiks on rõhutada algse ja traditsioonilise Chianti tootmise piirkonna veini stiili. Samas räägivad veiniajaloolased, et Chianti oli suure tõenäosusega algselt peamiselt Canaiolo viinamarjast jook, lisanditena Sangiovese ja Mammolo ning Marzemino. Hiljem, alates 1872. a juurutati parun Ricasoli valemit ehk siis põhiliseks marjaks on Sangiovese ja lisanditeks Canaiolo ning valged sordid Trebbiano ja Malvasia. 1984. aasta regulatsiooniga vähenes valgete marjade osakaal 2 %ni ja lubati kuni 10% ulatuses kasutada „võõrmarju“: Cabernet Sauvignoni, Merlot’d ja Syrah’d. Tänapäeval on seis selline, et valgeid sorte pole enam lubatud kasutada ja legaliseeritud on ka 100%lt Sangiovesest tehtud Chianti. Järelduseks võib öelda, et Chianti Classico ei hoia aus mitte niivõrd oma piirkonna ajaloolist veinistiili, kuivõrd unikaalset terroir`d.

Nõnda võime selle piirkonna veinide puhul tõdeda, et maitsta tuleks lihtsalt Chiantit (ülalmainitud Classico satelliidid), Chianti Classicot (mis on üldjuhul parem ja ka kallim) ning Riservat (tipptase kuni aastal 2012 vastu võetud regulatsioonimuudatusteni, mille Euroopa Komisjon kinnitas veebruaris 2014). Chianti puhul on Riserval pisut teine tähendus kui Hispaania veinidest tuttava Reserva puhul. Kui Hispaanias seostub terminiga Reserva teatud kohustuslik laagerdusaeg tammevaadis, siis Chianti puhul see võib nii olla, kuid ei pea. Pigem tähistab Riserva seda, et vein on valmistatud üksiku (hea) aia viinamarjadest või spetsiaalselt selekteeritud marjadest ja teda on võib-olla ka laagerdatud väikestes tammevaatides, aga võib-olla ka suurtes Sloveenia tammest vaatides või hoopis pudelis. Nii hinna kui kvaliteedi osas on suhteliselt õiglane järgmine utreeritud hinnang: Chianti Riserva on kaks korda kallim ja kaks korda parem kui Chianti Classico ning neli korda kallim ja neli korda parem kui tavaline Chianti.

Alates 2014. aastast (2011. aastakäigust) on kasutusel uus kõrgeim kategooria – Chianti Classico Gran Selezione. Tegemist on vaid veinimaja aedades kasvatatud marjadest tehtud veiniga, mis peab laagerduma vähemalt 30 kuud (sh vähemalt kolm kuud pudelis). Vähim alkoholisisaldus 13,0% (vs Chianti Classico Riserva 12,5%). Marjade kompositsioonis muudatusi pole, seega Sangioveset peab veinis olema minimaalselt neli viiendikku.

Brunello di Montalcino ja Vino Nobile di Montepulciano

Päris lõunapoolses Toscana osas asuvad üsna lähestikku kaks linnakest: Montalcino ja Montepulciano, mis annavad nime kahele Toscana traditsioonilisemale ja kuulsamale DOCGle. Kuigi Vino Nobile kõlab ehk pidulikumalt, hinnatakse kõrgemalt Brunellot (Sangiovese nimi sealkandis on Brunello, õieti on see Sangiovese kloon Sangiovese Grosso).

Brunello di Montalcino on väike DOCG – ligikaudu 1500 ha. Seegi on viimase poole sajandi areng, sest enne Teist maailmasõda oli selles piirkonnas ainult üks ka väljaspool tuntud veinitootja – Biondi-Santi, kelle toodang näiteks 1932. aastal oli ainult 20 000 liitrit. Veel 1960. aastal oli selles piirkonnas viinamarjade all ainult 63,5 ha.

Kuivõrd Montalcino asub Firenzest 112 km lõona pool, on siinne kliima soojem ja kuivem kui Chianti aladel. Sangiovese küpseb siin paremini ja annab täidlasema ja rikkalikuma veini (alkoholisisaldus on tihti 14%). Biondi-Santi ongi Brunello di Montalcino stiili rajaja. Ta praktiseeris pikka fermentatsiooni ja sellele järgnevat 5–6-aastast tammevaadis laagerdamist oma Riserva veinide puhul. Praeguste DOCG reeglite järgi peab vein veetma 2 aastat tammevaatides ja olema vähemalt 4 aastat vana enne, kui väljub veinikeldri väravast. Brunello on ka ainuke mainekas Toscana vein, mis on 100% Sangiovesest. Tänapäeval teab igaüks kui tähtis on cash flow ja seetõttu on traditsioonilise Brunello tootmine rahakotile koormav. Ilmselt seepärast loodigi 1983. aastal DOCG Brunello di Montalcino kõrvale DOC Rosso di Montalcino, mille normatiivid on leebemad – turustada võib veini ühe aasta vanusena. Rosso di Montalcino annab aimu, milline võiks olla Brunello, olles samas kergem ja lihtsam (ja palju odavam).

Montalcinoga seostub veel üks DOC, mis on meil väga vähe tuntud: Moscadello di Montalcino. Tegemist on valge, veidi magusa ja kerge mulliga veini valmistamise väga vana traditsiooniga.

Erinevalt Brunellost on Vino Nobile di Montepulciano vein mitme marja segu, mille „retsept“ sarnaneb Chiantiga. Põhiline sort on ikkagi Sangiovese, mida siinkandis kutsutakse nimega Prugnolo Gentile. Klimaatilised tingimused on sarnased Montalcinoga (kahe linna vahemaa on vaevalised 30 km), kuid Montepulciano ümbruses on pinnas liivasem. Sarnaselt oma naabriga on tegemist väikese DOCGga (760 ha) ja sarnane on ka veini lihtsama versiooni olemasolu – Rosso di Montepulciano (DOC). Ajalooliselt on Vino Nobile vanem ja kuulsamgi Brunellost. Paavst Paul III keldrimeister nimetas seda 1549. aastal „ideaalseks veiniks“ ja Francesco Redi aastal 1685 „veinide kuningaks“. Ometi leiab rahvusvaheline veinifriikide seltskond, et tänapäeval ei paku Vino Nobile päris samaväärseid finesse ja elegantsi kui Brunello või paremat sorti Chianti Riserva. Ka Vino Nobile peab enne villimist veetma 2 aastat tammevaadis nagu Brunellogi.

Montepulcianos tehakse ka „püha veini“ – Vin Santo, mis on Toscanale väga tüüpiline dessertvein.

NB! Montepulciano on Toscana linna nimi; Abruzzo regioonis, mis asub Aadria mere ääres ja on lõuna pool Toscanat, on levinud tume viinamarjasort, mille nimi on samuti Montepulciano. Seega ei tohi segamini ajada: Montepulciano d`Abruzzo ja Vino Nobile di Montepulciano on nagu siga ja kägu.

Äärealad

Peaaegu diagonaalis Toscana teine teises servas asuvad DOCGd Carmignano ja Morrelino di Scansano. Mõlemad toodavad punast veini Chianti „retsepti“ järgi. Carmignano on väga pisike (110 ha) ja ainuke Toscana DOCG, mis jääb Arno jõest põhja poole. Sangiovese valmib siin ainult tänu sellele, et viinamarjaaiad on madalal – 50 kuni 200 meetrit üle merepinna. See asjaolu tingib ka, et Carmignano veinid on võrreldes Chiantiga vähem happelised ja parema parkainesisaldusega. Carmignano ajalugu on kuulsusrikas ja näiteks 14. sajandil oli tema hind neli korda kõrgem kui teistel Toscana veinidel ning 18. sajandil pidas selle piirkonna veinidest väga lugu Inglise kuninganna Anne. Carmignano erineb teistest Toscana veinpiirkondadest selle poolest, et siin on pikka aega kasutatud Sangiovese kõrval ka Cabernet Sauvignoni, mis mujal sai „loa“ alles 1984. aastal.
Morellino di Scansano asub Toscana edelanurgas Türreeni mere läheduses. DOCG staatuse sai see üsna hiljuti, 2006. aastal. Peamiseks sordiks on siin Sangiovese (85%), millele võib lisada teisi kohalikke sorte. Kuivõrd tegemist on Toscana kõige lõunapoolsema regiooniga, küpseb Sangiovese siin hästi ja veinid on võrreldavad Vino Nobile di Montepulciano omadega.

Valge veini DOCG

Formaalselt võttes on Vernaccia di San Gimignano kõige vanem Itaalia kvaliteetvein – talle omistati DOC staatus 1966. aastal (esimesena Itaalias) ja tõsteti DOCG klassi 1993. Nagu nimest võib järeldada on tegemist San Gimignano linna ümbruses kasvava valgest sordist Vernaccia valmistatud veiniga. Selle sordi kasutamisega eristub Vernaccia di San Gimignano väga selgesti muudest Toscana valgetest veinidest, mille valmistamiseks kasutatakse suhteliselt nõrgema iseloomuga sorte – Trebbiano ja Malvasia. Vernacciat ostes tuleb olla tähelepanelik, kuna seda sõna kasutatakse Itaalia viinamarjakasvatuses üsna vabalt, näiteks Marche piirkonnas on veidi mullitav punane vein Vernaccia di Serrapetrona ja Sardiinia saarel šerrilaadne Vernaccia di Oristano.

Valge veini sõpradele on ehk murettekitav, et juhtivad Vernaccia di San Gimignano tootjad on pilgu pööranud punaste veinide valmistamisele Sangiovese ja Cabernet Sauvignoni marjadest.

Supertoskaanalased

Maremma

Maremmast polnud veinimaailm veel nelikümmend aastat tagasi midagi kuulnud, kuid praegu võib teda lugeda Itaalia kõige nooblimate veinide koduks. Algas kõik markii Tenuta san Guido mõisa isanda Mario Incisa della Rocchetta otsusest lasta turule seni vaid oma tarbeks valmistatud Cabernet Sauvignoni põhjaline vein Sassicaia, aastakäik 1968. Vein sai sensatsioonilise edu osaliseks ja tekitas kaose Itaalia veiniregulatsioonis, mille kohaselt oli tegemist kõigest lauaveiniga. Nõnda kuulus saapamaa kõige parem ja kallim vein kahekümne aasta jooksul ametlikult kõige madalamasse kategooriasse. Vigade parandus toimus 1994, mil loodi DOC Bolgheri ja Sassicaiale veel koguni päris oma DOC – Bolgheri Sassicaia. Maremma veiniaiad olid selleks ajaks tohutult laienenud ja uusi „sassicaiasid“ tuli sealt kuhjaga (Mario Incisa seda ise küll enam ei näinud ja pärast tema surma 1983 juhib Tenuta San Guidot tema poeg Nicolò Incisa). 1981 rajas legendaarse Toscana veinimehe Piero Antinori (kes muide oli Mario Incisa nõbu) vend Lodovico Antinori Maremmasse veinimõisa Tenuta dell’Ornellaia, mille kuulsus on praeguseks võrreldav Sassicaiaga. Veini „retsept“ on küll väheke erinev (60% Cabernet Sauvignon, 22% Merlot, 14% Cabernet Franc ja 4% Petit Verdot), kuid sarnaselt Sassicaiaga (85%, Cabernet Sauvignon, 15% Cabernet Franc) bordoolik. Antinori suguvõsa on tänaseks Ornellaiast loobunud ja alates 2005. a kamandab siin rahvusvaheline korporatsioon, kus jäme ots on Frescobaldi käes, partneriteks Mondavi ja SPI Group (venepäraste nimedega ärimehed, kes kauplevad Stolitšnaja viina, Riia palsami, Riia vahuveini ja Riia kinnisvaraga).
Maremma potentsiaalist punase veini piirkonnana räägib ilmekalt fakt, et Piemonte piirkonna ehk vägevaim veinimaja Gaja otsustas laieneda just siia, rajades 1996. a Ca’Marcanda nimelise veinimõisa.

Muu Toskaana, peamiselt Chianti

Kui Maremmas tehti superveinide jaoks oma DOC, siis enamus supertoskaanalasi kuulub tänapäeval IGT klassi ehk nagu meil öeldakse – geograafilise tähisega lauavein. Itaalia veinibürokraadid on küll loonud Chianti ja Montalcino piirkondade jaoks ka DOCd vastavalt Colli dell’Ertruria Centrale ja Sant`Antimo, kuid veinivalmistajate huvi nende nimede vastu on leige. Eelpool nimetatud Piero Antinori on tuntud just Chianti piirkonnas „valesti toodetud“ ja „liiga heade“ veinide poolest. 1971. aastal valmistas Antinori esimese Tignanello samanimelise istanduse viinamarjadest (enne seda tehti seal Chianti Classico Riserva vigneto Tignanello). Tignanello valmistamise idee erineb Sassicaiast, mis matkib bordood: veini põhikomponent on kohalik sort Sangiovese (85%), mida on vääristatud Cabernet Sauvignoni (10%) ja Cabernet Franc’iga (5%). Nagu paljud tippveinid, jääb ka Tignanello viletsatel aastatel tegemata, viimati juhtus nii aastal 2002. Teine Antinori kuulus lauavein on alates 1978. aastast toodetav Solaia. Sellenimeline istandus asub Tignanello lähedal ja sordidki on samad, aga nende osakaal veinis on justkui „peegeldatud“: Cabernet Sauvignoni (75%) ja Cabernet Franc’iga (5%) Sangiovese (20%).

Vin Santo

„Püha vein“ on Toscana klassikaline dessertvein, mille tooraineks on kohalikud valged sordid Trebbiano, Malvasia ja Grechetto, mida peaks olema veinis vähemalt 70%. Mitmel pool tehakse ka Vin Santot Sangiovesest, mida sel juhul peab olema veinis vähemalt 50% ja sellist Vin Santot kutsutakse Occhio di Pernice. Veini valmistamiseks viinamarjad kuivatatakse (tavaliselt 2–4 kuud) ja seejärel purustatakse ning kääritatakse traditsiooniliselt kastanipuust vaatides, aga viimastel kümnenditel eelistatakse tamme. Vein jäetakse vaatidesse vähemalt kolmeks aastaks ja selle aja jooksul veini ei lisata, mis tähendab, et aurumise tõttu ei ole vaadid päris täis. See omakorda tingib oksüdeerumist, mistõttu meenutabki Vin Santo heerest, eriti kuiv Vin Santo. Kui vein on vaadis olnud neli aastat või rohkem, kasutatakse terminit Riserva. Pika laagerdusaja tõttu võib Vin Santo olla õige tumekollane, merevaigukarva ja väga intensiivse aroomiga.
Vastavalt magususele jaotatakse Vin Santod kaheks: secco (kuiv) ja amabile (magus).
Vin Santo on Toscanas väga levinud ja ta kuulub paljude DOC piirkondade lubatud veinide loetellu. Teiste hulgas ka eelpool mainitud kuulus punaveini DOC Bolgheri. Kolmel juhul on see mainitud ka DOCi nimes: Vin Santo del Chianti, Vin Santo del Chianti Classico ja Vin Santo di Montepulciano. Toscanas on ka üks selline regioon, kus tehakse valdavalt ainult Vin Santot – DOC Val d’Arbia.

IGT

Indicazione Geografica Tipica erinevaid nimetusi on Toscanas kuus.
Alta Valle della Greve
Colli della Toscana Centrale
Costa Toscana
Montecastelli
Toscano või Toscana
Val di Magra

Väga paljud kõrgelt hinnatud veinid kuuluvad just sellesse klassi ja peamine on küsimus, kas kasutada mittetraditsioonilisi viinamarjasorte ja/või tehnoloogilisi võtteid. Itaalia puhul ongi keeruline asjaolu, et maakonnaveini klassis on erinevalt Prantsusmaast (Vin de Pay) lisaks lihtsatele veinidele palju väärtveine. Tundmatu veini puhul jääb tarbijal üle otsustada vaid hinna järgi – kallis vein on parem.

Share on Facebook