Jaak Eensalu jätkab kirjutist Eesti viinamarjakasvatusest ning tutvustab sorte, mille viljelemine võiks olla perspektiivikas siinsetes ilmastikutingimustes, kus talvised väga madalad temperatuurid ja kevadised ootamatud öökülmad ning liigväike päikeseliste päevade arv sunnib hoolega valima kasvatatavaid sorte.
Tšiili viinamarjaistandustes on üsna tavaline vaatepilt, kus viinamarjaistikute vahel õitsevad lopsakad lilled, sibavad ringi hanekarjad ja taamal ratsutab paar härrat, pontà ?od seljad, laiaäärne kübar peas ning hoiavad istandusel silma peal.
Seekord leian riiulilt kaks täiesti erinevat Chenin Blanc’i. Esimene esindab Loire’i oru klassikat ja teise näol on tegemist Uue-Maailma veinimeistrite konstrueeritud rahvajoogiga. Mõlemad tootjad teevad Chenin Blanc’ist nii vahuveini, kuiva kui magusat märjukest. Mina eelistan seda keskmist stiili veini.
VINE jätkab oma majaveinide testi, seekord saavad õiglase hinnangu valged klaasijoogid. Erinevalt punastest, mille puhul pea iga vein üllatushüüatusi esile kutsus, oli pilt valgete veinide puhul igavam, st paljud veinid olid mõneti sarnased – mis pole ka üllatav, arvestades, et 4/9 veinidest sisaldas ühe põhimarjana Trebbiano’t.
VINE võttis nõuks välja uurida, millises restoranis pakutakse kõige mõistlikumat majaveini. Majaveinina defineerisime restorani kõige soodsama klaasiga müüdava veini. Valisime välja kümmekond restorani üle Eesti – tõsi, enamus neist Tallinnast, aga ka ühe söögikoha Tartust ja Kuressaarest.
Rùfina alad olid oma imeliste veinide poolest tuntud juba sajandeid tagasi.
Ka varem VINEs mainitud suurhertsog Cosimo III de’Medici määras oma ediktiga aastal 1716 nelja Toscana suurepärase veinikasvatusala piirid.
