Vaieldamatult on käes 2009. aasta lõpp, mõnede arvates kolmanda aastatuhande esimese kümne viimsed päevad. Kas on lõppemas ka üks ajastu, paberajakirjanduse ning seetõttu paberil välja antavate veini- ja toiduajakirjade ning -kolumnide aeg?
Maailmas on erinevaid suurepäraseid vahuveine, mida pidulikul puhul on hea teistele pakkuda ja ise nautida. Põhja-Itaalias ollakse elevil ja avatakse esimesed DOCG Proseccod.
Saaremaa suuruse Luksemburgi olemasolu peaks olema Eesti lugejale teada fakt. Tänu paari hulgimüüja (vist Avallone ja Tridens) pingutustele on meile tuttavad ka mõned sealsed veinid.
Puht kalambuuri korras öelduna on Eestil ja Luksemburgil ühiseid jooni: Luksemburg on maailmas esikohal veini tarbimiselt per nase, Eesti aga teisel kohal (Euroopas? maailmas?) alkoholi tarbimiselt. Aga seda teemat ei hakkaks ma praegu pikemalt lahti kirjutama.
Vahel kipume unustama, et veinivalmistamine on äri. Paratamatult kaasneb isegi kõige väärikama pudeli lahtikorkimisega tehing, kus me vahetame oma raha oodatava naudingu vastu. Tihti püüavad veinide müügimehed esitleda oma kaupa veinimeistrite kunstiteostena, sest miski muu ei õigusta küsitavat hinda.
Lõpuks on teoks saanud pikaltplaanitsetud Lõuna-Rhône’i veinide testing ja ka tulemused kokku löödud. Järgnevalt lühiülevaade degustatsiooni käigust.
Oksana on järjekorras neljas professionaalne veinivalaja, kes leidis mahti VINE küsimustele vastata. Omades juba 7-aastast töökogemust sommeljeena, on ta need aastad januseid teenindanud nii restoranides Maikrahv kui Ö ning nüüd juba mitmendat aastat restoran-vinoteegis In Vino Veritas.
