Seekord leian riiulilt kaks täiesti erinevat Chenin Blanc’i. Esimene esindab Loire’i oru klassikat ja teise näol on tegemist Uue-Maailma veinimeistrite konstrueeritud rahvajoogiga. Mõlemad tootjad teevad Chenin Blanc’ist nii vahuveini, kuiva kui magusat märjukest. Mina eelistan seda keskmist stiili veini.

Château Langlois 2003 Saumur, Loire, Prantsusmaa
Kuulus ja kvaliteetne suuremapoolne tootja saab allahindluse osaliseks tänu kehvale aastakäigule. Võib-olla ka osalt tänu sellele, et Chenin Blanc kui viinamarjasort ei suuda juba pikemat aega Sauvignon Blanc’ide ja Pinot Grigio’dega konkureerida. Kliendile võib mõjuda segadust tekitavalt asjaolu, et võhikuna ei tea kunagi, kas pudelis on kuiv või hoopis väärishallitusega magus vein. Tavatarbijal pole aimugi Chenin Blanc’i pudeliarengu erinevatest faasidest. Nimelt on see mari hea kohe noorena või siis kuue-seitsme aasta pärast kui vahepaelne sulgunud olek läbi saab.
2003 oli teadagi ajalooline kuumalaine aasta, seepärast kardan ette, et vein on tänaseks omadega õhtal. Miks muidu selle eest nii vähe raha küsitakse. Aga muretsemiseks pole põhjust, sest Saumuri ümbruse kriidine pinnas annab pea sarnase happe kui shampanjal. Hape aga tagab veini pikemaajalise säilimise. Peab küll ütlema, et tänu eale ei ole hape enam nii särtsakas kui vaja. Saumuri ja Anjou valgete jaoks lubatakse Chenin’I hulka kuni 20% kas Sauvignon’i või Chardonnay’d lisada. Kahtlustan, et minu pudelis on esimest marja segus sees, sest hape on üllatavalt rohelise õuna moodi. Vana-Maailma veinile omaselt on selle Saumur’i põhivõlu tema mineraalsuses. Selline tolmune tunne suus ja kriit hammaste vahel annavad pinnasest pärit karakteri joojale edasi.
Tagumiselt etiketilt saan teada, et viinamarjad on korjatud käsitsi. Tore teada, sest isegi LAV-is kurdeti sel aastal, et tulevik on masinate päralt. Lihtsalt pole inimesi, kes tahaksid rasket füüsilist tööd ette võtta. Hea, et Loire’is veel odavaid idaeurooplasi korje jaoks jätkub.
Bovlei Winery Vintners Reserve Chenin Blanc 2009 WO Wellington, Lõuna Aafrika

Alkoholi on pudelis 13,5 %, seda peab ütlema on lihtsa valge veini kohta natuke palju. Loire’i orus võiks seda Chenin Blanci puhul ette tulla küll, aga LAV-i lihtsal lauaveinil võiks tulisust vähem olla.

Pole ime, sest viinamarjad saavad Wellingtoni oru leitsakus küpsemakski kui vaja. Ajalooliselt on sealkandis kasvatatud kuivatamiseks puuvilju, mida külmematesse maailmanurkadesse päikse logoga edasi müüakse. Tänu mägede lähedusele saab praadivast päikesest kuumad marjad õhtul külmema tuulekese käes ilusti maha jahutatud.
Vein on elavalt puuviljane. Puuviljadest on esil ananass ja pirn. Täiesti kuiva stiiliga. Ei jälgegi vanast mahumarja staatusest kui viinamarja tunti Lõuna-Aafrikas pigem Steeni kui Chenin Blanc’ina ja enamusele sellest sai osaks destilleerimine ja brändiks muundumine. Hiljutine pudeldamine annab avades tunda, võtab veel mõned kuud aega enne kui vein praegusest nooruslikust närveldusest üle saab ja maha rahuneb. Hapet on Chenin Blanc’ilikult täitsa piisavalt, kestma jääb sidrun ja toored eksootilised viljad.
Bovleis tehakse veini juba 1907. aastast saati. Hiljutised suuremad tehnilised muudatused võimaldavad toota suurtes kogustes veini, mis pakub head hinna ja kvaliteedi suhet. Ka veinimeister on oma eelmised kogemused Blauwklippenist suutnud Bovlei kasuks tööle panna. Tulemuseks saadakse aus odav vein, mis ei pretendeeri mingile auhinnale, vaid sobib pigem igapäevaseks janukustutamiseks lihtsa lõhepasta või kanarinna kõrvale.