Kui ma 90-ndate alguses täisikka jõudsin, polnud veinijoomises mingit ebavõrdsust. Kui poest sai tulihaput Žokki, mille sildil oli rahvariides tantsiv tüdruk, kirevad lindid pea ümber või Ungari rasket tumekollast tokaierit, siis oldi õnnega koos.
Seekord tutvustame silmapaistvalt pika staažiga sommeljeed Aivar Vipperit, kes on viimase kümnendi jooksul stabiilselt püsinud Eesti parimate hulgas ning viimaste aastate võistlustel jõudnud ka esikolmikusse.
6. märtsi õhtupoolikul toimus Tallink Spa & Conference Hotelli restoranis NERO Eesti Parima Sommeljee 2010 TrophĆ©e Codorniu finaalvõistlus.
Võistluse korraldajateks olid Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon (ESA) ja Altia Eesti AS, kes on Grupo Codorniu esindaja Eestis.
Kauge ja Euroopa inimese jaoks eksootilise Jaapani sakekultuurist oleme alles hiljuti üht-teist lünklikult teada saanud. Enamus veiniinimestest on ehk mõnda riisiveini ka maitsnud. Kohapeal siiski ilmneb tõsiasi, et meieni jõuab väga marginaalne osa sakest ja enamus sellest on loomulikult suurtootjate oma.
Rohelise paprika, niidetud rohu ja muu toore järele lõhnav veinis on mitme tahuga nähtus – esinedes mõõdukal määral Sauvignon Blanc’is defineerivad justnimelt need nüansid selle marja iseloomuliku olemuse, eriti Uus-Meremaa karusmarjastes rüübetes.
Pean tunnistama, et mingeid Gruusia ja Armeenia veine olin aastakümneid tagasi vist maitsenud, kuid mälestused on ähmased. Otsustasime heade sõprade seltskonnaga 2010. aasta jaanuari alguses üle maitseda ainsad meil müügil olevad Armeenia veinid ning nendele fooniks juhusliku valiku alusel valitud Gruusia veinid.
