Tšiili on moodne veinimaa. Pärast diktatuuri lõppu 1990. aastal on viinamarjaistanduste pindala järjest kasvanud ning lisandunud on uusi tootjaid ja kuulsust.

Hiljuti külastas Tallinna Andrea Pieropan, kuulsa Soave veinimeistri Leonildo Pieropani poeg, kes koos vennaga tegelevad Pieropani Valpolicellas asuvas Villa Cipollas punaveinidega.
Lucca restoranis toimus sel puhul õhtusöök, kus sai maitsta muuhulgas ka Londoni IWC-l Maailma Parima Itaalia veini tiitli võitnud Soave Classico La Rocca DOC 2008.
Arne Pajula kasutas võimalust ja pressis Andrea Pieropanist välja uut ja huvitavat infot Valpolicella ja Amarone kohta.

On saanud kombeks, et pidulikke sündmuseid tähistades pakutakse meeliülendavaid vahuveine. Nende vähene alkohol, värskus ja ergastavad mullid erutavad inimesi, muutes sõõmu veini naudinguks.

Grapa oli kunagi Itaalia vaese mehe kange jook. Toona jõid ülikud peamiselt veini ja vaesed inimesed said veinipressimise jäägid tasuta endale, millest iga pere valmistas kodus omanäolist kanget jooki. Seda tarvitati niiskete jahedate ilmadega, et sooja saada, ravimina seespidiselt ja pealemäärimiseks. Kuid tänapäeval võib grapa maksta rohkem, kui mõni teada-tuntud väärikas jook.

Ajad, kus härrad nautisid lossikestes vaadet oma isiklikule viinamäele, hakkavad tasapisi minevikku vajuma. Tänapäeva elutempo ei võimalda ühe koha peal istumist ja, olgem ausad, üks kaunis lossike pole ka praeguste standardite järgi kuigi mugav.

Halls Huk’i külake Gotlandi põhjaosas on väga maaliline. Kalurihütid rannajoonel, võrgukuurid, 17. sajandi kabel, mille toonane kuninganna Kristina kalureile kinkis, ning kõige selle kohal kõrguv pankrannik, kus leidub iidne kivilabürint. Mis veel parem – siin tegutseb veinitootja Vinhuset Halls Huk. Kasvatab viinamarju, teeb neist veini ning on parajasti nii pisike, et lubab tulevasel Eesti väiketootjalgi šnitti võtta.