Külakesse sisse sõites jääb vasakut kätt viinaaed ja sealtsamast viinapuude vahelt leiamegi Johan Rudlingi – Halls Huk’i veinikoja omaniku. Johan on endine rahandustuus, kes ABB kontserni pangandusharus rahaturgudel suuri summasid kokku ajas. 2002. aastal, mil kontsern kohutavaks paisunud võlakoorma all oma tegevust fookustama asus ja pangandusharu kinni pani, otsustas Johan Gotlandile maamaja soetada ning pisikese veinitootmise rajada.
Halls Huk’i istandus ei ole suur: kahel põllul kokku 1500 viinapuud, aastasaagiks esialgu 1,5 tonni, millest veinitoodangut 900 liitrit. Just paras, et omanikul endal hobist, viinapuudest ja veinitegemisest jõud üle käiks. Suuremad istandused Gotlandil on seevastu tõelised äriprojektid, kus istikuid suisa 20 000–30 000, aga nood pole veel tootlikku ikka jõudnud.
Johan kurdab, et kümme aastat justkui oleks juba mingi aeg ja viinapuudki hakkavadki tasapisi mõistlikku vanusesse jõudma, ent Prantsusmaal loetakse ju ka 25aastaseid taimi noorteks. Niisiis on ta oma ettevõtmisega algusfaasis.
Võrreldes Eestiga on viinamarjakasvatus Gotlandil mõnevõrra lihtsam. Juuni lõpus, juuni alguses toimib õitsemine ja sealt kulub valmis viljadeni täpselt – nagu ühes klassikalises viinamarjade valmimise tsüklis – 100 päeva. Oktoobris, 15.–17. kuupäeva paiku on aeg korjata ning asuda veini tegema. Halls Huk’is öökülmasid pole, meri on põhimõtteliselt aia taga ning hoiab sügisel ujumiseks napi, ent viinamarjakasvatajale suurepäraselt sobiva 8–9kraadise veetemperatuuriga külma eemal. Samas juba mõned kilomeetrid saare sissemusse liikudes on öökülmad platsis ning seal kaitseb taimi tõhusalt – nii nagu Eestiski – vaid vihmutamine.
Johan näitab mõningaid kannatada saanud viinapuid ja kurdab, et möödunud talv oli eriline: 78 cm lund on pehme kliimaga Gotlandil võrdlemisi erandlik nähtus. Külmarisk olla siiski ka sedavõrd karmi talve korral väiksem probleem kui jänesed, keda nad aastas lasevad 300–400 jagu, mis geomeetrilises progressioonis lisanduvate loomakeste puhul on olematu arv.
Viinapuudevaheline pind on kaetud tiheda paeklibuga, mulda ei paistagi. Kive on nii palju, et külalised kipuvad kahtlema, kas mitte Johan ise ei ole neid sinna vedanud. Ei ole, täiesti looduslikud on ja loovad suurepärase mikrokliima. Kivid salvestavad soojust ning seovad enda alla niiskuse, viinapuudealune on puhas ning haigused ei pääse vohama. Kuna rohtu pole, saab Johan marjakobarad päris alla tuua – sooja maapinna ligi, kus heledalt kivilt päikesevalgus vastu peegeldub. Itaallastel oleks vist päris kummaline viinamarja nii madalalt korjata…
Mida siin siis kasvatatakse? 1500 istiku kohta on sorte üksjagu, ent tähtsaim on meilegi tuttav Rondo. Johan Rudling jagab lahkelt kogemusi ning soovitab kõigil, kes viinamarjaistandust rajada plaanivad, piirdudagi vaid Rondo ja Solaris’ega. Viimane on siin samuti täiesti olemas ning lisaks Léon Millot ja Regent.
Nähes veinikojas portveine, roseesid, Amarone meetodil valminud punast, kohalikku Sauternes’i ja traditsioonilisel meetodil valminud vahuveini, tekib küsimus, mis see veinikoja tegelik fookus ikkagi on. „Esialgu proovime kõike,” teatab Johan ja lisab, „lõpuks tuleb siiski nišš valida ja öelda, kas see on punane või port, mida sa teed. Praegu ma ei tea, mis see täpselt olema hakkab. Ilmselt siiski punane vein.”
Tumedatest marjadest on Regent Gotlandi tingimustes natuke problemaatiline ning istanduses suurt rolli ei oma. „Valmib halvasti ja hilja, kuid sellest saab head roseed,” mainib ta kavala naeratusega. „Parem hea rosee kui halb punane,” võtab Rudling oma Regent’i-kogemuse kokku ja pakub veini proovida. Aroomis on tugev jõhvikanoot, mis kuskil Prantsusmaal tunduks tõsiselt kummaline, aga siinses kontekstis pigem tore. Vein on maitselt väga marjane ega meenuta kuigivõrd varem proovitut.
Solaris’est valmistatud Sauternes jääb seekord proovimata, ent hallitusseen Botrytis cinerea mõjuvat siinse kogemuse järgi Solaris’e puhul väga hästi.
Punastest veinidest on Johani lemmik rahvusvaheline mari Zinfandel, mille kangus ja happega kenasti balansseeritud magusus talle väga meeldivad. Vinhuset Halls Huk’i Rondo’st valmiv punaveingi on Ameerika eeskuju saanud. Loomulik suhkrusisaldus on Rondo korjes
75–85 °Oe, millest saab täiesti mõistliku 12,5–13,5protsendise alkoholisisalduse, ent Johan šaptaliseerib (lisab viinamarjavirdesse suhkrut), seades eesmärgiks 14,5protsendise kanguse.
Kui VINE maitstud teise Gotlandi veinitootja Gutevin’i Rondo oli väga intensiivne (suitsusust, palju tanniine ja kõike muud, mida marjast vähegi välja pigistada annab), siis Halls Huk’i Rondo on kergem, õrna tammenüansiga üksjagu intelligentsem vein. Kogu siinne punavein läbib malolaktilise fermentatsiooni ning tammevaadis vääristatakse teda kaks kuni kaks ja pool kuud.
Tõeline üllatus tabas meid, kui nägime pudeleid, millel kirjas „Amaråne”. Selleks tõepoolest Amarone meetodil valmistatud veiniks läheb väga hiline Rondo korje, mida seejärel kuivatatakse (rosinastatakse) 20. detsembrini.
Eelmainitud Léon Millot leiab tee ühes Rondo’ga portveini, mille kanguse tõstab Johan 19 protsendini. Kah võimalus põhjamaises veinitootmises, natuke vähem kvaliteeditundlik korje. Léon Millot’ eeliseks pidavat olema kiire valmimine ning hea suhkrusisaldus ühes suurepärase happesusega.
Tõeline vaatamisväärsus on Johan Rudlingu veinilabor. Jah, just nimelt labor kipub see eksperimentaatorist veinivalmistaja tööruum olema. Maitseratsioonianumad ja ruumi enese mastaabidki on üsna kammerlikud ning üleüldse kipub hinge pugema pisike kahtlus, et tegu võib olla alkeemiku pesaga. Selleks et kahtlusi hajutada, on ettenägelik peremees seina peale seadnud valemi, mis illustreerib suhkru muutmist alkoholiks, tähist Au ei paista kuskil.
Keset ruumi hakkavad silma tammevaadid ja need on erilised – valmistatud kohalikust Gotlandi tammest. Vaatide valmimise protsess oli aega võtnud viis aastat, millest kolm kulus tamme kuivatamisele ning kaks ilmselt tark-ei-torma-stiilis meisterdamisele. Igatahes oli vaatide valmimise hetkeks kunagine tellimus juba mõttes maha kantud ja unustatud.
Siinsamas ruumis toimuvad ka Halls Huk’i veinide degusteerimised ning otse loomulikult seab miljöö paika külalise esmahoiaku veini suhtes. Tuleb tunnistada, et suuremate veinitööstuste ruumid pole kaugeltki nii õdusad kui see hea maitsega, ent ilma priiskamata sätitud ruum.
Lõpuks tekib küsimus, kust Halls Huk’i veine osta saab. Ei saagi. Johan Rudling keeldub oma veine müümast nii, nagu see Rootsis ainuvõimalik on – Systembolaget’i kaudu. „Mu veinid upuvad sinna ära ja sel ei ole mõtet,” kurdab ta. Ideaaliks oleks müüa veini veinimaja külalistele ja restoranidele otse – väikese veinitootja eripäraks on tema personaalsus.
Selles, et vein ostja leiab, pole kahtlustki. On ju Rootsi veinitootjate ühendus Vinhuset Halls Huk’i veine tunnustanud oma degustatsioonidel suisa nelja diplomiga. Muide, märksa suurema Gotlandi veinitootja Gutevin’i toodang leiab karmi raha eest ostjaid ka Systembolaget’i vahendusel.
Personaalsus on sisse programeeritud ka veinikoja tulevikku. Mitmed Halls Huki veinid on saanud nime meistri lastelaste järgi, kes kuuldavasti on sellise tähelepanu üle väga uhked. Küllap neist kasvavadki tulevased veinimeistrid, kes vanaisa alustatut ühel hetkel hoogsalt laiendama asuvad.
Johan on veendunud, et mõne aasta jooksul seadus muutub, viinapuud jõuavad veel paremasse arengufaasi ja järgmine kord külla sattudes saame me veine ka kaasa osta.
Jääb vaid loota, et need mõni aastat liiga pikaks ei veni, see oleks veinisõbra suhtes ülekohtune.
