Postitusi rubriigis Sortimata

Milleks teha koduveini, kui poodides on ilma liialdamata tuhandeid erinevaid veine müügil? Põhjuseid on rohkem kui üks, igal tegijal omad.

2010. aasta tõi meile esmalt korraliku lumega talve. Enne lumikatte tekkimist oli ka piisavalt külma ja maapind sai ära külmuda. Selline ilm oli maapinnale painutatud külmaõrnematele viinamarjasortidele talvitumiseks soodne.

Kes meist poleks kuulnud tuntud veinivigadest nagu oksüdatsioon, äädikastumine ja korgiviga? Lisaks viimast põhjustavale, juba ammu teadaolevale veini maitse ja lõhna ohustajale TCA-le (2,4,6-trikloroanisool) on teine keemiliste ühendite perekond metoksüpürasiinid saanud endale uue tähelepanuväärse liikme.

Üle kolmesaja aasta tagasi, 1709. aasta karmil talvel toimusid (ja olid sellest tingitud) Euroopas pöördelised sündmused. Rootsi kuningas Karl XII kaotas Poltaava all lahingu Peeter I juhitud Venemaale, jõuvahekorrad Euroopas muutusid ning Eesti libises Vene impeeriumi rüppe.

Grapa oli kunagi Itaalia vaese mehe kange jook. Toona jõid ülikud peamiselt veini ja vaesed inimesed said veinipressimise jäägid tasuta endale, millest iga pere valmistas kodus omanäolist kanget jooki. Seda tarvitati niiskete jahedate ilmadega, et sooja saada, ravimina seespidiselt ja pealemäärimiseks. Kuid tänapäeval võib grapa maksta rohkem, kui mõni teada-tuntud väärikas jook.

20. ja 21. oktoobril külastas Tallinna ASi Altia Eesti kutsel Tšiili suuruselt teise veinitootja VSPT Wine Group veinimeister Cristián Molina, kes vastutab Tarapacá Isla de Maipo 13 miljoni liitrise tootmisvõimsusega veinikeldri eest. Mõned veinieksperdid peavad 1874. aastal loodud Tarapacá veinimaja Tšiili veinitööstuse lipukandjaks. Peep Moorast vestles veinimeistriga Tšiili veinitööstuse teemadel restoranis Dominic toimunud veiniõhtusöögil.

Halls Huk’i külake Gotlandi põhjaosas on väga maaliline. Kalurihütid rannajoonel, võrgukuurid, 17. sajandi kabel, mille toonane kuninganna Kristina kalureile kinkis, ning kõige selle kohal kõrguv pankrannik, kus leidub iidne kivilabürint. Mis veel parem – siin tegutseb veinitootja Vinhuset Halls Huk. Kasvatab viinamarju, teeb neist veini ning on parajasti nii pisike, et lubab tulevasel Eesti väiketootjalgi šnitti võtta.

Kes meist ei mäletaks seda mõnusat sisemist surinat ja ärevust, kui lapsepõlves marke kogudes õnnestus kätte saada järjekordne lemmikteemasse kuuluv lillede, liblikate või autodega võõramaine postmark? Kindlasti aga ei kogunud lapsena keegi veiniteemalisi marke – seevastu Lõuna-Eesti viinamarjakasvataja Jaak Eensalu teeb seda praegu küll. Tema kollektsiooni baasil alustabki VINE nüüd uut rubriiki tingliku nimetusega “Vein postmarkidel”. Iga margi juurde käib tavaliselt lugu, selle loo üritamegi üles otsida ja kirja panna.

Sarjas Maalehe Raamat on kohaliku viinamarjakasvatuse padre Jaan Kivistiku käe alt ilmunud väikeseformaadiline, kuid sisukas lühikäsitlus viinamarjade kasvatamisest Eesti tingimustes.

Vaataks täna lähemalt Marche ja Abruzzo veine Itaaliast. Tegemist on kahe Aadria mere rannikul asuva Itaalia regiooniga, mille maastik on mägine ja kliima kuum ning kuiv. Sealsed veinid on mujal maailmas laialt levinud, kuid Eesti turul on esindatus väga väike. On see meie võit või kaotus?