Meretäis veini

Soave

Soave, mis asetseb Veneto maakonna lääneosas, Valpolicella ja Gambellera vahel ligikaudu 20 km ida pool Garda järve lõunapoolsest otsast, on paik, kus valmistatakse samanimelist, nii Itaalia kui ka maailma üht kuulsamat valget veini.

Kõige levinuma legendi kohaselt on piirkond ja vein nime saanud 568. aastal põhja poolt Lombardia kuninga Alboini juhtimisel sisserännanud sueebi (ka sueevi, švaabi) germaani hõimude nime järgi.

Esimest korda piiritleti Soave veinitootmispiirkond, täpsemalt Soave Classico, 1931. aastal, oma praegused piirid sai ala 1968. aastal põllumajandusministri dekreedis kehtestatud Soave DOC loomisega. Soave on ilmselt üks väheseid veine, mis kannab oma nimes enda iseloomustust: soave tähendab itaalia keeles „pehme, õrn, delikaatne”. Just selline Soave oma parimal moel ongi. Olles põhiosas (praegu kehtiva reegli järgi vähemalt 70%) valmistatud Veneto kohalikust veinimarjast Garganega, võib tema kaaslasteks cuvée’s olla ka Trebbiano di Soave (mis viimaste andmete kohaselt pole muud kui Verdicchio), Chardonnay ning kuni 2009. aasta vinifikatsioonini ka Pinot Bianco.

Garganega on kasvatamise kogumahult viies valge mari Itaalias, olles küllaltki hilise küpsemisega – korje toimub septembri viimase kolmandiku ja oktoobri keskpaiga vahel, sõltudes põllu kõrgusest merepinna suhtes ning marjakasvataja soovitud küpsusastmest.

Esmakordselt mainitakse seda marja juba 14. sajandil, mil talle viidatakse kui Garganica’le. Mõned viimased uuringud viitavad ka marja seotusele Sitsiilias kasvatatava Kreeka algupära marjaga Grecanico. Seda teooriat toetavad suured kokkulangemised kobara, marja ja lehtede välimuses, samuti sarnasused veini aroomis ja stiilis.

Garganega pakub maitsejale laia spektrit elegantseid lõhnanüansse: tähelepaneliku ninaga huviline võib leida iseloomulikku mandliaroomi, lisaks mandariini, laimi, papaiat, granadilli, martsipani, mett, leedriõisi ja robiiniat. Kunagisest vana kooli kõrge happega õhukesemaitselisest massiveinist on parimad tootjad viimase kümmekonna aasta jooksul arendanud välja tõeliselt luksusliku keelekaste.

Vastuolud parimate tootjate (kes soovivad piirata saagikust ning maksimaalselt ära kasutada Garganega ja Trebbiano di Soave isikupära) ja ametivõimude vahel on viinud mitmete tootjatepoolsete vastukäikudeni. Üks Soave piirkonna tippe Anselmi ei pudelda oma veine enam Soave DOC (Denominazione di Origine Controllata) all, vaid IGTna (Indicazione Geografica Tipica) ning teine Soave kõrge taseme eest võitleja Leonildo Pieropan jätab kasutamata võimaluse villida oma veini Soave Superiore DOCGna.

Tüli põhjuseks on asjaolu, et ametnikud ei ole soovinud kehtestada Soave Classico’le eraldi DOCd, vaid on kehva kompromissina loonud Soave Superiore DOCG, mis lisaks Classico piirkonnale sisaldab Montecchia di Crosara ala.

Üldreeglina on hea selget vahet teha n-ö tava-Soave ja Soave Classico vahel. Erinevus on kasvukohtades: Classico mäeküngastelt Soave ja Monteforte d’Alpone ümbrusest ning liht-Soave neid kupleid ümbritsevatelt tasandikelt. Lisaks erinevad piirangud lubatud maksimaalsele viinamarjakogusele hektarilt, mis teeb mainitutest täiesti võrreldamatud joogid. Soave oma maksimaalse saagikusega 98 hl/ha on võrreldes enamiku Euroopa veinidega tõeline mahujook (Bordeaux’ saagikus on ligikaudu 50–55 hl/ha, Barolo 56 hl/ha). Soave Classico aktsepteeritav saagikus 70 hl/ha lubab oluliselt paremaid maitsekontsentratsioone, kuid on siiski hämmeldavalt kõrge.

1960. aastatel, kui aeti taga suuri koguseid, oli üks kõrge saagikuse põhjustajaid piirkonnas kasutusele võetud Trebbiano Toscano, mille tarvitamine õnneks alates 2002. aastast enam lubatud pole. 1970.–1980. aastatel veinitootja Bolla ameeriklastest omanike poolt Ameerika turule lansseeritud Soave üritas vedada võrdusmärki itaalialiku elustiili ja Bolla Soave vahele, kuid sihtturu suurusest tulenevalt ülesupitatud saagikus ja äärmuslikkuseni kasvatatud tootmismahud viisid tagasilöögina veini maine alla – muide, analoogilised protsessid toimusid ligikaudu samal ajal ka teise Itaalia kultusveini Chianti’ga.

Praegusel ajal on tipptootjad otsimas ja leidmas Soavele uut identiteeti – lõhnad ja maitsed, mida nende veinidest leiab, on kaugelt keerulisemad, rafineeritumad ja finessirikkamad kui aastakümneid tagasi toodetud laiatarbeveinis.