Kui Itaalia veinimeister või -asjatundja kirjeldab ning tõstab esile Toscanast, Abruzzost, Venetost või mõnest muust kindlast piirkonnast pärit laagerdunud ja ohtralt tammist varaküpset Suurt itaallast“, siis viitab ta sageli sellele kui ameeriklaste maitse-eelistusele.

See pole vein, mis meeldiks itaallastele endile, vaid ainult ameeriklastele. Näib, et jänkid armastavad veine, mis on täidlase ja jõulise maitsega (väga paljud ameeriklased arvavad seda, mitte ainult itaallased), ja seega valmistavad itaallased neid veine ameeriklaste jaoks.

Olen kirjeldatud suhtumisega tihti kokku puutunud nii mõnelgi sümpoosionil või veinitehase külastusel Itaalias. Minu jaoks aga esineb seda liigagi tihti, seega pöördun siinkohal Itaalia veinitootjate poole palvega — valmistage Itaalia ja mitte Kalifornia veine!
Loomulikult on paljusid veinitootjaid sellisel moel veini valmistama innustanud veinialane ajakirjandus. Täpsemalt, mõjujõudu omavate veiniajakirjade kõrge hinnang — vähemalt 90st ülespoole ulatuvas punktisummas. Olulisemad nendest on Wine Spectator ja Robert Parkeri Wine Advocate. Mõlemas ajakirjas hinnatakse veine 100 punkti skaalal ning üldjuhul saavad rohkem punkte iseloomu poolest täidlased ja jõulised, mitte aga oma loomult vaoshoitumad veinid. Väide kehtib nii punaste kui valgete veinide kohta, ent just punased veinid on need, mis napsavad endale veiniväljaannetes suuremad pealkirjad. Saavuta vaid 95-punktine või kõrgem tulemus ja inimesed märkavad su veini.
Nimetatud kahest väljaandest on Wine Spectator see, mille arvamused Ameerika tarbijat enim mõjutavad. Ajakiri on jaemüügis raamatu-, veini- ja ka toidukauplustes. Väljaandega Wine Advocate on teine lugu, kuna see on kättesaadav vaid tellijatele. Seega, kümned tuhanded tarbijad teavad Spectatorit, ehkki Robert Parkerit peetakse tuntuimaks veinikriitikuks maailmas. On tavaline, et ajakirjandusväljaandeid loetakse, pannakse käest ja unustatakse, kuid arvestades tuhandeid kauplusi, kus Spectatorit müüakse, on see ajakiri, mille järgi soovitusi otsiv Ameerika tarbija käe sirutab.
Itaalia veinidest annab Spectatoris ülevaate veinikriitik James Sucklingja ütleksin siinkohal tema veinieelistuste kohta: mida vähem neist tead, seda parem! Eespool kirjeldatud veinid, need, mis degustatsioonidel oma jõulisusega esile tõusevad, on ühtlasi ka veinid, mida Suckling eelistab. Suckling ei omista veini peenusele suurt tähtsust. Ometi on aga elegantse stiiliga kergemad veinid tihtilugu just need, mille headus pole märgatav testimise hetkel, vaid mis sobivad toidu kõrvale; need on veinid, mida sa ka jood, mitte ainult ei maitse.
Ma ei taha siinkohal väita, nagu eelistaks Suckling valesid veine. Lõppude lõpuks on igaühel meist personaalne maitse-eelistus ja kui ta tõesti arvab, et jõulised ja tammised punased veinid on Itaalia parimad, siis olgu see nii. Tõsiasi on aga see, et liiga paljud lugejad võtavad tema arvamust püha tõena. Tegemist on ju suure ja mõjuvõimsa veiniajakirja Itaalia veinide eksperdiga, seega peab tal olema õigus, kas pole? Pahatihti aga on vastus eitav.
Andes Casanova di Neri või Fanti Brunellole 94–97 punktini ulatuva hinnangu, eelistab ta ilmselgelt veini, mille peamised omadused on küpsus, rohke tammisus ja pehmed tanniinid. Degusteerin ka ise neid veine aastast-aastasse Montalcinos ja kuigi need on muljetavaldavad, tuleb siiski tõdeda, et nad ei meenuta mitte millegi poolest klassikalist traditsioonilist Brunellot. Selles, et veinitootja üritab valmistada moodsama stiiliga veini Montalcinos või mujal, pole midagi halba. Ent on probleem, kui valmistatav vein hakkab oma olemuselt meenutama Kalifornia veine.
Mis puutub selliste tootjate nagu Il Poggione, Col d’Orcia või Talenti Brunello veinidesse, mis laagerdavad suurtes vaatides ja millel puudub väikeste tammevaatide tugev mõju, siis hindab Suckling neid tavaliselt punktisummas suurt mitte üle 90. Mis on selles halba, võite te küsida. On ju tegemist kõrge punktisumma ja seega tugeva soovitusega. Tegelikkuses aga pole 92 punkti praegusel hetkel kuigi palju väärt. Võttes arvesse kõiki neid 95-, 96- and 97-punktilisi hinnanguid, mida Suckling (ja ka teised Spectatori veinikriitikud) lahkekäeliselt laiali jagavad, võib julgelt öelda, et latt on kõrgemale tõusnud. Heitke vaid pilk punaste veinide nimekirjale ja te leiate 92 punkti saanud veinid nimekirja lõpust, pärast mitmeid tosinaid kõrgema tulemuse saanud veine. Juhul, kui tegemist on Brunello või Barolo veinide loeteluga, võib sellest leida üle 100 erineva nimetuse, seega ei loe enamik lugejatest läbi tervet nimekirja, vaid pöörab eelkõige tähelepanu esikümnele või -tosinale.
Sellega seoses kerkibki kaks probleemi. Esiteks, Brunello ostmiseks ajakirjast soovitusi otsiv tarbija kallutatakse ennekõike kõrgema punktisumma saanud veinide poole (seda eriti just veinide osas, mille hinnaklass Ameerikas algab 50 dollarist). Järelikult arvab tavaostja, et moodne küps vein on parim. Ta usub, et üks õige Brunello peabki selline olema. Proovides klassikalist, stiili poolest kinnisema maitsega Brunellot, peab ta seda jõulisema veiniga võrreldes liiga kergeks ja mitte pooltki nii põnevaks.
Teiseks on veinitootjad, kes soovivad tõmmata oma veinile tähelepanu, hakanud seda valmistama maitsega, millest nad teavad, et Suckling ja teised mõjukad veinikriitikud seda otsivad. Seda tuleb liigagi tihti ette uute tootjate puhul, kes ei jõua oodata, millal ajakirjandus ja ostjad nende veini märkavad. Rääkisin sellest ühe klassikalise Brunello tootjaga Montalcinos. ”Oleme oma veine valmistanud traditsioonilisel teel juba mõnda aega,” ütles ta. Meil on oma klientuur, kes meie veinidest lugu peab. Me ei pea ennast muutma. Kuid uutel tootjatel puudub ajalugu ja seega otsivad nad kohest tunnustust.” Siinkohal tuleb aga möönda, et mis puutub Brunellosse (või Barolosse või nii mõndagi teise ikoonistaatuses Itaalia punasesse veini), siis on see küündimatu lahendus populaarsuse saavutamiseks ega vasta veinitarbijate enamuse ootustele.
Pöördudes tagasi oma veinitootjatele suunatud palve juurde: palun märgake, et Ameerikas on arvukalt veinikriitikuid, kes armastavad traditsioonilisi Itaalia veine. On ka kümneid tuhandeid tarbijaid, kes on valinud klassikalise lähenemise. Meie soovime, et te jätkaksite klassikaliste veinide tootmist! Kahtlemata võib nii moodsat kui klassikalist stiili mitmekesistada. Mulle isiklikult meeldivad väga teatud moodsa stiiliga Brunellod, näiteks veinid Casanuova delle Cerbaie’lt või Valdicavalt. Siiski eelistan ma klassikalist stiili ja mis kõige olulisem, eelistan Brunellot, mis maitseb Itaalia ja mitte Kalifornia päraselt.

Kui ma külastan Toscanat, Piemontet, Sitsiiliat, Campaniat ja mõningaid teisi piirkondi, soovin ma maitsta kohaliku köögi hõrgutisi. Kõik need ei pruugi mulle meeldida, kuid ma soovin tunda saada sealseid maitseid. Miks peaksin ma tahtma maitsta Itaalia veini, kui see maitseb otsekui tuleks ta siitsamast Kaliforniast.

* Algupärane artikkel aadressil http://www.wineloverspage.com/italwineguide/plea08.phtml.
Tõlgitud ja avaldatud hr Robin Garr’i loal.