Vietnamit võib pidada üheks nooremaks ja eksootilisemaks veinimaaks. 1999. aastal alustas viinamarjade katseistutamisega Lâm Đồng’i provintsis Đà Lạt’’ linna lähedal vastloodud Vietnami ja Prantsusmaa ühisfirma, mis nüüdseks kannab nime Ladofood. Lâm Đồng’i provints Vietnamis on tuntud oma mõõduka kliima poolest, mis lubab kasvatada mitmesuguseid juur- ja köögivilju, nagu kurgid ja artiš¡okid. Linna nimi Đà Lạt’’ tähendab igavest kevadet.
Katsetused algasid 15 hektaril erinevate viinamarjasortidega, millest kõige kasvukõlblikumaks osutus Cardinal – kloonitud 1939. aastal Fresino katsejaamas Californias viinamarjadest Flame Tokay (ei ole mitte midagi ühist Ungari Tokaji veinide valmistamiseks kasutatavate marjadega) ja Alphonse Lavallée (Ribier Noir). Cardinal annab ÄÂà L???t’ linna ümbruses saaki kaks korda aastas. Juunis korjatakse ligikaudu 15 tonni ja detsembris 18 tonni hektarilt. Vanematelt põõsastelt on võimalik saada hektarilt kuni 30 tonni saaki. Cardinal’i marjakobarad on väga suured, mammud roosakaslillad, kõva kestaga ja väga magusad. Hape on küllaltki madal nagu enamikul dessertviinamarjadel.
Kuni 1990. aastate lõpuni domineerisid Vietnami veinikaubanduses Prantsusmaa, eriti Bordeaux’ piirkonna veinid. Seetõttu oli Vang ÄÂàl???t’ kaubamärgi loojatel kavas toota Vana Maailma Bordeaux’ tüüpi veine. Seda rõhutab ka kaubamärgil olev kirik – olgugi et ilma ristita –, mis peaks vietnamlastele ja ka turistidele rõhutama veini euroopalikku, iseäranis bordoo stiili.
Kuidas aga käituda, kui viinamari kaks korda aastas kuni 30 tonni saaki annab ning oma heleroosa värvusega pigem Anjou’d kui Medoc’i meenutab? Ilmselt ei ole vietnamlaste või prantslaste leidlikkusel piire, sest õnneks kasvatatakse kohapeal hulganisti mooruspuid, mille lehtedega toidetakse siidiusse, marjadega aga ei osata suurt midagi peale hakata. Need lisataksegi fermenteerimise ajal viinamarjamahlale ja nii valmibki ÄÂà L???t’ punane vein. Valge veini tegemiseks kasutatakse puhast Cardinal’i marja mahla.
Maitseomaduste poolest on mõlemad veinid küllaltki sarnased. Peamine vahe on visuaalne. Küll aga annavad magusad mooruspuumarjad veinis ligunedes sinna piisavalt värvi ja see on ilus telliskivipunane. Veinidele ei kirjutata peale ka saagiaastat (kas tegu on suve- või talvesaagiga), nagu naabermaa Tai seda teeb.
Siinjuures ei soovi ma edastada lennukat juttu värskest aroomist ja puuviljasest maitsest, mida võib lugeda pudeli tagasildilt, vaid olen pigem samasuguses kimbatuses, kui mul paluti kirjeldada odavat Hispaania pakiveini. Ometigi on Vang ÄÂàl???t’ veinid monopoolselt saadaval üle Vietnami Hanoist Phu Quockini. Nende poehind algab 3 eurost, mis on kolmekordne vahe muu maailma veinidega – piisav argument nii veinivõõrale kohalikule kui ka Ameerika turistile.
Tallinn-Hanoi, märts 2012
