Ma ei tea, kui paljud lugejad on kokku puutunud maalidega, mille värvideks on kasutatud veini. Kuigi olen olnud kunstiga seotud juba algklassidest saati, tuli mulle alles hiljuti suure üllatusena, et veiniga maalimine on võrdlemisi levinud tegevus. Ja mitte lihtsalt tegevus – paljud veiniga maalitud taiesed on väga kõrgel tasemel kunstiteosed.
Akvarell on keeruline maalitehnika ning veiniga maalimise tehnika sarnanebki kõige rohkem akvarelliga. Legend räägib, et viiulivirtuoos Niccolò Paganini mänginud kord ühel kontserdil keerulise viiulipala lõpuni vaid ühel keelel, sest ülejäänud keeled olid järgemööda katkenud. Veiniga maalimist võiks võrrelda ühel keelel viiuli mängimisega, sest värve on sisuliselt vaid üks – punane. Tõsi – tegelikult on veini värvipalett ootamatult lai, nagu seda on ka helidiapasoon, mida ühel keelel kuuldavale võib tuua.
Ühevärviline maal
Viinamarjamahl on üldjuhul kergelt hallikas läbipaistev vedelik, mingeid põnevaid värvitoone sellest kätte ei saa. Oma värvi saab vein kääritamisest.
Värvipigmendid asuvad viinamarja kestas; et neid sealt kätte saada, tuleb vinifikatsiooni käigus kasutada nn matseratsiooni – viinamarjakesti leotatakse virdes. Olenevalt viinamarja tüübist ning matseratsioonimeetodist omandab vein lõpuks iseloomuliku värvuse. On ju värvus lisaks maitsele ja lõhnale üks veini iseloomulikke omadusi.
Kuigi veini värvus saavutab mõneks ajaks teatava stabiilsuse, muutub see siiski aja jooksul mitmesuguste keemiliste protsesside tulemusena.
Veini toonid varieeruvad pea värvitust kuni tumeda purpuri ja pruunini välja. Veiniga maalitud taieste tonaalsus jääb aga üldjuhul spektri punasesse ossa. Seega on veinimaalid üldjuhul monokroomsed.
Nii nad alustasid
California Ülikoolis Santa Barbaras kunstihariduse omandanud ning 14 aastat tagasi veiniga maalima hakanud Christina LoCascio on veinimaaliga katsetanud nii maastikumaali, figuratiivse kui ka abstraktse kunsti valdkonnas.
„Ma tegelesin tol ajal veinimõisas veini jaemüügiga, kuid vabal ajal lõin vabatahtlikuna kaasa ka veinitootmises: aitasin veinimeistrit saagikoristamisel, viinamarjade purustamisel, töötlemisel ja puhastamisel – mida iganes parajasti tarvis teha oli,” räägib Christina. Seal tärkas tal kirg kõige veiniga seotu vastu. „Hakkasin veini füüsikalises mõttes uurima kui värvi.”
Nüüdseks raske haiguse tõttu meie seast igavestele viinamarjaväljadele lahkunud Nelva Bonucci Richardson, kes lõpetas 1971. aastal Illinoisi Ülikooli Chicagos arstiteaduslike illustratsioonide kunstnikuna, hakkas veiniga maalimise vastu huvi tundma kümmekond aastat tagasi. Koos abikaasa Bevaniga Prantsusmaal puhkusel olles märkas Nelva ühes Bordeaux’ veinikaupluses postkaardisuurust veiniga tehtud maali. „Nelva oli imeline kunstnik ja illustraator,” meenutab abikaasa Bevan. „Näinud veiniga maalitud pilti, otsustas ta, et proovib ka.”
Bevan meenutab, et ta tegi foto Bergeraci-lähedasest veinimõisast, kus nad peatusid, ning jõudnud koju Californiasse, tegi Nelva selle foto järgi oma esimese veinimaali. See maal sai ootamatult palju tähelepanu.
„Tal oli sõber, kes oli seotud viinamarjade kasvatamisega Napa orus, ning too palus, et Nelva maaliks pildi castello’st, mis oli osa viinamarjaistandusest.” Sellele järgnesid juba uued tellimused.
Tuntud Firenze kunstnik Elisabetta Rogai alustas veiniga maalimist 2010. aastal. Enne seda oli ta katsetanud „teksamaalingu” tehnikaga, kasutades lõuendina tavalisi teksapükse.
„Minu veiniga maalimise lugu sai alguse ühest õhtusöögist aastal 2010, kui nägin veinipiisku langemas valgele laudlinale,” meenutab Elisabetta. „Küsisin endalt, kas ma olen kunagi võimeline juhtima veini voolamise anarhiat ning andma sellele kindlad piirid. Ja nii see algas.”
Teine itaallanna Rita Barbero räägib, et tema tee veiniga maalimiseni algas juhuslikult – veinipiisast. „Kujundasin mõned aastad tagasi ühte veinipoodi Barolos. See koht sai oma nime – La Vite Turchese – türkiissinise viinapuu järgi, mille ma seinale maalisin,” räägib Rita. „Sellest ajast peale sai sellest mulle nagu peakorter või ateljee, kus ma tegin korkidest ehteid.” Ühel päeval proovis ta huvi pärast maalida veiniga. Ta pritsis veini paberile ning andis tilkadele tähenduse.
Värvipalett
„Veini värvitoonid olenevad väga paljudest faktoritest,” räägib Christina. „Veini aastakäik või vanus, viinamarjasort, vinifikatsiooniprotsess, piirkond.”
Christinale meeldib oma paleti koostamisel kasutada eri viinamarjasorte – näiteks Pinot Noir on heledam kui Cabernet Savignon. „Varem ma töötlesin veine, näiteks keetsin või aurustasin neid, kuid praegu kasutan veini konkreetselt – nii nagu see pudelist tuleb. Kihiti maalides muutub ka värv.”
„Mina ei kasuta puhtaid veine,” räägib Elisabetta. „Mõne aja möödudes vein aurustub ja kaob lõpuks täiesti.”
Veiniga maalimist alustades proovis Elisabetta tükk aega veini keeta, kuid see polnud siiski piisav. „Nüüd ma kontsentreerin veini seda külmutades. Tulemuseks saan pudelist veinist tassitäie.” Elisabetta eelistab taustatoonidena kasutada keedetud veini ning kontsentreeritud veini kohtades, kus on tarvis tumedamaid värvitoone.
„Aga loomulikult on see kõik sada protsenti looduslik protsess. Värvipaletti laiendab aeg, sest aeg muudab veini vanemaks ja toob välja uued ning erinevad värvitoonid.”
Elisabetta räägib, et veini puhul on muude värvidega võrreldes kõige suurem risk see, et tulemuseks on monokroomne maal. „Ma pean lõuendile panema täpse koguse veini täpse tihedusega, et saavutada chiaroscuro (tugev kontrast heleda ja tumeda vahel – M. P.). Veelgi enam – vein on elav materjal, ta laagerdub lõuendil samamoodi nagu pudelis. Nii saavad inimesed näha, kuidas veiniga maalitud pilt muutub iga kuuga. Ei muutu mitte ainult värvid, vaid ka lõhn. See on põnev protsess.”
Kui Elisabetta oli teinud oma esimese maali, märkas ta, et paari nädala pärast hakkasid selle värvid muutuma. „Ma olin väga pettunud, sest arvasin, et olin midagi valesti teinud,” meenutab Elisabetta. „Kuid mõne minuti pärast taipasin, mis tegelikult toimub. Ja ma sain aru, mida on võimalik teha.”
„Elades ja töötades veinimaailmas, on minu ümber iga päev väga palju veini,” räägib Rita, kes töötab Rivetto veinimajas. „Veini degusteerides on värv esimene, mida sa klaasi valatud veini puhul vaatama pead. Kasutades paberit – mõnikord erilist, sajaprotsendiliselt puuvillast tehtud paberit –, tulevad värvierinevused veelgi selgemalt välja. Heleda punase saavutamiseks kasutan kõige rohkem magusat Brachetto d’Acquit (DOCG). Tegin Brachetto konsortsiumi tellimusel ühe maali Vinitaly võistluse ametliku stendi tarbeks. Tumedate toonide saamiseks kasutan mõningaid Hispaania veine. Praegu ma eksperimenteerin valgete veinidega – see on väga raske töö!”
Et Rita elab Langhes, kasutab ta tavaliselt ka Barolo, Barbera ja Dolcetto veine – nende toonid on väga erinevad. „Barolol on tüüpiliselt oranžikad varjundid, Barbera on purpurne ja Dolcetto võib olla isegi sinine.”
Nelva valis maalimiseks alati veini, mis tuli samast mõisast, mida ta parajasti maalis. „Ma ei usu, et punasel ja punasel on kuigi suur vahe,” räägib Nelva abikaasa. „Tema paleti puhul tuli erinevus veini vanusest – vanemad veinid andsid tumedamaid ja nooremad heledamaid toone. Ta sai päris varakult aru, et valminud tööst tuleb kohe foto teha, sest värvid muutuvad aja jooksul, oksüdeerudes pruuniks.”
Christinale omakorda meeldib kasutada erinevaid veinisorte, avastades nende toone ja loomulikult ka maitset. „Minu perekonnale kuulub veinimõis ning ma teen oma abikaasaga veini, seega pole mul kunagi probleemi saada enda kätte üks äsjapudeldatud vein. Syrah on peamine viinamari, mida me kasvatame, ja sellest tehtud veinil on väga ilus värv.”
Elisabetta valib maalimiseks veinid tavaliselt ise, kuid vahel tuleb mõni tootja ning palub oma veiniga maalida portree endast või oma abikaasast. „Nende jaoks on see nagu staatuse sümbol ja nad on selle üle tõeliselt uhked,” räägib Elisabetta.
Kuidas veinid paberil käituvad
„Laseerides muutub värv tumedamaks,” räägib Christina. „Ma kasutan tegelikult ka valget veini. See funktsioneerib nagu vesi akvarelli puhul.”
Elisabetta, kes sageli ütleb, et vein on kogu aeg olemas olnud ning oleks narr arvata, et ta on esimene või ainus, kes seda nii kasutab, usub siiski, et on leidnud omaenda tehnoloogia, mis välistab mitmed probleemid, nagu veini tihedus, alkoholi muutlik olek, värviskaala piiratus etc.
„Kui hakkan uut tööd tegema, siis teen ma kõigepealt söestatud viinapuutükiga alusjoonise. Seejärel hakkan seda katma esimese veinikihiga,” selgitab Elisabetta. „Siinjuures on väga tähtis kanda kõikidele piirkondadele vertikaalsete ja horisontaalsete pintslilöökidega õige kogus veini, lastes veinil tilkuda ning püüdes tilku tagasi tööpinnale juhtida. Kui esimene kiht on kuivanud, alustan teise ja kolmandaga.”
Umbes paari nädala pärast hakkab maal elama. „Alguses on noore veini värvid: erepunane, purpur, kirss. Aegamisi hakkavad tekkima küpsemad värvid: tumeoranž, karamell, pruun ja vahel isegi šokolaad.”
Rita räägib, et alati, kui ta degusteerib mõnda uut veini, proovib ta ühtlasi, kuidas see reageerib paberiga. „Kui tulemus mulle meeldib, siis jätan natuke veini maalimiseks,” ütleb ta.
Nautida või maalida? Kas pole kahju head jooki paberile raisata?
„Klaasi veini jagamine maaliga pole raiskamine,” on Christina kindel. „Kui teen mõnda maali, milleks kulub ohtralt veini, siis kasutan sageli sellist veini, mis on olnud liiga kaua lahti ning oksüdeerunud või korgiveaga, mida nagunii pole hea juua.”
Ka Elisabetta on veendunud, et veiniga maalimine pole raiskamine. „Eelkõige mõtled selle peale, mida sa soovid edasi anda ja vaatajatega jagada,” räägib kunstnik. „See ei ole raiskamine, see on viis pühitseda seda, mida vein tähendab – vein toob ellu naudingut ning hingele rõõmu. Ma püüan luua töid, mis räägivad rahvusvahelist keelt, mis puudutab inimeste südant kõikjal maailmas, kuna ilu ja suursugususe idee on tuntud paljudes kultuurides ning kerkib tugevalt esile ka moodsates high-end-kunstiringkondades ja peene maitsega kollektsionääride seas. Mulle meeldib mõelda oma töödest kui hea veini alternatiivsest saatusest – nii klaasis kui ka lõuendil loob see hea enesetunde.”
Nelva eriline veinisõber ei olnud. „Küll nautis ta veini koos kaaslastega,” meenutab abikaasa Bevan. „Visati nalja, et ta maalib natuke ja joob natuke, aga tegelikult ta eriti ikka ei joonud.”
„Ka väärikas vein võib olla korgiveaga!” ütleb Rita. „Sellisel juhul ei ole kahju, sest maalil saab vein uue väärika elu. Igal juhul ma ei arva, et tegemist oleks raiskamisega, kui sa pead lugu veini loomusest. Ei tohi unustada, et vein on kultuur, veinil on palju jutustada…”
Kui palju maksab veiniga maalimine?
Christina perekonna veinimõisa veinide keskmine hind on 40 USA dollarit. „See on tavaliselt siis veinide hind, mida ma maalimisel kasutan,” räägib ta. „Kord telliti minult töö, mille pidin maalima veiniga, mis maksis 150 dollarit pudel – see on siiani kalleim vein, mida olen maalimiseks kasutanud.”
Nelva maalide puhul polnud veini hind kunagi probleemiks. „Peamine küsimus oli alati veinikelder,” räägib Bevan, „tema maalid olid alati allkirjastatud ning tähistatud konkreetse veinikeldri veini nime ja aastakäiguga, millega pilt maalitud.”
Rita ostab enda sõnul veini, et seda kõigepealt klaasikese nautida, ning alles seejärel kasutab maalimiseks. „Ühesõnaga – hinnapiiranguid ei ole,” on Rita kindel.
Elisabetta kasutas alguses maalimiseks odavaid supermarketiveine. Kui ta aga avastas, et veinide värvitoonid on väga erinevad, hakkas ta valima Itaalia veine – Nero d’Avola Sitsiiliast, Montepulciano või mõni tüüpiline Toscana vein, nagu näiteks Colorino. „Ei ole hinnakriteeriumeid, mis mind mõjutaks,” räägib Elisabetta. „Ma olen maalinud ka tõeliselt kalliste veinidega… aga ma ei saa rohkem sellest rääkida. Igal juhul võib minu veiniga maalitud töö hind praegu olla kuni 15 000 eurot.”
Mida arvab vaataja?
„Vaataja, kellele sedalaadi kunst meeldib, on sageli selline, kes armastab ka veini. Sellised maalid sobivad veinikeldrisse või igasse koju, kus veinist lugu peetakse. Osale inimestele ei meeldi, et maalide värvid aja jooksul muutuvad, kuid teised näevad seda kui loomulikku protsessi,” räägib Christina. „Vein laagerdub paberil samuti kui pudeliski.”
„Inimesed on üllatunud, kui palju erinevad värve on veiniga võimalik esitada ning kui palju ideid on võimalik ehitada veinipiiskadele,” räägib Rita. „Neid haarab kirg sellest kirest, mida nad selle taga tunnetavad.”
Elisabetta räägib, et vaatajad arvavad esmapilgul, et selliseid maale on kerge järele teha. „Siis aga mõistavad nad, et niimoodi maalides ei pea pilt kauem vastu kui paar nädalat. See on palju keerulisem. Sageli ei usu inimesed, et värv lõuendil on seesama värv, mis veinil klaasis. Seepärast teen ma sageli koos näitusega ka elava performance’i, maalides publiku ees. Kui töö on valmis, võivad nad tulla maalile lähedale ning tunda veini lõhna – võimalik, et sellesama veini lõhna, mida nad parajasti oma klaasist joovad.”
Bevani sõnul oli äärmiselt ebatavaline, et Nelva veiniga maalitud pildid said nii suure tähelepanu ja tagasiside osaliseks. „Me sõitsime läbi terve California, tegime veinimõisatest pilte ning Nelva tegi piltide järgi maalid. Mõned soovisid maale oma lemmikloomadest ning Nelva tegi isegi mõned portreed, mis võeti väga hästi vastu.”
Nagu alguses öeldud – veiniga maalimine on levinud tegevus. Viinapuujoogiga vahendavad paberil oma mõttemaailma paljud inimesed üle maailma. Moldovas on terve kunstiõpilaste grupp, kes kasutab maalimiseks veini. „Vein peegeldab mind, sest sellel on elavad ja erksad värvid, nagu minu isikupära,” teatab selle grupi 13-aastane liige Mihaela Jacota.
Aga Eesti?
Asudes käesoleva loo jaoks materjale otsima, kerkis loomulikult üles küsimus: milline on mitte-nii-väga-veinimaa Eesti kogemus dionüüsliku kunsti vallas? VINE toimetaja Tanel Eigi poolt õhku visatud küsimusepalli püüdis kinni meie ajakirja lugejale juba tuttav akvarellist-viinamarjakasvataja Saaremaalt – Siiri Tall (vt lugu Siiri Tallist VINE nr 10).
Siiri aastatepikkune kogemus ning teadmised kumadori ja sumi-e maalimistehnikast viisid pildigaleriis näha olevate tulemusteni. Selle aasta märtsikuu viimasel nädalal tehtud katsetused on tehtud omaenda aiast pärist mustasõstra-tikriveiniga Tikmus ning mitmete tummisemate Itaalia ja Hispaania veinidega.
Meelis Pilleri lugu „Dionysuse kunst” sai eelmisel aastal Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni poolt korraldataval Kalev Kesküla nimelise parima veinikirjutise konkursil äramärkimise osaliseks.