Viimati täiendatud —

10. oktoober 2009 oli see märgilise tähendusega päev, kui talgulised korjasid kokku Otepää ja Rõngu vahel asuva, Jaak Eensalu kodukoha Annemäe talu viinamarjasaagi. Jälle leidis kinnitust vana ütlus, mis soovitab kõigepealt Nuustakul ära käia – ei ole mul varem õnnestunud viinamarjasaagi koristamisel osaleda, käsi sai valgeks tehtud Nuustaku lähistel.

Oluline on see hetk selle poolest, et varem pole Eestis korjatud ühest sordist viinamarju sellises koguses – ja sellise meediatähelepanu all. Nii Räpinas Eesti viinamarjakasvatuse il Padrino’l Jaan Kivistikul kui Liia Kaskal Sõmerpalu vallast on küll suuremate taimede arvuga istandused ette näidata, kuid need on pigem aretuseks mõeldud kollektsioonid ning osaliselt kasvavad taimed ka kasvuhoones. Selle avamaapõllu eesmärk on aga hoopis klaarim ja valehäbitum – mis ”sordiaretus”, vaja on korjata marjad, purustada need ning panna käärima vein. Eesti oma viinamarjavein.
Viinamägi Annemäe talus, taamal sekundeerivad taevas olevatele pilvedele lambatupsud.
Hetkel on viinamarjakasvatus Eestis puhtalt entusiastide pärusmaa – põllumajandustoetuste saajate hulka pole kahjuks võimalik jõuda, kuna viinamarjakasvatust Eestis pole ametlikel andmetel olemas. Ja mida pole olemas, seda ei saa toetada. Kohalikel viinamarjapõllumeestel ajab see olukord harja eriti punaseks – näiteks Saksamaa vetes Põhjameres asuval, meist mitte oluliselt lõuna pool asuval Sylt’i saarel käib koguni liidumaa põllumajandusminister uusi istandusi avamas.
Saagikoristus kui ideaalne projekt – vanajumal on eestlane, marjakorjajad Lätist
Neliteist töökätt startis keskvarasel laupäevahommikul Tallinnast keset paduvihma ja kohati sinna sekka puistatavaid rahehooge – Jaagu viinamäe (http://www.jaaguviinamegi.blogspot.com/) marjasaagi saatus tundus olevat nutune ja marjade hukkasaamine näis olevat enam kui kindel.
Kuid Eestimaa demonstreeris jälle kord oma ülimalt varieeruvat klimaatilist palet – juba Tartu kandis oli tee kuiv ning viinamäele jõudes hellitas loodus korjajaid suurepärase ilmaga – kerge briis ja sirav päike – ideaalsed tingimused viinamarjade korjeks.
Erakordsest sündmusest olid tulnud osa saama viinamarja- ja veinihuvilised nii Saaremaalt kui Räpinast – kohal oli Jaan Kivistik – ning samuti Lätist sealsed marjakasvatajad Andris Dishlers ja Marta Igaune.

Tegelikult kandsid veinitaimed saaki ka eelmisel aastal, kuid rebased ja kährikud ei pidanud viinamarju piisavalt hapudeks, et neid söömata jätta. Sel aastal sooritasid linnud küll mõningaid väiksemaid röövretki, kuid taimede kinnikatmine võrkudega päästis marjad halvimast.

Ligikaudu 250 Rondo-taimelt (kokku on viinapuid ligikaudu 800, osa neist veel noored, osa külmavõetuse tõttu ilma mammudeta ja osa juba katsetamise käigus tühjaks nopitud) korjati nelja tunni vältel ligikaudu 200 kg marju, mis 3-4-aastaste taimede ja keskpärase suve kohta pole üldse halvasti. Vaatamata vesisepoolsele suveajale tõusis viinamarjade suhkrusisaldus tasemeni 14 °Bx, mis lubab loota veini võimalikuks alkoholisisaluseks ligikaudu 9%. Inimeste keeles tähendab see seda, et marjamahlas on suhkruid 140 grammi liitri vedeliku kohta, seega pea poolteist korda enam, kui on suhkrut Coca-Cola’s – millest küll liiga head veini tõenäoliselt niikuinii ei saaks. Ilmselt on vaja selle-aastast veinivirret ka Å¡aptaliseerida (lisada suhkrut, et tõsta mõneti alkoholiprotsenti), et seeläbi tagada veini säilimine.
Rondo – Eesti oludes paljulubav sort, esivanemateks 75% Vitis Vinefera’t, 25% Vitis Amurensist.
Kõik sordid ei sobi
Viinamarjasorti Rondo, millest tehtud happerikast ja punaste marjade lõhnalist veini võiks mõningate reservatsioonidega võrrelda ka Pinot Noir’ga, on peetud Eestis kasvatamiseks sobilikuks oma erakordselt hea külmakindluse tõttu, kuid paraku kuulub ta üsna hilisvalmivate sortide hulka, mis päiksevaesematel aastatel ei pruugi küpseks saada. Olles kolmveerandi osas Vitis Vinifera tõugu ja sisaldades oma esivanemate seas vaid neljandiku jagu Amuuri viinamarja (Vitis Amurensis), on Rondo vaba ebameeldivatest maitsenüanssidest, mis on omased Ameerika viinapuu (Vitis Labrusca) järeltulijatele.
Need on maitsed, mida inglise keeles võetakse kokku sõnaga foxy ja mille jaoks meie noores veinikeeles veel sobilik sõna puudub.
Põhja-Ameerikas, eriti Kanadas on samas küllaltki suur fänni-kogukond ja ka toetused labruska-kasvatajatele – lisaks propageeritakse kohaliku veini ostmist kinnitades, et iga pudeli omandamise pealt jääb 2 dollarit rohkem kohaliku veinipõllunduse toetuseks.
Samas on Eestis veel massilisemalt katsetamata Solaris, sakslaste ”tööõnnetus” (küpseb liiga vara mandri-Saksamaa tingimustes), mis valmib oluliselt varem ja on ka väga kahjurikindel. Varem viidatud Balthasar Ress’i veinimaja katsetus Sylt’i saarel peaks siinsetele viinamarjakasvatajatele julgust süstima selle marja tuleviku suhtes.

Rahvasuus on käibel lõõp, et kaheldamatult ei oleks mingit probleemi kogu aastasaak juba ette maha müüa vastavatud samanimelisele keskusele majaveiniks.

Eesti-taolistel põhjapoolsetel aladel tuleb kasvatamiseks sobivaks tunnistada ka sort nimega Skandia, mis on aretatud tuntud USA sordiaretaja Tom Plocher’i poolt ning oma justkui Languedoc’ile omase täidluse, hea struktuuri ja ka korraliku ilmastikukindluse poolest võiks olla siinsete kasvatajate üks järgmisi suuremahuliselt ettevõetavaid katsetusobjekte. Allakirjutanul oli võimalus maitsta lätlaste poolt Skandia marjast meisterdatud veini ja üllatus oli tõsine – säherdune maitseintensiivsus ja värvisügavus tundus olevat pärit hoopis lõunapoolsematelt aladelt kui Põhja-Läti.
Purustatud marjade möll kääritustõrres – pea 200 liitrit kohalikku viinamarjaveini on hakkama pandud.
Tagasihoidlik, kuid ehe veinikoda
Saagi töötlemisel läks käiku ka spetsiaalselt Belgiast tellitud viinamarjapurustaja-destemmer (varte eemaldaja), mille jõudlus lubaks paari tunni jooksul purustada kogu Baltikumi viinamarjad. Viinamäe peremees oli hankinud ning vanasse merekonteinerisse paigaldanud korraliku veinikojasisustuse – perspektiivitundega ostetud kuupmeetrise mahutavusega kääritusnõu, mida selle aasta saak küll vaid viiendiku jagu täita suutis, veinide pudeldaja ja hilisemaks veini filtreerimiseks ette nähtud agregaadi.
Kas Eesti on juba veinimaa?
Ilmselt veel mitte, vähemalt seni, kui Eesti seadusandlus kuhjab veini väiketootmise huvilise teele pea ületamatuid takistusi – kõik protseduurid seoses aktsiisilaoga ja aktsiisikauba käitlemisega on väga rängad, olles ühesugused kõikidele suur- ja väiketootjatele. Juba viinamarjad tuleb kaaluda taadeldud kaaluga ning kaaluja peab olema läbinud atesteerimise, kui mainida mõningaid ülepakkumisi. Vastupidiseks näiteks võimalikest soodustustest võib tuua õlle väiketootjatele tehtava järeleandmise – nende makstav aktsiis on 50% väiksem, kui suurtootjatel. Seega on meil hetkel siiski veel tegemist koduveinimaaga.
Samas on plaanid Annemäe talus suured – hetkel vaid kümnendikku hektarit kattev istandus on kavas lähiaastatel kasvatada kuni 30 korda suuremaks. Selliselt maa-alalt saadav saak lubaks valmistada juba merkantiilses koguses veini.
Priskemad saagikogused lubavad suuremat mänguruumi ja lasevad välja elada katsetamislusti – hiljemalt ülejärgmisel aastal on Jaak Eensalul plaan proovi teha ka veini tammevaadis vääristamisega.
Vasakul: Barettides näitsikud kannavad viinamarjalaadungeid purustaja juurde.
Paremal: Lapstööjõul on saagikoristuse juures oma kindel koht.
Kujutan selgelt ette, et sobilike seaduste ja piisavate tootmiskoguste puhul võiksid veinitalu toodangu vastu huvi tunda ka välissaatkonnad ja Presidendi kantselei – mis võiks olla uhkem, kui vastuvõttudel on pakkuda lisaks kohalikule desserthitile Põltsamaa Kuldsele toidu kõrvale ka korraliku kuiva veini.

Omamaise alkoholikultuuri parandamiseks peaks riik nii viinamarja- kui ka puuviljaveinide väiketootjate teket soodustama – muidu on oht, et see teema jääb vaid väga vapratele, kes paraku võivad ühel hetkel väsida.