Viimati täiendatud —

Vaataks täna lähemalt Marche ja Abruzzo veine Itaaliast. Tegemist on kahe Aadria mere rannikul asuva Itaalia regiooniga, mille maastik on mägine ja kliima kuum ning kuiv. Sealsed veinid on mujal maailmas laialt levinud, kuid Eesti turul on esindatus väga väike. On see meie võit või kaotus?

Mujal maailmas on sealsed, sortidest Trebbiano, Verdicchio ja Montepulciano valmistatud, odavad massitoodangu veinid tavatarbijate igapäevajookideks. Eesti turul on aga alati olnud piisavalt saadaval veelgi odavamaid Ungari, Rumeenia jt maade veine, mistõttu logistiliselt tülikavõitu paikkonnast pole olnud eriti mõistlik odavaid veine kohale vedada. Samas, kui puuduvad odavad veinid, on raske kohale vedada ka kallimaid, sest veinivalmistajad eelistavad müüa kogu oma toodangut, mitte ainult tipp-veine. Nii ongi Marche ja Abruzzo veinid meil haruldased.
Teatud mõttes on meil vedanud, et Aadria mere lääneranniku odavam kraam on meil vähetuntud, sest viimase kümnekonna aasta jooksul on sealkandis üha enam keskendutud maailmatasemel konkurentsivõimeliste tipp-veinide valmistamisele. Marche tippe võrreldakse juba Toscana omadega ja ka Abruzzo tipud hõljuvad kõrgel labaste veinide mere kohal nagu albatrossid. Tänased tipp-tootjad ei hooli massiveinist ja ei topi seda kohustusliku rämpspostina oma saadetistega kaasa, mistõttu nüüd on võimalik Eestis nautida Aadria lääneranniku tähti ilma kohale sõitmata.
Abruzzost on Lucca Trading turule toonud Masciarelli ja Valori veinikeldrite toodangu. Veine käis tutvustamas Luigi Valori, kes vaatamata oma piiratud inglise keele oskusele suutis ilmekalt seletada oma tegevuse sisu. Sellest, millest kõrvaga aru ei saanud, sai selge pildi oma keelega maitstes.
Valori valikust paistis silma Valori Pecorino d’Abruzzo DOP 2010 – Pecorino on vana Aadria mere äärne valge sort, mille taasavastamisest on möödunud umbes 20 aastat. Luigi Valori viinapuud on seetõttu üsna noored (vaid 6 aastased), kuid tugev saagikuse kontroll on võimaldanud valmistada igati meeldejääva õrnalt suitsuse aroomiga ja tugeva mineraalse selgrooga, ergu ja võimsa valge veini.
Luigi Valori seletas ka lahti, kuidas ühe tänapäevaselt ilmeka veini valmistamine käib. Esmalt tuleb mõistagi kontrollida saagikust, mis tagab hea kontsentratsiooni. Selleks tehakse roheline korje (green harvest). Sama toiming lubab tagada ka saagi ühtlase küpsemise, sest eemaldatakse kasvus mahajäänud ja etterutanud kobarad. Küpsemise ajal tegeldakse lehestiku piiramisega, eesmärgiks vähendada taime suhkrutoodangut ja tagada õhu ligipääs kobaratele, et vältida muffa (hallituse) teket. Ja lõpuks tuleb marjade korje teostada õigel hetkel, mil on saavutatud fenoolne küpsus. Kui kõik see õnnestub, siis on olemas ideaalne tooraine, millest saab väärt veini.
Ka Valori Montepulciano d’Abruzzo 2009 puhul oli tunda meistrikätt. Aroomis rikas marjasus ja pahvakas suitsu, maitse võimsa marjase algusega ja hea happesusega, kandev, lõpus kumab veidi alkoholi soojust, mis 14% veini puhul on igati arusaadav.
Kuid Valori on vaid üks väiketootja, kelle veine turustab oluliselt suurem Masciarelli. Kogused on suuremad, kuid lähenemine on sarnane. Alustuseks maitseme Masciarelli Trebbiano d’Abruzzo DOC 2011, mis vaatamata vanamoodsale pergolates kasvatamisele ei näita mingeid vanamoodsaid jooni. Vein on õrnalt rohekas, aroomis rohelisi puuvilju ja valget virsikut, maitse mahalakas, veetlevalt kerge ja õrn. Jah, tõesti, tavakohase rämedalt sõimleva tänavatüdruku asemel on meil tegemist professor Higginsi lihvitud Eliza Doolittle’iga.
Omanikuproua Marina Cvetic endanimelise veiniga.

Kuid see oli alles algus, järgnevalt maitstud Marina Cvetic’i Trebbiano d’Abruzzo 2009 oli tõeline suurilmadaam – mesist vanilliparfüümi, vürtse ja tammist täidlust aroomis, maitse tugeva kondiga, mõnusalt lopsakas ja jõuline, tamm täpselt tasakaalustatud ning võimukad ja väärikad happed ennustavad pikaealisust.

Hea näide selle kohta, et kui masstoodangu asemel koguda viinamägedelt piiratud saaki, õnnestub meistritel sellest valmistada tõeline tipptasemel vein, millele saab siis ka oma meretaguse päritoluga armastatud daami nime anda.
Punaste veinide hulgas oli silmapaistev Masciarelli ikoonveinide hulka kuuluv Iskra, millest maitsesime 2004 aastakäiku. See Rosso Colline Aprutine IGT alla klassifitseruv vein on tõeline super-abruzzilane. Aroom on tihe ja kompleksne, veidi kinnine, maitse rikkalik, parajas küpsuses tumedate marjade küllane mahlakus, mida toetab elegantne hape. Vein on vägev ja lisaks ka kuum müügiartikkel, sest tema horvaadi päritoluga nimi on kärbsepaberiks iga slaavlase keskmiselt paksemale rahakotile. Lisaks maitsesime ka Masciarelli tipp-veini Villa Ghemma Rosso di Montepulciano d’Abruzzo 2005 ja 1998 aastakäike.

Neile, kes on nõus labasest Montepulciano d’Abruzzost ligi 10 korda kallimat hinda maksma, võin kinnitada, et mäng väärib küünlaid!

Garofoli veinimaja karismaatiline perenaine Daria Garofoli. Foto Aare Karolin.

Nüüd aga hüppame põhjapoole ja vaatame, mida on pakkuda Marche maakonnal. Kliima on siin sutsu jahedam ja mägede ning mere vahele mahub isegi veidi randa, kus saab päikest võtta.

Teispool põhjapiiri asuvad rannakuurort Rimini ja San Marino. Kuid aitab nüüd küll päikesest, me pidime keskenduma tähtedele ja Bestwine on ühe endale leidnud. Tegemist on Marche kõige vanema veinifirmaga Gioacchino Garofoli. See perefirma on oma südameasjaks võtnud hiilgavate Verdicchio dei Castelli di Jesi DOC ja Rosso di Conero Riserva DOCG veinide valmistamise, kuid nende kõrvale mahuvad ka Rosso Piceno, magusad passito veinid ja vahuveinid jt. Garofoli ettevõtlikuse ja uuendusmeelsuse ilmekaim näide ongi vast vahuveinide hulgast, kus leidub puhtast Montepulcianost valmistatud roosa klassikalisel meetodil laagerdatud vahuvein, ainus omasugune maailmas.
Garofoli puhul on näha veidi pragmaatilisemat suhtumist klientidesse. Toodetevalik on avaram ja sisaldab ka taskukohasemaid veine. Isegi amforakujuline pudel odavama Verdicchio dei Castelli di Jesi (Verdicchio dei Castelli di Jesi) jaoks on kasutusel, sest mõttelaisad kliendid soovivad sellist, kuid vein selles pudelis on mõttelaiskusest kaugel – Anfora Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico DOC 2010 on ürdise aroomiga, maitses värske marjasus, mis kombineerub ürdise vürtsikusega ja päädib mõnusalt aromaatse järelmaitsega.
Lihtsama Verdicchio dei Castelli di Jesi apoteoos on ilmselgelt Macrina Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico Superiore DOC 2010, mille meelitavalt lillene, õrna ürdiga vürtsitatud aroom varjab klaari, tõhusa kriidise mineraalsusega, värskusest pakatavat ja vürtsikat maitset.
Sellega aga lastemängud lõppesid ja poodiumile tõsteti Podium Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico Superiore DOC, millest maitsesime 2009, 2008, 2007 ja 2001 aastakäike. Mõtlete, et tosin aastat valge veini jaoks on veidi liiast? Eksite! Tegemist oli elegantse, suure, ülla ja hõrgu veiniga, mille lõhn paljastas veidikese pikantset juustu. 2009 oli värske ja hästi joodav, kuid tema lõikav happesus näitas, et tegelikult on ta veel väga noor. Parimas eas tunduski olevat 2007, mille aroomis oli mõnus pikantne ürdisus, maitse mõnusat mahlakust elustamas vürtsikas taust ja kuigi järelmaitse oli tahedalt kuiv, püsis see imeväärselt kaua. Podiumi puhul on meil selgelt tegemist veinimeistri Carlo Garofoli meisterlikkuse näitega. Veini maitserikkus ja tasakaal saavutatakse oma viinamägede head toorainet kasutades ja roostevabas terases kääritades ning hiljem vähemalt aasta pärmisademel laagerdades. Aeg ajalt battonage’i tehes segatakse pärmisade taas veini sisse ja nii saadakse sealt kätte lisamaitseid. Niimoodi tipp-veini saamiseks on vaja kogemusi, oskusi ning meisterlikkust. Vahel õnnestub asi aga veelgi paremini ja selle näiteks maitsesime veini La Selezione Gioacchino Garofoli Verdicchio dei Castelli di Jesi DOC Classico Riserva 2006. Tegemist on erakordselt hea aastakäigu puhul tehtud katsetusega, mida valmis kokku vaid 3000 pudelit. Lühidalt: elegantne ja rafineeritud, igati täiuslik nauding! Hinnanumber võib mõjuda kainestavalt, kuid see vein on seda raha väärt.
Maitsesime ka tammevaadilaagerdusega valget Serra Fiorese Verdicchio dei Castelli di Jesi DOC Classico Riserva. Aastakäikudeks 2008, 2007, 2006, 2001. Tammine valge vein on hetkel veidi moest väljas ja kuigi Verdicchiol on Trebbianoga võrreldes veidi paremad eeldused, ei ole see just sort, mis esimesena pähe kargaks kui tammelaagerduse hea kandidaat. Kuid iga meister vajab oma oskuste näitamiseks proovikive ja Carlo Garofoli näitas veelkord, et ta on üks paremaid Verdicchio valmistajaid. Veinid olid omanäolised ja meisterlikud, kuid minu jaoks kaugel La Selectione elegantsist ja rafineeritusest. ühte asja nad siiski näitasid veelkord – Verdicchio on sort, mis sobib pudelis laagerdamiseks. Juba paar aastat mõjub imeliselt, kuid isegi 12 ei mõju veel halvavalt.
Mõistagi ei pääsenud me ilma punaveine maitsmata. Olen üldiselt veidi skeptiline Montepulciano sordist valmistatud punaveinide pikaealisuse teemal. Tihti on juba alles 5 aastane Montepulcianost valmistatud vein pöördumatult vanadekodusse kuuluv. Maitstud Grosso Agontano Conero Riserva DOCG 2008, 2007, 2006 ja 1998 tõestasid siiski, et hea veiniga selliseid probleeme ei esine. 1998 pakkus mõnusat arengut aroomis ja maitses küpset pehmust koos meeldiva mineraalsuse ja elava happesusega. Noorematest esines jõuliselt 2006, mille aroom näitas teatavat arengut ja maitse oli rikkalik ning võimas. 2007 oli joodihõnguline, särtsakalt vürtsikas, maitse täis musti marju. Värskelt valminud 2008 oli põnevalt mineraalne ja marjane, kuid tänu noorusele jättis petlikult õhukese mulje.
Ja kui te Garofoli veinikeldri uuenduslikust meelest tahate pildi ette saada, vaadake nende kodulehekülge, mis on tahvelarvutitele nagu loodud, kuid kasutab Flashi, mistõttu iPadjaga sinna vist asja ei ole.

Niisiis Aadria mere läänekaldal on elu ja seal tehakse palju rahvaveine, kuid lisaks neile on olemas ka kohalikud veinitähed, kelle toodang Eestis õnnekombel esindab ka kõiki teisi.

http://www.masciarelli.it
http://www.masciarellidistribuzione.it/valori
http://www.garofolivini.it/