Postitusi rubriigis Persoon

Heikot tuntakse tegelikult niisama ka. Pärast vinoteegi Negossiant kaasvedaja Urvo Ugandi pöördumist stabiilsema elu juurde aastapäevad tagasi on Heiko õlgadel olnud kogu Negossiandi majapidamine.

Oksana on järjekorras neljas professionaalne veinivalaja, kes leidis mahti VINE küsimustele vastata. Omades juba 7-aastast töökogemust sommeljeena, on ta need aastad januseid teenindanud nii restoranides Maikrahv kui ր“ ning nüüd juba mitmendat aastat restoran-vinoteegis In Vino Veritas.

Seekord tutvustame silmapaistvalt pika staažiga sommeljeed Aivar Vipperit, kes on viimase kümnendi jooksul stabiilselt püsinud Eesti parimate hulgas ning viimaste aastate võistlustel jõudnud ka esikolmikusse.

Kui ma 90-ndate alguses täisikka jõudsin, polnud veinijoomises mingit ebavõrdsust. Kui poest sai tulihaput Žokki, mille sildil oli rahvariides tantsiv tüdruk, kirevad lindid pea ümber või Ungari rasket tumekollast tokaierit, siis oldi õnnega koos.

Juba lapsepõlves tekkis mul tungiv vajadus veini järele. Nimelt maal vanaema juures leidsin Burdast retsepti, kus kästi punase sõstra želeele törts portveini hulka kallata.

Ma tõesti ei mäleta, millal veini hakkasin jooma. Keskkoolis oli see igatahes võõras teema, 90ndate algus aga üldse võrdlemisi alkoholivaba aeg, mis kulmineerus Savisaare talongimajandusega.

Kui keegi sõbralik ja väärikas härra, kel alati kerge kaval muie suunurgas, teile veini valab, siis on päris suur tõenäosus, et see on veinirestorani Dominic sommeljee Aron.

Aleksandr laiendab oluliselt meie Eesti-sisest sommeljee-geograafiat – tema esimene töökoht oli kelneri õpilase-praktikandina aastal 1991 Jõhvis restoranis Fööniks. Ajavahemikul 2000-2002 töötas Hotell Olümpia brasseriis Rendez-Vouz ning alates 2002. a. valab veini šikis restoranis Bocca.

Maailma parimat sommeljeed valitakse iga kolme aasta tagant. äsja Jaapanis toimunud võistlustel valiti selleks šveitslane Paolo Basso, kuid kuus aastat tagasi, 2007. aastal kuulutati planeedi parimaks veinitundjaks rootslane Andreas Larsson (41).

Veinihuvi ei hüüa tulles. 1990ndatel olin tavaline tudeng: õhtustele agulipidudele krabasin ikka Monastõrskaja Izba kaasa, või siis pigem õlut – see ei värvinud suud mustaks ega sigitanud sinna hommikuks tapjapäkapikke.