Paar aastat tagasi agiteeris Kalev Kesküla kõiki Norde Centrumi tagusesse veinipoodi ja laulis oodi sealsele igapäevasele odavale veinivalikule. Veinid olid pärit Skandinaavia veinipoodidest, kust need kohalike leige huvi tõttu eestlastele maha parseldati.

Käisin isegi vaatamas, aga just sel päeval polnud kiidetud 38 või 39 kroonine Ungari Chapel Hilli Sauvignon Blanci riiuleid täidetud. Teised veinid pärinesid enamjaolt Hispaaniast või Uuest Maailmast ehk minu huviorbiidist väljajäävatest veinipiirkondadest ja nii jäigi oodatud suur veiniost tegemata. Teist hulgihinnas sama odavat veini mäletan aastast 1996. Siis sai talvel kastide viisi joodud Bordeaux aladelt korjatud marjadest Champrefort nimelist veini ja veinimaailmas vaid kolme aastase kogemusega kurgu jaoks tundus täitsa joodav.
Nüüd juba aastakese Belgias elades saab ka siin majanduslanguse vilju maitsta. Vägisi jäävad silma veinipoodide uste ette ja akendele riputatud sildid 20 % allahindlusega või peibutusega leida seest vähemalt nelikümmend erinevat veini hinnaskaalas 3 kuni 7 eurot. Sügisese suurema keldritäitmise aegu lubatakse vein kolm korda nädalas tasuta koju tuua. Väiksemaid maaletoojaid on siin üle viiesaja ja kõik nad tahavad kuidagi karmis olelusvõitluses ellu jääda. Suured supermarketiketid nagu Carrefour, Delhaize ja Colruyt peibutavad suure valiku primeuride ja kasti kaupa ostmise edudega. Meie kohalikus Carrefouris vaadatakse veinivalik kaks korda aastas üle.

Inventuurist annab märku kontorilaud riiulite vahel. Siis on kohe oodata lõpujääkide ja vigastatud siltidega pudelite müüki. Riiulilõppu ja suurde kärru pannakse punaste promo siltidega pudelid. Järgneb tõsine tormijooks, teadjamad haaravad ostukäru kaupa.

Septembriinventuurist sattus esmakordselt meile kätte kolm erinevat 1-eurost pudelit. Kahel punasel olid sildid punase veiniga koos ja valgel puudus esietikett sootuks. Peab ütlema, et tekkis hasart maitsta, mida siis 15,7 Eesti krooni eest suust alla saab kallata. Väikse detektiivitöö järel tuvastasin, et valge Alsace’i Gewürztraminer pärines Pfaffenheimilt. Kuna ülemisel etiketil olev aastakäik oli ka minema uhutud, siis pakun maitse järgi, et tegu võis olla 2007. aasta veiniga. Gewürtz ei ole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud, aga Aasia take-away toiduga oli igati sobiv, selline lihtsapoolne ja mitte liigselt parfüümne.
2006. aasta 1-eurone punavein oli hoopis õilsalt alalt. Appellatsioonina pudelil kirjas nimelt Saint-Emilion. Kes veel räägib, et selle imearmsa linnakese ümbruse veinid jäävad tavatarbija jaoks kosmilisse kaugusse. Vignobles Arnaud omanduses olevatest mõisatest üks Château la Rose d’Arthus teeb tüüpilist äratuntavalt Merlot marja karakterist pakatavat veini. Arnaud kui tootja figureerib isegi Robert Parkeri Bordoo-piiblis. Vein ise on kergelt alla libisev, keskmise täidlusega ja magusaid punaseid marju täis, sekka ka mustsõstart. Joomise hetkel täiesti küps, kuid võib ka aastakest paar vastu pidada. Hetkel aga õilis kaaslane laagerdatud juustu kõrvale. No milline rõõm, et keegi kobakäpp oli transpordi käigus sellele pudelile punast nestet peale kallanud. Isegi nii palju, et silt vaevu rippus küljes. Jääb üle ainult tunda kaasa Carrefourile, et nende kasum minu pudeli pealt teenimata jäi.

Kolmas punavein kandis eriti ambitsioonikat nime – Le Pas de Templier ehk tõlgituna Templiordu rüütli samm või jälg. Milline templirüütlite renomee devalveerimine selle raha eest.

Marjad pärinevad kahe aasta tagusest korjest la Montagne Noire ehk Mustamäe jalamilt. Minervois appellatsioonis lubatud segu Carignan, Grenache, Syrah ja Mourvedre sortidest saab tänu selle mäe lähedusele mitte liigselt ülekõrbenud iseloomuga. Languedocile omaselt on vein tume, marjad moosised ja hapet napilt. Juba on tunda kergeid väsimuse märke, ka värv hakkab pruunikalt klaasi pinnal helkima. Pole ka ime, sest tegu on ikkagi tootjagigandiga veiniga – pudeldajaks les Celliers de Terres de France. Sildi tagaetikett on ilusti veini poolt puutumata ja sellelt tuvastan esmakordselt klaasi hoidva raseda naise sümboli, kellele on kriips peale tõmmatud. Ohkan, sest asja lõppenud rasedus- ja imetusaja joomata jäänud õilsa veini pudelid libisevad mu silme eest mööda. Nüüd saan lõpuks vähemalt ühe eurost veini kurgust alla kulistada.

Rüütlid St. Emilion pühakute vastu ei saa ja säilitamiseks ei kõlba, kuid rosmariiniga ja ürtidega valmistatud vasikapajaga olid kindlasti mitmekordselt igat senti väärt.

Järgmine kord siis kahe eurostest pudelitest.