Viimati täiendatud —

Kauge ja Euroopa inimese jaoks eksootilise Jaapani sakekultuurist oleme alles hiljuti üht-teist lünklikult teada saanud. Enamus veiniinimestest on ehk mõnda riisiveini ka maitsnud. Kohapeal siiski ilmneb tõsiasi, et meieni jõuab väga marginaalne osa sakest ja enamus sellest on loomulikult suurtootjate oma. Jätan siinkohal keerulise sakemaailma kõrvale ja keskendun viinamarjast tehtud veinile. Jah, Jaapanis on veini valmistatud juba üle tuhande aasta jagu.

Koshu sur lie
Uhkusega peavad jaapanlased Koshu’t päris oma viinamarjasordiks. Tegelikult ei ole Vitis vinifera Jaapani karmides klimaatilistes tingimustes ise kanda kinnitanud, vaid sisse toodud pikki Siiditeed üle tuhande aasta tagasi.
Koshu’t kasvatatakse enamjaolt Yamanashi prefektuuris. Minu 12-st maitstud Koshu’st tuli valdav enamus Katunuma alampiirkonnast. Marjad on suured ja roosad nagu lauaviinamarjal ja saaki tekib rohkesti. Koshu marjast pressitud vein saab värvilt helekollane ja veidi vesine, aga see-eest väga jõulise ja värskendava happega. Sobib tänu happele suurepäraselt vahuveini valmistamiseks. Koshu vahuveini oleks maitse poolest pimedegustatsioonil vabalt võinud segi ajada Odessa või Riia tehase toodanguga. Teatavat sarnasust aroomides leiab ka Saksa sektiga.
Haramo Vintage 2008 Koshu on vein, mis võiks vabalt Euroopa sushi-restoranides läbi lüüa. /
Kobe Winery. Nõndanimetatud roostevabad nõud olid roostetanud ja puidust vaadid veini jaoks pesemata kasutusel olnud oma veerandsada aastat. Fotod Kadri Kroon.
Koshu tõsisemalt võtmiseks on parimad tootjad hakanud veini pikalt settel hoidma. See tavaliselt Loire orus Muscadet marja puhul rakendatav praktika annab Koshule rohkem keha juurde. Tulemused on juba hoopis tõsisemad kui Citrus scented Koshu Soryu nimeliselt veinitootjalt või proovitud Koshu ja Chardonnay segu, milles Koshu täidab tagaplaanil ainult hapendaja rolli. Minu absoluutne favoriit oli L’Orient Katsunuma Koshu sur Lie 2008 Shirayuri Winery’lt. Aroomid meenutasid veidi Rieslingut, samas suus tundus vein rohkem värske ilma tammeta Chardonnay moodi. Hea ja puhtalt värskendav oli ka Rubaiyat Koshu sur Lie 2008 Marufyji Winery’lt. Haramo Vintage 2008 Koshu on vein, mis võiks vabalt Euroopa sushi-restoranides läbi lüüa. Veinis on piisavalt sur lie meetodist tulenevat kreemisust ja maitsed täiendaks ilusti nii mereande kui kalarooga. Ka veinipudeli etikett on meie silma jaoks arusaadavam ehk ilma suurte kansimärkideta ja visuaalselt meeldejääv.
Punased veinid on põhiliselt rahvusvahelistest sortidest. Foto Kadri Kroon.
Tootjate lemmikviinamari tundus olevat Merlot. Võta nüüd kinni kas sellepärast, et teda on sealses kliimas kergem kasvatada või hoopis põhjusel, et viinamarjaveini maitsetega mitte nii harjunud jaapanlaste jaoks tundub Merlot mõnusalt marjane. Tihti imponeerib algajale veinimekkijale Merlot magus maitse. Izutsu Special Wine Silver Merlot pudelil ilutses kohaliku veinikonkursi medal. Vein ise oli väikse jääksuhkru sisaldusega. Kahjuks anti meile maitsta 2003. aastakäiku. Selle põhjal võib üldistusena öelda, et Jaapani Merlot ei sobi pikemaajaliseks säilitamiseks. Vein oli oma parimad ajad paar aastat tagasi seljataha jätnud.

Nime järgi paelus ka ristandviinamari Yama Cabernet, kuid selle iseloom on viinamarjanime esimeses pooles juba ära mainitud.

Jaapani tuntuim punaste veinide tootja on Château Mercian. 2007 Nagano Merlot oli maitstud punastest kõige sarnasem eurooplase jaoks aksepteeritava punaveini maitsega. Tammevaadid, milles veini hoitud, tundusid olevat vanad. Tulemuseks oli selline vanas klassikalises stiilis punavein, millel on kerge oksüdatsiooninüanss juures. Château nimi on jaapanlaste jaoks müügiargument omaette. Nende jaoks võrdub Bordeaux château’ga. Jaapani tehnoloogiamogulite château-ihalusest räägitakse ju legende. Bordeaux veinimõisate omanike jaoks on nad unistustekliendid. Nende ees avanevad kõigi suletud mõisate uksed ja haruldased hirmkallite hindadega pudelid leiavad tee samuraidemaa keldritesse varjunud erakogudesse.
Kobe Winery
Minu esimene ja ainuke Jaapani veinimõisa külastus leidis aset maailma parima ja ühtlasi ka kalleima veiseliha poolest tuntud Kobes. Kobe Winery on oma põhirõhu asetanud lihakõrvase märjukese tootmisele. Kahes suures viinamarjapõldude keskele rajatud angaaris pakutakse turistile võimalust valurauast grillplaadil ise liha säristada ja sellesse konteksti on sobitatud ka nende Merlot ja Cabernet Sauvignon.
Kõigepealt näidati viinamarjapõlde. Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu viinamarjaaedadega leidsin põllul suuri sarnasusi olevat. Töö viinamarjaväätide kallal on pea olematu ja väetid tähelepanu järele janunevad marjad annavad mõistagi alguse kahvatule veinile.

Marketing oli aga mõisas igati paigas. Veiniklubi liikmed said osta endale omanimelise põlluvao. Foto Kadri Kroon.

Tootmine seletati lahti piktogrammide abil, mis paiknesid suure plaguna tehase seinal. Meie giid oli üdini bakteriaalse kaitsega kaetud, pabermüts peas ja kittel seljas. Justkui nõukaaegsest piimakombinaadist välja karanud. Kõige kurioossem oli, et maal kus lennujaamas skaneeritakse inimeste kehatemperatuuri ja avalikes kohtades on kõikjal võimalik end desinfitseerida, on viimarjatootmine sama räpane kui kusagil Rumeenia äärealal. Tõtt öelda olid nende nõndanimetatud roostevabad nõud roostetanud ja puidust vaadid veini jaoks pesemata kasutusel olnud oma veerandsada aastat.
Arusaamatuks jäi, miks osad aegunäinud tammevaadid olid raudvõrest puuridesse tabalukuga kinni aheldatud. Midagi sellist veiniturist vanas Euroopas naljalt ei kohta. Arigato jaapanlastele selle vaatamisväärsuse eest. Foto Kadri Kroon.
Meie sommeljeede delegatsioonile Kobe tehase näitamine tundus vägagi arusaamatu otsus. Tuju aitasid üleval hoida veinimõisa degustatsiooniruumi ukse ees olevad kolm hiigelsuurt karvast mängulooma, mille otsa me kordamööda ronisime. Metallraha panda sisse toppides hakkas see häälitsema ja tasasel sammul mööda sisehoovi ringi tatsuma. Lõbu laialt ja pikantne mälestus kogu eluks. Foto Kadri Kroon.
Kohe kui kohustuslikud veinid maitstud (jätan seekohal oma negatiivsed veinimärkmed enda teada), suundusime liha vitsutama. Plastalustel mõjusid kobe beef’i marmorjad lihalõigud kuidagi kohatult. Maksame meie ju Euroopa parimates restoranides selle liha serveerimise eest valgel luuportselanil tuhandeid kroone. Ka kohalike jaoks ei ole see odav lõbu. 100g liha saab kätte alates 500 kroonist. Nüüd siis paberpõlled ette ja grillima. Poleks eales uskunud, et suudan kogu liha ilma pausita pintsli pista. Eriti hea oli liha pärast vähest sojakastmes marineerimist. õnneks anti kõrvale ka peale kohalike veinide Euroopa veine proovida.

Elagu kobe veiseliha ja selle tootmisega tegelevad pühendunud farmerid. Teie olete Kobe au ja uhkus.