Viimati täiendatud —

Fakte ja numbreid

Viinamarjaistanduste kogupinnaks on ca 10000 ha, sellest Chianti Classico tootmiseks 7200 ha. Aastane toodang 268.000 hl (2008). Chianti Classico konsortsiumil on 597 liiget, kellest 350 pudeldavad veini oma nime all.
Aastast 2005 on Chianti Classico ametlikuks eraldusmärgiks must kukk, Il Gallo Nero.

Ajalugu ja territoorium

Toscana suurhertsog Cosimo III de ‘Medici andis aastal 1716 välja edikti, millega Lega del Chianti kolm küla (Castellina in Chianti, Gaiole in Chianti ja Radda in Chianti) ning Greve in Chianti ja 3 km mäekülg Grevest põhja pool kuulutati ametlikult tunnustatud Chianti tootmispiirkonnaks. See määratlus kehtis kuni juulini 1932, kui Itaalia valitsus laiendas piirkonda Chianti äärepoolsemate alade Barberino Val d’Elsa, Chiocchio, Robbiano, San Casciano Val di Pesa ja Strada võrra.

1932. a. laiendamine kanoniseeriti 1967. aastal DOC (Denominazione di Origine Controllata) normide kehtestamisega. Alates 1984. a. on Chianti Classico olnud DOCG (Denominazione di Origine Controllata e Garantita) eraldi suuremas Chianti piirkonnas, alates 1996. a. aga täiesti sõltumatu DOCG, mille tootmise reeglid erinevad Chianti ala omadest. Aastast 2005 on Chianti Classico ametlikuks eraldusmärgiks must kukk, Il Gallo Nero.

Piirkond hõlmab ligikaudu 70000 ha, jäädes Firenze ja Siena vahele. Neli kommuuni – Castellina in Chianti, Gaiole in Chianti, Greve in Chianti ja Radda in Chianti paiknevad täielikult Chianti Classico DOCG piirides, osaliselt kuuluvad sinna ka Barberino Val d’Elsa, San Casciano Val di Pesa ja Tavarnelle Val di Pesa Firenze provintsist ja samuti Castelnuovo Berardenga ja Poggibonsi Siena provintsist.

Geograafia ja geoloogia

Pinnas ja pinnamood sellel alal on alampiirkonniti üsna erinevad, seejuures kõrguste vahemik ulatub 250 meetrist 610 meetrini ning ümberringi paiknevad mäed tekitavad erinevaid mikroklimaatilisi tsoone. Piirkonnas on kaks peamist pinnasetüüpi: luitunud liivakivi, mida tuntakse tuntakse albarese nime all ja sinakas-hall kriitjas mergel, mida nimetatakse galestro‘ks. Põhjapoolse osa mullad on rikkalikumad ja viljakamad ning sisaldavad rohkem galestro‘t, muutudes lõuna poole minnes järk-järgult üha raskemaks ja kivisemaks, koosnedes enamjaolt albarese‘st. Põhjas mõjutab kliimat Arno jõgi, mis hoiab temperatuuri jahedamana – mõju, mis väheneb oluliselt lõunapoolsel niigi soojemal Castelnuovo Berardenga poolsel alal.

Chianti Classico regulatsioon

Reeglid
Minimaalselt 80% Sangiovese, kuni 20% Colorino, Canaiolo, Mammolo, Cabernet Sauvignon, Merlot
Maksimaalne lubatud saagikus 52,5 hl/ha
Maksimaalne lubatud saagikus taime kohta 3 kg
Minimaalne nõutav alkoholisisaldus 12,0 CC / 12,5 Riserva
Minimaalne kuivaine sisaldus 23 g/l
Minimaalne küpsemisaeg 10 kuud

Selleks, et veini saaks nimetada Chianti Classico’ks ei ole piisav, et vein on selles piirkonnas toodetud. Lisaks peab vein vastama mitmetele eeskirjadele, eelkõige on oluline veini ampelograafiline baas (elik mis viinamarjadest ta koosneb). Tähtsaim mari nii protsentuaalselt kui veini iseloomu kujundamisel on Sangiovese (80-100%). Samuti lubatakse lisada muid punaseid marju kuni 20%, nende hulgas autohtoonid Canaiolo, Colorino ja Mammolo kui ka internatsionaalsed marjad Merlot ja Cabernet Sauvignon. Valgeid marju, nagu Trebbiano ja Malvasia (mida varem usinasti kasutati), pole lubatud alates 2006. aastakäigust lisada.

Muud erilised nüansid, mis eristavad Chianti Classicot teistest Chianbti aladest on limiteeritum saagikus nii viinamarjataime kui hektari kohta, kõrgem minimaalse nõutud alkoholi määr ja suurem kuivaine sisaldus.