Igihaljas Nebbiolo Prima – 30 aastat udu ja tõrva, kannikesi ja rooside õielehti

Mõistatust pole nad lahendanud. Kui oleksid, poleks vaja korraldada Nebbiolo Primat. Viimased kolmkümmend aastat on nad kutsunud selle küsimuse üle pead murdma ka ülejäänud maailma.

Kord aastas kogunevad ajakirjanikud, veinikriitikud ja sommeljeed Albasse. Nebbiolo-tootjate katusorganisatsiooni Albeisa poolt korraldatav Nebbiolo Prima on aastate jooksul kujunenud veiniilma püsivaks rituaaliks. Sajad veinid valatakse pimedegustatsiooniks klaasidesse. Tootjad jäävad suuresti tagaplaanile, päevakangelane on Nebbiolo.

Veinimaailm armastab tänapäeval rohkem lugusid kui veine. Seda ootamatum tundub Nebbiolo Prima, kus päevade kaupa räägitakse ühestainsast viinamarjast.

Nebbiolo Prima esimesed aastad langesid aega, mil Piemonte oli üsna teistsugune paik. Alates 1980ndatest aastatest keerles suur osa Barolo-teemalisest arutelust tamme ümber, nn Barolo sõjad täitsid ikka veel ajakirjade lehekülgi ja konverentsisaale mõlemal pool Atlandi ookeani. Traditsionalistid kaitsesid pikki matseratsioone ja suuri Slavoonia tammetõrsi. Modernistid eelistasid lühemaid kestakontakte ja prantsuse barrique’e.

Vahel omandasid vaidlused mõõtme, mis tagantjärele tundub veidi liialdatud, arvestades, et kõne all oli siiski kääritatud viinamarjamahl. Tänaseks on vaidlused liikunud mujale.

Tamm pole kuhugi kadunud, samuti mitte erimeelsused. Veiniinimesed muutuksid ilmselt üsna õnnetuks, kui neilt võtta võimalus millegi üle vaielda. Tähelepanu keskpunkt on lihtsalt nihkunud – räägitakse veiniaedadest, cru’dest, nõlvade ekspositsioonist ja kliimast. Peamiselt viimasest.

Veel ühe põlvkonna eest muretseti selle pärast, kas Nebbiolo üldse jõuab täielikult küpseda. Tänapäeval mõeldakse üha sagedamini sellele, kuidas küpsuse juures säilitada värskust. Just see oli viimatise Nebbiolo Prima taustsüsteemiks.

Nebbiolo Prima lõunase vahepausi aegne melu. Foto: Tanel Eigi.

Ürituse peamiseks tõmbenumbriks oli Barolo 2022 vintaaž. Paberil vaadates oli tegemist aastakäiguga, mille suhtes võinuks olla ettevaatlik, kuna suure osa kasvuperioodist valitsesid põud ja kuumus.

Klassikalise Nebbiolo austajates tekitavad sellised tingimused tavaliselt pigem ärevust kui optimismi. Põuast ja kuumusest hoolimata olid tulemuseks veinid, mida ei pea välja vabandama, vastupidi.

Mitmel juhul oli värskust rohkem, kui veinikasvatajad peale vinifikatsiooni oleks julgenud ennustada. Punased kirsid, kuivatatud õied, ürdid ja elav happesus ilmutasid end klaasi sagedamini, kui kuum aastakäik lubanuks eeldada.

Loomulikult ei saavutanud kõik veinid sama taset. Soojad aastad toovad kasvukohtade ja veinimeistrite otsuste erinevused eriti selgelt esile.

Ometi jäi üldmulje tugevam, kui oleksin enne degusteerimist oodanud.

2022. aastal puudub ehk see „täpsus“ (pean möönma, et eesti keeles ei ole päris head sõna selle kohta), mida seostatakse kõrgelt hinnatud 2021. aastakäiguga. Samas võivad võrdlused 2021. aastaga olla veidi ebaõiglased. Suurepäraste aastakäikude üks omadusi on panna täiesti korralikud naaberkorjed paistma vähem säravatena, kui nad tegelikult on.

Barbaresco annata 2023 pakkus teistsuguse kogemuse. Aastakümneid on veini(aja)kirjanikud kirjeldanud Barolot kuningana ja Barbarescot kuningannana. Võrdlus elab edasi peamiselt seetõttu, et keegi pole suutnud välja mõelda paremat klišeed. Aga nagu enamiku klišeede puhul, leidub selles siiski tera tõtt.

Barbaresco avab end tavaliselt varem. Mitte sellepärast, et ta oleks lihtsam. Lihtsalt lobiseb enam. Kui Barolo nõuab sageli kannatlikkust, siis Barbaresco rahuldab uudishimu mõnevõrra kiiremini.

2023. aasta veinid kinnitasid seda veel kord – punased marjad, kannikesed ja vürtsinoodid olid tajutavad ilma suurema pingutamiseta.

Ja siis oli veel Roero. Vaene Roero on suure osa oma lähiajaloost olnud veidi ebamugavas olukorras. Asudes üle Tanaro jõe Barolo ja Barbaresco kõrval, kannatab ta selle all, et naabrid on liiga kuulsad.

Aastakäigud ja veinipiirkonnad, nagu nooremad õed-vennadki, ei võida pidevast võrdlemisest liialt.

Roero on … Roero. Veinid on sageli heledamad, aromaatsemad ja vähem tanniinsed kui nende kuulsatel naabritel. Aga üha keerulisem on neid käsitleda lihtsalt Barolo-Barbaresco soodsama alternatiivina.

Kõige rõõmustavam oli ehk see, et parimad veinid ei paistnud enam püüdvat matkida Barolot ega Barbarescot. Ja ega neil pole selleks ka põhjust.

Rocche dei Sette Fratelli (Seitsme Venna kaljud), Treiso. Foto: Tanel Eigi.

Laiemalt vaadates on Nebbiolo Prima üks paremaid sissevaateid tänapäeva Piemonte veinimaailma. Mitte seetõttu, et seal selguks järgmine kultusvein või tulevane oksjonitäht. Need teemad huvitavad peamiselt inimesi, kellele meeldib rääkida oksjonihindadest.

Sündmuse tegelik väärtus peitub mujal – aasta-aastalt kajastab Nebbiolo Prima ühe viinamarjasordi ja tema kodumaastiku vahelist vestlust, mis on vahel harmooniline, kuid vahetevahel meenutab rohkem vaidlust.

Pärast kolmandat degusteerimispäeva tekkis allakirjutanul arusaam, et Nebbiolo-põhised veinid ei ole lihtsalt üks veinikeel, vaid terve viinamarja-keelkond. Barolo räägib üht murret, Barbaresco teist dialekti, Roero kolmandat. Ning vahel vaidlevad isegi naaberkülad omavahel sama tuliselt nagu itaallased üldiselt.

Mitmepäevase mekkimise lõpuks hakkas silma, kui vähe on mõned asjad tegelikult muutunud. Ikkagi leidub roose ja tõrva, taas räägivad tootjad kirglikult veiniaedadest, mida eraldab teineteisest vaid mõnisada meetrit.

Ning jällegi püüavad ajakirjanikud neid erinevusi kirjeldada sõnavaraga, mis aeg-ajalt muutub kergelt absurdseks. Nädala lõpuks võis näha muidu täiesti mõistlikke täiskasvanuid vaidlemas selle üle, kas üks vein lõhnab kuivatatud rooside, värskete rooside või raamatu vahele unustatud rooside järele. Samas, kui tuua võrdluseks (professionaalne, surmtõsiselt mängitav) jalgpall, siis seal ajavad 22 meest üht palli taga. Pole ju parem.

Aga veidral kombel tundus see aroominüansside üle kiibitsemine NP lõpupäeval täiesti loogiline.

Loe ka: Nebbiolo-maailma süda asub Albas