Praegu võlgades sipleva Portugali veiniajalugu sarnaneb teiste Lõuna-Euroopa riikide omaga. Päris algus on kadunud aegade hämarusse, siis tulid foiniiklased, seejärel kreeklased, kelle vahetasid välja roomlased, ja tänapäeval üritavad kamandada brüssellased.
Samas on 1986. aastal Euroopa Liitu astumine olnud Portugali majanduse ja sealjuures veinitootmise arengule väga tähtis. Selle riigi esimene „veini-Nokia” – portvein – on juba üle kolmesaja aasta vana ja tema aktsiad muudkui tasapisi langevad (ehk siiski Aasia päästab). Üsna hiljutine edulugu Mateus Rosé’ga toimib ikka veel, aga pigem on tegu paigalmarsiga. Nõnda on Euroopa Liidu rahakraanidest sorisev toetus veinitootmise moderniseerimise ja ümberkorraldamise seisukohalt vägagi oluline.
Veinide klassifikatsioon
Portugal pretendeerib kõige vanemale riiklikule veinide päritolu garanteerivale viinamarjaaedade klassifikatsioonile Douro jõe orus. Täna kannaks see eesti keeles nime KPN (kaitstud päritolunimetusega vein). Loojaks oli riigi sellane peaminister Marques de Pombal aastal 1756 ja seda põhjusel, et Inglismaal populaarseks saanud portveini hakati tegema igal pool ja kvaliteedist ei hoolinud keegi. Toorveini toodi isegi Hispaaniast, mis siis Vila Nova de Gaias suhkru, alkoholi ja maitseainetega portveiniks timmiti. Tänu Marques de Pombalile on portveinid tänaseni kuulsad.
Portugali veinide praegune klassifikatsioon põhineb Euroopa Liidu uuele struktuurile, mis näeb vastavalt veini päritolule ette kolme taset. Kõige täpsemini piiritletud ja kontrollitud on KPN (kaitstud päritolunimetus), kindlast piirkonnast pärinev ja veidi vähem reglementeeritud veinid kuuluvad KGT (kaitstud geograafiline tähis) veinide hulka ja kõik ülejäänud on lihtsalt veinid. Portugalis on need lühendid mõistagi kohalikus keeles ehk siis DOP (Denominação de Origem Protegida), IGP (Indicação Geográfica Protegida) ja Vinho.
See uus raamstruktur ei tähenda siiski, et kadunud oleksid kõik varasemad kohalikud tähistused. Neist on osa samaväärsetena ilusasti kasutusel. KPNi veinid võivad kanda kas märgist DOP või DOC (Denominação de Origem Controlada) ja KGT veinid on kõik küll IGP klassis, kuid võivad kanda ka nimetust VR (Vinho Regional) pluss regiooni nimi.
Keerulisem lugu on endiste Indicação de Proveniência Regulamentada (IPR) veinidega, hetkel on nad automaatselt IGP veinid, mõnedki IPRid üritavad vormistada ennast DOP veinideks, kuid see võtab aega.
Alates 2009. aasta keskpaigast on uutega asendatud kaks nimetust. Varasem Vinho de Mesa on nüüd lihtsalt Vinho. Nimetuse Vinho de Qualidade Produzido em Região Demarcada (VQPRD) kasutamise aeg sai ümber juba varasemate reeglite kohaselt, mistõttu said neist kohe DOP veinid.
Veinivalmistamise piirkonnad
Kokku on Portugalis sõltuvalt lugemismeetodist 29–31 veinipiirkonda, millest 25 (või 26) asuvad mandril ja neli (või viis) saartel: Madeiral ja Assooridel. Madeiral ja Douros on piirkonna kohta kaks DOCi, üks kangete ja teine naturaalsete veinide jaoks. Assoori saarte kolm piirkonda kuuluvad kategooriasse IPR. Huvitaval kombel on UNESCO maailmapärandi nimistus ka kaks Portugali veinipiirkonda: Douro org ja Pico saar (Assoorid). See on au, mille poole prantslased alles püüdlevad.
Viinamarjaaedade kogupindala on ligikaudu 240 000 ha ja veinitoodang 5,9 miljonit hektoliitrit (2011). Eesti osa nende hektoliitrite tarbimisel on marginaalne ja kui jätta välja Paolo veinipood, ei ole ka Portugali toodangu valik meil just eriti muljet avaldav. Tähtsamate piirkondade veine hästi varustatud kauplustes siiski leidub.
Vinho Verde
See on Portugali põhjapoolseim veinipiirkond, mida eraldab Hispaaniast Minho jõgi. Piirkonna nime järgi kutsutakse ka siin valmistatavat veini. Verde tähendab portugali keeles rohelist, aga veini puhul pigem noort ja laagerdamata jooki, kuigi valge Vinho Verde puhul saab tõepoolest rääkida rohekast toonist veini värvuses. Enamikule seostubki Vinho Verde eelkõige valge veiniga, kuid valmistatakse ka roosat ja punast.
Üsna jaheda ja niiske kliima tõttu ei tõuse viinamarjade suhkrusisaldus kuigi kõrgele ning seetõttu on selle piirkonna veinid väikese alkoholisisaldusega ja kerged ning nende eluiga lühike – üks kuni kaks aastat. Lisaks sellele sisaldavad nad tavaveinist rohkem süsihappegaasi, mis koos erksa happesusega jätab keelele hästi värske tunde.
Punaste ja roosade veinide valmistamisel on tähtsamad sordid Vinhão, Azal Tinto ja Espadeiro, valgete veinide jaoks Alvarinho, Loureiro ja Trajadura. Monção linna ümbruse veinitootjad teevad oma veinid Alvarinho viinamarjast ja peavad ise seda „õigeks” Vinho Verde’ks. Alvarinho annab vähem saaki ja küpseb magusamaks, mistõttu on veinid suurema alkoholisisalduse ja intensiivsema aroomiga ning maitsevad nagu „päris”.
Teisel pool Minho jõge, Hispaania poole peal, kutsutakse seda viinamarjasorti nimega Albariño, millest vakmistatakse sarnase struktuuriga, kuid rikkalikumat veini Rías Baixas.
Monção kandis leiab ka sellist punast veini, mis Vinho Verde’ga kuidagi ei seostu – näiteks Solar de Serrade keldris saab, vähemalt kohapeal, väga äkilist punast.
Douro
Jõgi, mis Hispaanias kannab nime Ribera del Duero, saab Portugalis nimeks Douro ja suubub Atlandi ookeani, jagades kaheks n-ö asustatud punkti, mille lõunapoolse osa nimi on Vila Nova de Gaia ja põhjapoolse osa nimi Porto (Oporto). Viimati nimetatu on, nagu nimigi ütleb, sadamalinn. Siit suundusid veinilaevad Suurbritanniasse ja Portugali kõige tuntum vein kannabki sadama nime. Milline iroonia: viinamari kasvatatakse sada kilomeetrit ülesvoolu, vein küpseb Vila Nova de Gaias, aga kogu au koorib linn, kes hoolitseb logistika eest.
Jutud räägivad, et portvein avastati tänu sellele, et Inglismaa ja Prantsusmaa olid järjekordses tülis ja veiniäri ajamiseks saatis üks Liverpooli veinikaupmees oma pojad Portugali, kus need leidsid sobiva veini Lamego linna lähedasest kloostrist. Pooleldi käärinud veinile lisati seal brändit ja tulemus oli just see, mida inglased otsisid – tume, rikkalik, magus punane vein.
Lamego ise Douro jõe ääres ei asu, kuid peamiseks portveini-viinamarjade kasvualaks said just Douro ja tema lisajõgede orgude kaldad. Nendel, väga maalilistel, terrassideks kujundatud nõlvadel kasvatatakse enam kui 80 sorti marju, millest valmistatud vein transporditakse ookeani kaldal asuvasse Vila Nova de Gaiasse, kus see küpseb tammevaatides portveiniks. Kõige tähtsamateks sortideks loetakse järgmisi: Touriga Nacional, Tinta Barocca, Touriga Francesa, Tinta Roriz (Hispaanias Tempranillo) ja Tinta Cão.
Traditsiooniliselt purustati viinamarjad jalgadega, sõtkudes neid erilistes kivist vannides lagares. Tänapäeval näeb sellist praktikat vaid vähestes kohtades, sest inimtööjõud on liiga kallis, aga paari tootja jaoks trambivad täna viinamarju robotid. Saadud mass kääritati umbes kuue protsendini ja seejärel lisati viinamarjapiiritust (aguardente), et käärimine katkeks ja osa suhkrust alles jääks.
Laagerdamiseks toimetati vein saagikoristusele järgneval kevadel mööda jõge Vila Nova de Gaiasse, kus toimus joogi lõplik valmimine. Tulemus sõltubki algse veini kvaliteedist ja tammevaatides hoidmise kestusest. Kõige paremat veini hoitakse tammevaadis kaks aastat ja sellest saab Vintage Port. Juhul kui kõik (maitse, turunõudlus jne) päris hästi ei klapi, pikendatakse laagerdusaega neljast kuue aastani ja siis saab vein nimeks LBV (Late Bottled Vintage). Selliste portveinide üldnimetuseks on Ruby Port ehk punane portvein.
Printsipiaalselt teise portveiniklassi moodustavad pikka aega tammevaadis olnud veinid, mille algmaterjal ei pea ilmtingimata olema ekstraklassist. Need on nn kahvatupruunid, parkunud (Tawny) pordid, mille puhul eristatakse eri laagerdusaegu (10, 20, 30, 40 aastat), kusjuures ilma aastakäiguta. Kui selline pikalt laagerdatud port on vaid ühe aastakäigu veinist, lisandub sõna Colheita ja aastanumber. Sõna aasta võib olla nii portugali keeles Años kui ka inglise keeles Years Old (YO). Hinnatundlikematele kodanikele tehakse ka odavaid kommertsvariante, kus etiketil on lihtsalt sõna Ruby või Tawny. Väga väike osa portveinidest on valged ja neid valmistatakse sortidest Gouveio, Malvasia ja Viosinho.
Kuivõrd portveiniturg on üsnagi stabiilne ja kusagile areneda ei ole, keskendub järjest enam portveinitootjaid kuiva veini tegemisele. Eestlastele tuttavatest portveinimajadest on näiteks Niepoort selline, kes oma peamise sihiku on seadnud kõrge kvaliteediga Douro kuivade veinide valmistamisele.
Bairrada
See Dourost lõunapoole jääv ja ranniku lähedal asuv piirkond kannatas oluliselt portveine kaitsva Marques de Pombali tegevuse läbi. Kuna oluline osa siinsest toodangust veeti toona Villa Nova de Gaiasse ja segati Douro oru veinidega, lahendas Marques de Pombal probleemi karmilt. Tema käsul juuriti kõik viinapuud Bairradas välja! Portvein sai puhtam ja reeglitele vastav, Bairrada pidi hiljem nullist alustama.
See aga ei ole takistanud Bairradal saamast praeguseks ühe silmapaistvama ja omapärasema Portugali punaveini tootjaks. N-ö peasüüdlaseks on väga eriline sort Baga, mille marjad on väikesed, paksu kesta ja rikkaliku tanniiniga ning millest tehtud veinid on väga pikaealised. Nad ei ole mitte niivõrd täidlased, kuivõrd parkainerikkad ja seetõttu vajavadki pikka küpsemisaega. Viimaste muudatuste kohaselt lubatakse nüüd lisada kuni 15% muid sorte, mistõttu küpsemisaeg lüheneb oluliselt.
Kindlasti ei ole Baga vein algajatele ja selles mõttes võrdleks teda Itaalia kuulsa Barolo’ga. Teatavat positiivset reputatsiooni omavad ka Bairradas klassikalisel meetodil valmistatud vahuveinid, mille tooraineks on heledad sordid Maria Gomes ja Bical, kuigi neil ei ole Bairrada DOC klassifikatsiooni.
Dão
Piirkond asub Bairradaga ligikaudu samal laiuskraadil, olles selle naaber sisemaa poole. Selline asend tagab mõõdukama ja soojema kliima ning väiksema Atlandi mõju. Head looduslikud eeldused nullis diktaator Salazari poliitika aastatel 1954–1971, mille käigus rajati Dãosse kümme kooperatiivi ja anti eksklusiivne õigus osta piirkonna viinamarju – tagajärjeks oli üldine veinide kvaliteedi langus.
Kõige tähtsam viinamarjasort regioonis on tume Touriga Nacional, mida assisteerivad Tinta Roriz, Bastardo, Jaén ja Tinta Pinheira. Peamine toodang ongi punased veinid (80%), valgete põhisort on Encruzado. Tänapäeval leidub märke selle kohta, et järjest enam loobuvad Dão veinitootjaid traditsioonilisest veinide pikaajalisest laagerdamisest vaatides ning teevad panuse marjasematele ja pehmematele veinidele.
Alentejo
Sama provintsinimega veiniregioon asub Portugali lõunaosas ja on tohutu suur, hõlmates 1/3 veiniaedade pindalast. KPNi piirkond DOC Alentejo ei oma aga kogu ala, osa sellest määratletakse kui Vinho Regional. Alentejo tähtsus on ajalooliselt pigem korgitammede kasvatamine ja veinipudelite tarvis korkide tootmine, mille osas katab ta ligikaudu poole kogu maailma vajadusest.
Viinamarjakasvatuse tarvis ei ole tingimused sugugi ideaalsed, sest suvised temperatuurid on kõrged ja sademeid napilt, aga pärast Portugali ühinemist Euroopa Liiduga on Alentejo tõusuteel. Euroopa raha toel on rajatud viinamarjaaedade niisutussüsteeme ja uuendatud veinimajade tehnoloogilist baasi.
Kõige tähtsamateks viinamarjasortideks piirkonnas on tumedad Aragonez (Hispaanias Tempranillo) ja Trincadeira (Douros Tinta Amarela). Moodsa valge veini tegemiseks peetakse regiooni kliimat liiga kuumaks, kuid katsetajaid leidub.
Madeira
Ameerika avastamise järel kujunes Madeira saar meresõitjatele viimaseks punktiks pikal teel, kus sai laeva varustada proviandiga, sealhulgas veiniga. Esialgsed sõidusihtkohad olid meresõitjatele ekvaatorile lähedal asuvad Kesk-Ameerika rannikualad, mistõttu trümmides olev vaadivein sai pikka aega tunda väga kõrget temperatuuri. Kui seesugune vaat sattus tagasi Madeirale ja veini maitse inimestele meeldis, olevatki madeira sündinud. Praegu keegi neid laevaga merd mööda ei sõiduta ja vaate hoitakse soojaks (40–50 kraadi) köetud ruumis, mida nimetatakse estufa’ks. Kõige peenemate madeirade puhul kütmist ei kasutata ja veinivaate soojendab lihtsalt päike.
Nagu ka portvein, on madeira kangendatud vein, kuid erineb pordist peale kõrgel temperatuuril toimuva laagerduse veel selle poolest, et piirituse lisamise hetke valides on tulemuseks neli magususastet. Kui vein on lõpuni käärinud ja talle lisatakse alkoholi, saab sellest täiesti kuiv Sercial. Natuke magusa madeira annab veidi varasem piirituse lisamine ja siis muutub ta Verdelho’ks. Veel magusamad on Boal ja Malmsey. Mainitud magususastmed on tegelikult viinamarjasordid, mida kasutatakse madeira valmistamisel. Lihtsate madeirade valmistamisel kasutatakse vähem nooblit tumedat Tinta Negra Mole’t. Kohalike elanike ja turistide jaoks kuiva igapäevaveini valmistamiseks on äsja loodud Madeirense DOC.
Kaubamärgid
Kõige tuntum Portugali veinikaubamärk on tõenäoliselt Mateus. See Sograpele kuuluv bränd loodi 1942. aastal. Algselt oli tegu roosa poolmagusa ja kergelt kihiseva veiniga, mille nimeks sai Portugali põhjaosas asuv palee Mateus. Kuivõrd vein oli roosa, oli ka algne nimi Mateus Rosé, hiljem lisandus samatüübiline toode Mateus White.
Kaubamärgi edulugu kulmineerus 1980. aastate teisel poolel, kui veini müüdi ligi 40 miljonit pudelit aastas. Eelmise sajandi viimasel kümnendil hakkasid müüginumbrid vähenema ja sundisid Sograped otsima uusi lahendusi, nagu suhkrusisalduse vähendamine, gaasisisalduse suurendamine ja täiesti uued tooted Mateus Rosé Aragonez, Mateus Rosé Shiraz, Mateus Rosé Tempranillo ja Mateus Rosé Sparkling.
Mainimata ei saa jätta kuulujuttu, et Saddam Husseini paleedest leiti pärast tema surma Mateus Rosé varud kõrvuti nimekate šampanjade ja viskidega.
Seda ei saa me küll kuidagi kontrollida, aga tõsiasjas, et jooki mainitakse Elton Johni laulus „Social Disease”, saab veenduda igaüks.
