Vesi on üle prahi. Siil ka teab, et inimene koosneb peamiselt veest, sellest juba piisab, et olukorra tõsidusest aru saada. Ei pea hakkama vanasõnadega laevadest ja muust üleelusuurusest kraamist veiderdama: vesi on peamine.
Kui sa kleebid, peseb ta sind puhtaks, kui sured, äratab ellu. Lihtne. Sellest, mida ta kõike kannab, pole üldse mõtet rääkida, vaadake, mida ta seebiga teeb! See on puhas alkeemia – seebist ei jää midagi järele, vesi sööb selle öökimata ära, ilmaruumi aga paisatakse enneolematus koguses vikerkaarevärvilisi mulle. Ilusaid ja kaduvaid, mida loll ei tohi torkida, sest maagiat on niigi vähe.
Ma ei keeruta rohkem. Olen kuulnud, et Eesti riik on asunud ristisõtta alkoholi vastu, sest selgub, et eestlased on tšehhide järel number kaks joodikrahvas Euroopas. Ja kuna see jutt siin käib eesti keeles, võin seega rahumeeli siitpeale joodikute keelele üle minna.
Iga joodik teab, et pohmellist ilma veeta eluga välja ei tule. Aga miks eesti rahval üldse pohmell on? Sest eesti rahvale ei anta vett. Ja seda just õhtuti, kui eesti rahval kombeks juua on. Iga joodik – vähemalt pursui-joodik ehk veinijoodik –? teab, et kui allakallatud veinikogusele võrdne kogus vett vahele juua, siis pohmelli ei tule. Tõepoolest, Troinoi-joojaid see otseselt ei puuduta, sest neil tõmbab vesi just jälle „kõik käima”.
Miks just vett vaja on?
Alkeemias toetub maailm, nagu mujalgi, neljale elevandile, need on vesi, tuli, maa ja õhk. Alkohol koosneb teadupoolest tulest ja veest. Inimene, s.t. joodik, kes koosneb veest, jääb üldse juues ellu tänu vee ülekaalule. Kui „tuliveele” tuld juurde panna, siis vesi aurustub ja joodik põleb ära. Järelikult, kui asja mõte on ellu jääda, tuleb juurde panna vett. Sest ei maa ega õhk siin ei aita. Õhk puhub tule suuremaks ja maaga pole suurt peale hakata, kui see nagunii jalge all kõigub. Säde, mille vastu veega ei saa, mida peab mättaga materdama, tekib looduses ainult piksest või armumisest. Ja seda juba sisse juua ei saa, segad sa teda veega või ei, see tapab.
Miks üldse veini vaja on?
Alkohol toodab ajus dopamiini – ainet, mis looduslikul kujul tekib armumisel. Nüüd kui parasjagu mitte-armunud isend tahab „veel korra elus” midagi säärast tunda, on tal kõige lihtsam minna restorani ja osta klaas veini. Või neli, sõltuvalt lihasmassist. Sellel tegelasel on ühene dopamiinivajadus (sic! tegemist ei ole tingimata alkoholisõltlasega, see võib olla lihtsalt üks kuivalviibiv kettarmuja) ning selle otseseks rahuldamiseks vajab ta veini. Isegi kui tal kahe klaasi vahel kerged veeneelud käivad, ei tee ta sellest numbrit, sest vesi maksab seal restoranis sama palju kui vein ja viimast on talle rohkem vaja.
Oleme kokku leppinud, et kõnealune isend ei ole põhiolemuselt halb?
Dopamiin tekib muidugi ka muudel viisidel – tantsides, sportides või seksides. Aga siin tulevad mängu sellised jamad nagu julgus, jaks või hirmsad tagajärjed. Vein jätab üldjoontes need kolm rahule ja nii ei saa harilikule dopamiinivajajale tema valikut küll pahaks panna, see on ju kõige leebem. Liiatigi on eelpoolmainitud kolm viisi eestlase ebameeldivaimad vaenlased. Dopamiini aga on eluks vaja, sest muidu ähvardab enesetapp. Ja jumal teab, et me ka selles vallas üsna konkurentsitud oleme.
Aga mis oleks, kui jätaks mõne võistluse vahele ja vaataks, mis viga?
Eesti on mereriik. Peale laulu on vesi tema tähtsuselt teine kaubamärk. Ja kui laulu tuleb küll hommikust õhtuni raadiost tasuta, siis miks ometi riik oma joodikutele tasuta vett ei saa anda?
Eriti nukraks teeb lugu udupeentes „stiilikohtades”, à la „vahemere köök”, kus selleks, et kaugelt kohaletassitud tigusid kurgust alla pressida, peab surmkallist Eviani peale lunastama. Veinikultuuri juures on vesi elementaarne. Muidugi kui tahta La Sagrada Familia ees kohvikus lihtsalt laiata ja „mitte midagi” ehk vett võtta, tuleb see kinni taguda. Aga kui kasvõi klaas veini tellitud, ei saa keegi sundida veel vee eest ka maksma. Saan hästi aru, et Eesti restoranid peamiselt vee pealt teenivadki, kuid nüüd, kus asi alkoholiga kurjaks aetud ja rahvas jälle välja suremas, võiks ehk aidata üks mitte-äriidee.
Mis teha?
Statistika andmetel joob iga eestlane aastas ära 133 0,75-liitrist pudelit veini. Kas ei oleks lahendus see, kui riik Ülemiste järvest natuke vett ammutaks, selle läbi labase filtri laseks ja igale oma joodikule täpselt sama koguse tasuta vett eraldaks? Kusjuures joodikuks olemist vist arstipaberite või talongidega tõestama ei peaks, nagu aru saan, oleme kõik võrdselt alkohoolikud. Niisiis: igale kodanikule 133 0,75-liitrist pudelit tasuta vett aastas!
Muuseas, kui Pariisis veini kõrvale kannuga tavalist vett küsida, täpsustab kelner, kui ta parasjagu heas tujus juhtub olema: Mõtlete seda Delanoë vett?“. (Bertrand) Delanoë on Pariisi linnapea ja „tema vesi” tähendab mõistagi tasuta kraanivett.
Huvitav, kas meie meer ei tahaks Tallinna baaridesse omanimelist vett, mis lisaks reklaamile ka alkoholimerre uppuva rahva elu päästaks? Vanainimese jutt jah, aga ma olengi juba päris suur ja asi on tõsine. Kui ka Troinoi-kohad kõrvale jätta, siis igas veiniga kauplevas kohas peab olema võimalus lihtsat kraanivett niisama saada. Kraani ette käib imelihtne filter – juhul kui muidu kraan oma kujuga kuidagi seagrippi või midagi muud jubedat meenutab. Ja kui ka sellist kaadervärki pole, aga ülalkirjeldatud dopamiinivajaja niikuinii järgmisel hommikul kõrvalmajas otse kraanist joob, võib ju talle seda ka õhtul lubada. Iga endast midagigi taipav vinoteegipidaja peaks ju teadma, et ilma veeta pole mingit mõtet õhtu jooksul veinimarkigi vahetada, sest maitset niikuinii enam ei tunne.
Uue (vana hea) ristisõja kohta on liikvel järgmised andmed: „Kampaania on suunatud inimestele, kes võivad enesele teadvustamata ületada piire, kust alkoholitarvitamine muutub tervisele kahjulikuks ja ohtlikuks ning kutsub inimesi üles pöörama tähelepanu oma alkoholitarbimise harjumustele.” Aga needsamad tarbimisharjumused ongi veekoonerlusega ära rikutud! Keeratagu kraanid lahti ja kõik saab korda!
Kust tuleb üldse jultumus seista rahva ja tema vee vahel? Ja kui rahvas enam ei lähe, siis vesi võib niimoodi küll veel kurjaks minna!
Nüüd tuleb küll üks vanasõna kah: narri vett ja … ja siis vaata, mis ta Kalifornias teeb! Meie ei taha ju, et meiega juhtuks sama, mis seebiga?!
