Viimati täiendatud —

Lõpetuseks

Loodetavasti sai neile, kel oli huvi ja vaimujõudu ülalolev keemiast, füüsikast, geoloogiast, geograafiast, klimatoloogiast ja teistegi valdkondade faktikildudest kubisev üllitis läbi lugeda, kinnitust arusaam, et see terroir on üks parjalt keeruline, aga samas üsna lihtne ja loogiline termin. Loomulikult pole looduses midagi absoluutset ja kogu veinindus on üks paras erinevate asjaolude kokkusattumiste segapuder, aga minu jaoks teebki see kõik veini põnevaks ja õppimist selles valdkonnas jätkub õnneks elu lõpuni nii mulle kui ka järgnevatele veinihuviliste põlvkondadele.
On selge, et kogu maailmas viimastel kümnenditel permanentselt kasvava kvaliteetveinide tarbimise trend on põhjustanud üsna korraliku defitsiidi ja hindade tõusu antud valdkonna toodete lõikes. Ja kuigi Uue Maailma veinimeistrite püüdlused on tublid, jääb siiski lõviosa nende veinide valmistamisest vana Euroopa mõisate kanda. Ja pole midagi teha…ei ole seda neetud terroir’i kusagilt võtta, et uusi ägedaid viinaaedu ja piirkondi rajada.
Sellegipoolest võtan ma mütsi maha hullude (heas mõttes) ees, kes üritavad võimatuna tunduvates kohtades veini valmistada. Selles valguses tundub ka nende üksikute Maarjamaa viinamarjakasvatajate veinitegu justnagu mütoloogiline võitlus lihtsurelike ja titaanide vahel. Ega ikka kõigevägevama vastu saa ja kodumaine viinamarjaveini tööstus on siiani pelgalt heleisnine unistus. Aga, mine sa tea…kliima soojeneb. Vast 50 aasta pärast saab meie lubjakivistel pinnastel, mille koostis ja tekstuur võiks olla paljude maailma marjakasvatajate unistus, juba noobleid marju kasvatada. Aga seni, kuni meie regiooni kliimat iseloomustab termin „aastaringne kehv suusailm”, pole suurt lootust.
Veinisõbra teadlikkus terroir’ist on tegelikult üsna oluline. Üsna palju kasutavad mõne asukoha üle õnneliku veinitootja turundajad ära fakte à la: „Meie mõis on Chateau d’Yquem’i naaber” või „Meie Vosne-Romanée veini marjad on pärit Champs-Perdrix põllult ja see on kohe peaaegu Romanée-Conti kõrval”. Aga miks siis ei suuda need naabrid teha samasuguseid suuri ikoonveine, nagu Yquem või Romanée-Conti? Kas nende veinimeistrid on niipalju kehvemad? Arvan, et mitte. Vastus peitub nende põldude erinevas terroir’is. Kui me vaatame meie topograafiliselt madala ja lameda Eestimaa maapõue läbilõiget, siis näeme, et kivimikihid on sadade ruutkilomeetrite kaupa stabiilselt horisontaalses asendis, nagu tektooniliselt rahulikus paikkonnas kombeks. Seetõttu on näiteks peaaegu terve Põhja-Eesti aluspinnas üsnagi üheülbaline ja üliolulisi koostise ja tekstuuri erinevusi pole – praktiliselt sama koostisega lubjakivi. Kuna enamik maailma tähtsaid veinipiirkondi asub aga mägistel või künklikel maastikel (ehk siis geoloogilist aktiivsust omavatel või omanud aladel), siis võib olla kindel, et aluspõhja kivimid on aastamiljonite jooksul läbi elanud drastilisi kurrutusi, kokkuvoltimisi, murranguid ja muid tektoonilisi liikumisi. Kui selline segapuder allub veel erosioonile, mida Euroopas pakkus mõnekümne tuhande aasta jooksul buldooserina liikunud mandrijää, siis on sageli tulemuseks see, et aluspõhja kivimite avamus pinnakatte all näeb välja, nagu Charlotte’i kook – erineva tekke ja koostisega kivimikihid avanevad siiruviiruliselt või tõesti lausa, nagu poolekslõigatud rullbiskviit. Sellist erinevate pinnasekihtide virrvarri võib näha just näiteks Burgundias Côte d’Or’i aladel. Romanée-Conti viinaaia aluspinnaseks oleva tähelepanuväärset mineraalsust pakkuv liivikivi vahekihtidega pruuni lubjakivi avamus algab just Richebourg’i lõunapoolses otsas ja suidub välja kruusatee all enne La Grande Rue viinaaeda. Samuti ei leia me Yquem’i viinaaia all lasuvale erakordselt mineraalirikka sinaka mergli läätsele sarnast pinnast ühegi Yquem’iga piirneva viinaia alt.
Tegelikult on hämmastavapanev, kuid samas täiesti loogiline, milliseid investeeringuid teevad veinimõisate omanikud, et täielikult aru saada oma viinaaedade terroir’ist. Ostetakse ülitäpseid meteoroloogilisi prognoose, uuritakse möödunud perioodide ilmastiku näitajaid, teostatakse pinnase keemilisi analüüse, põhjavete uuringuid jne jne. Paar aastat tagasi külastasin taaskord oma head partnerit Provence’s – Chateau de Pibarnon’i Bandol’is – kelle viinaaiad asuvad markantsel künkal La Cadiere d’Azur’i linnakese külje all. Märkasin ühel põllulapil geoloogile nii tuttavat masinat – puurpinki, millega saab rajada puurauke pinnasesse. Küsisin majaomanikult Eric Saint-Victor’ilt, et mis toimub, kas puurid uut kaevu või? „Ei, uurime põllulappide aluspinnast”, sain vastuseks. Ta oli tellinud oma 60-le põlluhektarile geoloogilise uuringu, mille käigus rajati 45 puurauku keskmise sügavusega u 40 meetrit. Kõik selleks, et täpselt aru saada oma viinaaia aluspinnase koostisest ja ehitusest. Saadud info tulemusena muutiski ta möödunud aastal umbes 10% põldude viinamarjade sorte. Näiteks juuris ühelt lapilt üles kehva tulemust andnud Mourvèdre puud ja asendas need hoopis Bourboulenc’iga, kuna antud kohas oli aluspinnas heledale marjale sobivam. Kõik see tundub hullumeelne ja kallis, aga Eric’u väitel tasub investeering end kiiresti, kuna katse-eksituse meetodil katsetamine on tänases kiirelt arenavas ärimaailmas samm tagasi. „Mu isal oli aega katsetada, aga mina enam seda oma ärile lubada ei saa”, nentis Eric.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõigest sellest ülal lahatud erinevate faktorite kompotist leiame need „tõekirsid”, et miks on olemas ainult üks Petrus või ainumas Romanée-Conti või, et miks naabri-Jürka kasvatab oma koduõuel kapsaid ja kartuleid ja saab pere toidetud, aga Champagne’s asuva Ambonnay küla kultuslik veinimeister Francois Egly hooldab oma maja hoovis vanaisa poolt 1946. aastal istutatud Pinot Noir’ puid ja teeb nendest tuhat pudelit Blanc de Noirs’d aastas, mida müüb hinnaga ca 100 € pudel.