Selliste sõnadega lõpeb 17. sajandi Itaalia ajaloolase, loodusteadlase ja poeedi Francesco Redi poeem Bacchos Toscanas“ (1685), kus Bacchos ja Ariadne laulavad kiidulaulu parimaile Toscana veinidele.

Cantina Gattavecchi veinikelder. Foto Tanel Eigi.

Sedalaadi ülistusi on ajaloost teada küll ka muude veinide kohta – esimesena tuleb meelde barolo Piemonte’st ja tokai Ungarist, aga muidugimõista ei vähenda need faktid tolle emotsionaalse avalduse väärtust.

See punavein, mille tarvis kasvatatakse marju Montepulcianot ümbritsevatel nõlvadel ja mille ajalugu on tihedalt seotud mäe otsas trooniva linnaga, on kolmest olulisemast Toscana tegijast“ (Chianti Classico, Vino Nobile di Montepulciano ja Brunello di Montalcino) väärikaima ajalooga ja samas marjade kasvualalt konkurentsitult väikseim, 820 hektarit, ja seega imetilluke võrreldes Brunello di Montalcino 2000 ja Chianti Classico 7000 hektariga.
Asudes Toscana kagupoolses otsas Chiana ja Orcia oru vahel Umbria piiri lähedal, on linn ise otsekui maasikas Pavlova tordi peal, või nagu itaallased ise ütlevad, Perla del Cinquecento“, mis särab kõrge mäe otsas paljude kilomeetrite kaugusele ning pakub kultuurihuvilisele uitlejale mitmeid rõõmsakstegevaid avastusi: kaunis San Biagio kirik, tuttav Tom Tykveri filmist Taevas“, ehitatud Antonio Sangallo vanema poolt nagu ka Palazzo Tarugi; silmarõõmu pakkuv Contucci’de palee ning arhitekt Michelozzo tehtud Palazzo Communale, kui mainida mõningaid. Ka praeguseni tegutsevate veinikeldrite paiknemine siin-seal keset iidset linna viitab ilmselgelt linna- ja veinimustri tihedale ning igiammusele põimumisele.

Veini ja linna ajaloost
Legendi kohaselt asutas Montepulciano linna müütiline Etruski kuningas Lars Porsenna, kes jättis maha Chiusi (linn Montepulciano lähedal), et asuda elama Mons Mercurius’e mäele koos kaaskodakondsetega, nimetades hiljem linna ümber Mons Politicus’eks (ka Mons Politiano).
Kuna linn paikneb sõjaliselt olulises strateegilises asukohas, siis teise aastatuhande esimeses pooles käis linn kolmesaja aasta jooksul käest-kätte Firenze ja Siena vahelises võimuvõitluses – Montepulciano hoidis hoolimata oma geograafilisest lähedusest Sienale rohkem Firenze poole.
Mõnevõrra varem (1454) sündis linnas poeet Agnolo Ambrogini, kes on kuulsaks saanud nime Il Poliziano all – tema järgi on ennast nimetama hakanud ka üks tuntumaid Vino Nobile tootjaid.
Veiniga on linna ajalugu seotud juba aegade hämarusest, mida näitab ka punaste figuuridega kaetud kylix’i (veini joomise nõu) leidmine piirkonnast 1868. aastal. Etruskiaegsest hauast leitud kylix kujutab Flunfluns’i (taimekasvu, elujõu ja lustlikkuse jumalus, etruskide analoog roomlaste Bacchos’ele ja kreeklaste Dionysios’ele) mängimas kottabo’t (veiniviskamise osavusmäng) koos menaadiga (veinijumala naissoost kummardaja).
Oma teostes on keiser Augustuse (63 eKr–14 pKr) aegne ajaloolane Titus Livius (59 eKr–17 pKr) maininud kedagi Arrunte’t, etruski Chiusi’st, kes meelitas gallialased Toscanasse vallutusretkele, andes neile maitsta kohalikku hõrgutavat veini.
Vanimad dokumentaalsed viited Montepulciano ja veini seoste kohta on pärit aastast 789 – kleerik Arnipert pakkus Monte Amiata’l asuvale San Silvestro kirikule tükikest viinapuuaedadega kaetud maad Politiano kindluses.
Arhiividokumendid näitavad veel, et hiljemalt alates keskajast on Mons Politianuse viinapuuaedadest saadud suurepärast veini. Paavst Paulus III (1534–1539) endine keldrimeister Sante Lancerio on 1549. aastal ülistanud Montepulciano veini niimoodi: Hea nii talve- kui suveajal, aromaatne, mahlakas, ei eales hapu ega heledavärviline, vein, mis sobilik ülikuile.“ Varasemail siltidel polnud kirjas Vino Nobile vaid lihtsalt Rosso Scelto di Montepulciano (punane valitud vein Montepulcianost). Samuti on Voltaire oma Candide’s“ teiste jookide kõrval ära maininud Montepulciano veini.
XIX sajandi esimesel poolel on ajaloolane Emanuele Repetti oma “Toscana ajaloolises ja geograafilises sõnastikus” maininud 1350. a pärinevat dokumenti, milles sätestati Montepulciano veiniga kauplemise ja selle eksportimise tingimused.
Vein on läbi ajaloo korduvalt üliheaks kiidetud, kuid vastukaaluks on õpetlik arvesse võtta ka 1873. aastal Viinis veinide testimisel Briti kuningliku veinimeistri antud karmi hinnangut, milles too kurtis, et proovitav vein on piisavalt keskpärane, et tõstatada kahtlusi Francesco Redi kiidulaulu kohta“.
Paljudest varasematest kiidusõnadest hoolimata kaotasid Montepulciano veinid oma sajandeid väldanud hiilguse ning ülemöödunud sajandi keskpaiku müüdi neid sageli lihtsalt chianti’dena.
Alles 1930. aastatest alates püüti Castello Fanetti eestvedamisel ja kuulsa Brunello tootja Tancredi Biondi Santi kaasa aitamisel luua uut standardit Vino Nobile tootmiseks, kasutades Bettino Ricasoli poolt 1890. a Chianti Classico jaoks väljapakutud marjasorte ja segamise proportsioone.
Eriti edukas on see mainetaastamise tegevus olnud alates Il Consorzio del Vino Nobile (1965) ning Vino Nobile di Montepulciano loomisest 1966. aastal ja viimase edutamisest DOCG staatusesse 1980 (olles üks esimesi veine Itaalias, mis sellesse kategooriasse tõusis).
Viimase trendina on mõned uuemad tootjad asunud orgaanilise veinitootmise teele, nende üks pioneeridest on Il Conventino (vt ka lühiintervjuud dr Alberto Brini’ga lk ), kelle tippveini 2007. aastakäigu vaadiproovid said noobile-konsortsiumi testingul kõrgeima tunnustuse.
Võib kinnitada, et selle väikese butiik-veinikoja veinid on tõesti puhtama ja elegantsema maitsega kui oluliselt suuremate tootjate tuntumad ja ülemeretarbijale parajamaks timmitud tooted.

Siiski on pärast mitukümmend aastat kestnud edu – põhiliselt Ameerika veininautlejate seas – tõusnud selle aasta suve hakul Montepulciano muidu klaari taevasse varjutavad pilved.

Itaalia ametnikud on konfiskeerinud ühtekokku umbes 12000 liitrit veini, põhjuseks arvatav veinivirde segamine marjadega, mis pole pärit DOCG Montepulciano regioonist – see aga oleks loomulikult reeglitevastane. Intsident toimus kõigest paar kuud pärast samalaadseid probleeme Brunello di Montalcino’ga (on lubatud kasutada ainult 100% Sangiovese marju ning kahtlustati teiste marjasortide sissesegamist), mille puhul mitmed tipptootjad on saanud müügikeelu Ameerikas. Väidetavalt on selle juhtumi käigus rekvireeritud kogu noobel vein ühelt suuremalt piirkonna tootjalt Vecchia Cantina’ ja samuti on uurimise all, paraku, ka üks allakirjutanu lemmikkeldritest, Gattavecchi, mille omanik Luca Gattavecchi on hetkel Consorzio di Vino Nobile president (tõsi küll, ennast uurimise ajaks ametist taandanud).

Aastakäigud
Nagu iga korralik Vana Maailma vein, laseb ka Vino Nobile end põhjalikult mõjutada marjade valmimisperioodil valitsenud ilmastikutingimustest – seetõttu on viimase dekaadi jooksul olnud nii tippaastakäike (1997, 1999, 2006) kui ka aasta, mil osad tootjad marjade kehva kvaliteedi tõttu jätsid oma noobli veini üldse valmistamata (2002 tehti ainult rosso’t); samas mõni tootja võttis riski ja tal õnnestus vein väga hästi – näitena võib tuua ka Eestis saada oleva Bindella. üldiselt on aastakäigud 1997 ja 1999 oma vanuse ning esimene ka väikese saagikuse tõttu juba raskesti kättesaadavad, seetõttu on 2006 ja 2007 järgmised suurepärased aastakäigud, mida alates eelolevast aastast maksab taga ajada.
Kuid kindlasti oleks vale mitte kiita 2001. ja 2004. aastat – isiklikult pean nendel aastatel tehtud veine vägagi ilusateks, hea struktuuri ja korraliku küpsemispotentsiaaliga veinideks.

Kliima, pinnas ja reeglid
Vino Nobile marjade kasvuala jääb kõrgusvahemikku 250–600 m üle merepinna, parimad aiad paiknevad ligikaudu 300 m kõrgusel merepinnast. Aastane sademete kogus on ca 740 mm, keskmine õhutemperatuur 14°C, kliima on mõõdukalt niiske ning soojem kui Chianti’s.
Viinapuuaiad on peamiselt kagupoolsetel liiv-savi nõlvadel, mille kihistusi eraldavad keskvarasest Pliotseenist pärit fossiilide kihid. Erinevalt Chiantist ja Montalcinost ei leia siit lubjakivikihistusi (mis väidetavalt annavad nonde parimaile veinidele erilise karakteri).

Vino Nobile peab sisaldama vähemalt 70% Sangiovese Grosso’t (kohalik nimetus Prugnolo Gentile), kuni 20% Canaiolo Nero’t ning maksimaalselt 20% teisi lubatud sorte, nagu Colorino (kasutusel samal põhjusel, nagu Bordeaux’s Petit Verdot – annab tugeva värvi ja hea pargise struktuuri) ja kõrgeltkoteeritud kohalik punane sort Mammolo. Viimast hinnatakse tema kannikesearoomi tõttu, kuid ta on oma kohta kahetsusväärselt kaotamas rahvusvahelistele lubatud sortidele nagu nt Merlot.
Lisaks võib Vino Nobile’sse segada ka kuni 10% valgeid marju nagu Trebbiano Toscano ja Malvasia, kuid taoline praktika on pigem vähenemas, kuna paljude tootjate taotluseks on oma veinide võimalikult intensiivseks ajamine. Positiivse poole pealt – alates 1999. aastast on lubatud seda veini teha ka 100% Sangiovese’st.

Vino Nobile di Montepulciano maksimaalne saagikus tohib olla 56 hl/ha ning vein peab küpsema arvestades 1. jaanuarist pärast saagikoristust, kas:
1) 24 kuud tammevaadis või
2) 18 kuud vaadis ning 6 kuud muus mahutis või
3) 12 kuud vaadis, kuus kuud pudelis ja 6 kuud muus mahutis (vajab ilmselt täpsustamist, mida kurivaimud muu mahuti“ all silmas peavad).

Tava-noobile vähim lubatud alkoholisisaldus on 12,5% (riserva’del minimaalselt 13% ning küpsema peavad nad aasta kauem ehk 3 aastat). Kogu vein tuleb pudelisse panna Montepulciano kommuunis (väikese erandiga – võib ka kogu Toscanas, kui pudeldavas ettevõttes on nobile’t villitud vähemalt 3 aastat enne praeguse regulatsiooni kehtimahakkamist), ta peab sisaldama 4,5 g/l koguhappesust ja kuivainet vähemalt 23%.
Parimaid neist võib hoida 8–15 aastat, riserva’d kestavad kuni 2 aastakümmet.

DOC piirkond, mis on ette nähtud nobile vähema venna Rosso di Montepulciano jaoks, on erinev Vino Nobile alast hektarisaagikuse (70 hl/ha), alkoholisisalduse (12,5%) ja küpsemisaja poolest, samas on lubatud tootmispiirkond täpselt sama. Iga tootja otsustab ise, kas pidada kinni ühe või teise DOC(G) reeglitest, sõltuvalt enda kasutuses olevast maast, ilmastikutingimustest ja teistest faktoritest, mis teevad viinamarjad enam sobivaks ühe või teise veini tüübi tarvis.

Mismoodi see vein maitseb?
Vino Nobile di Montepulciano kombineerib stiili mõttes Brunello di Montalcino rikkalikkuse ja Chianti Classico aromaatsuse. See vein on elegantne, aga samas mitte õhuke – kesktäidlane kuni täidlane, tugevate tanniinidega, elava happe, mahlaste kirsi, metsmaasika, kannikese ning teepõõsa lehe nüanssidega – tõeliselt kuninglik ja rafineeritud vein. Langesin selle veini lummusesse 2003. aastal, kui sain proovida 1998. ja 1999. aastakäiku – sealtpeale olen oma kohuseks pidanud kiita veini võlusid kõigile, kes sellest kuulda tahavad.

Millega Vino Nobile sobib?

arista – rosmariini ja küüslauguga maitsestatud praetud sealiha
agnello agrassato (ka aglassato) – lambatalle kintsu hautis
anitra selvatica con pappardelle – metspart pappardelle’ga
bistecca alla fiorentina – tavaliselt chianina veise t-kondist (selgroolõik ribide ja fileedega) valmistatud 3–5 cm paksune, ülihõrk, peaaegu lusikaga söödav pooltoores lihakäntsakas, mida menüüs mõõdetakse etto’dega, ehk saja grammi täpsusega. Väikseim kogus, mida tellida saab, on umbes 700–800 g.
capretto al forno con patate – ahjukitsetall kartulitega
faraona al cartoccio – pärlkana fooliumis
fegatelli di maiale allo spiedo – seamaks praevardas
involtini di vitello e costatine di agnello al sugo – vasikaliharullid ja lambakarbonaad kastmega
lepre al vino rosso – jänes punase veini kastmes
porchetta – grillitud piimapõrsas
straccetti all’aceto balsamico e parmigiano-reggiano – loomalihatükid balsamäädika ja parmesaniga.

NB! Libastumise koht
Oluline on mitte segi ajada Rosso di Montepulciano’t ja Vino Nobile di Montepulciano’t (kus Montepulciano on piirkond/linn) Montepulciano marjaga, mida kasvatatakse Abruzzo, aga ka Marche piirkonnas ja mis annab tulemuseks lihtsaid, kuid meeldivaid ja mahlaseid veine – ühel juhul Montepulciano d’Abruzzo ning teisalt veine, nagu Marche piirkonna Rosso Piceno (segu Sangiovesega) ning Rosso Conero – puhas Montepulciano mari.