Pinnas

Kui klimaatilised tingimused ja veiniaia asukoht panevad paika põhimõttelise valiku, milliseid viinamarjasorte on ühes või teises kohas võimalik ja mõistlik kasvatada, siis teadmised pinnase koostisest ja ehitusest annavad veiniviljelejale lõpliku nägemuse, milliseid konkreetseid sorte igale põllulapile paigutada ning mis tüüpi ja millise olemusega veine saadavatest marjadest saab valmistada.
Veiniviljeluses kasutatav pinnase termin tähendab kompleksi, mis koosneb pealmisest pinnasest ehk pinnakattest ja aluspinnasest ehk aluspõhja kivimitest (harvem setenditest).

Pinnakate

Pinnakate koosneb purdmaterjalist, mis on moodustunud aluspõhja kivimitest erosiooni (murenemise + porsumise) ja settimise käigus kõige hilisemal geoloogisel perioodil – Kvaternaari ajastul. Suuremal osal Euroopa aladel algas praeguse pinnakatte moodustumine viimase jääaja lõpuperioodil ja kestab tänapäevani. Pinnakatte kõige ülemist osa nimetatakse mullaks ja see on tekkinud purdmaterjali segunemisel taimsete ja loomsete laguproduktidega (huumus).
Pinnakatte paksus võib olla väga varieeruv. See võib üldse puududa ja aluspõhja kivimid avanevad otse maapinnal (mäeahelikud, loopealsed) või siis ulatub nende paksus ürgorgudes või aluspõhja nõgudes sadade meetriteni. Veiniviljeluses on huvipakkuvad vaid alad, kus pinnakatte paksus ei ületa oluliselt 50 cm, kuna paksemad lasundid ei pruugi võimaldada viinapuul korralikult aluspinnasesse juurduda. See eeltingimus ongi peamiseks põhjuseks, miks kõikjal sobiva kliimaga aladel ei ole võimalik viinapuid kasvatada.
Erinevalt muudest taimekasvatuse harudest ei ole viinamarjakobara arengule huumuserikas mullakiht kuigi oluline ja leidub palju põlde, kus see praktiliselt puudub. Vaatamata kõigele on pinnakatte tähtsus viinapuu ja viinamarjade arengus tohutult suur. Pinnakate on just see, mis kaitseb viinapuu juurestiku ülemist osa ilmastiku mõjude eest, samuti reguleerib see veiniaia niiskusrežiimi ja vete juhtivust.
Olulisim on see, et pinnakatte veeläbilaskvus ja ka värvus on üliolulised faktorid marjade väljaküpsemise vältuse mõistes. Mida rohkem suudab pinnas akumuleerida päevasel ajal päikesesoojust, seda rohkem suudab ta edastada seda soojust öisel ajal viinamarjakobaratele ja seda kiirem on marjade väljaküpsemine. Ja loomulikult vastupidi. Mida vettläbilaskvam on pinnas, seda soojem ta on ja mida vettpidavam, seda jahedam. Samuti on kindel, et tumedad pinnased on suurema soojusakumulatsiooni võimega, kui heledad.

Mida soojem on viinaaia pealispinnas, seda suurem on võimalus, et paksukestalised pikka küpsemisaega vajavad sordid seal kenasti valmis saavad. Vastupidiselt ei maksaks sooja pinnakattega põllul viljeleda varaküpsevaid sorte, sest marjakobaratele osaks saav liigne soojus ei pruugi võimaldada tagada vajalikku 100-päevast intervalli õitsemise ja korje vahel.

Seetõttu ongi põhiline pinnakatete klassifitseerimise kriteerium veiniviljeluses skaalal soe-külm.

Külmad e. vettpidavad pinnakatte tekstuurid (osakeste läbimõõt 0,001–0,06 mm): savised, mudased ja savikas-liivased pinnased.
Neutraalsed e. halvasti või keskmiselt vett läbilaskvad pinnakatte tekstuurid (osakeste läbimõõt 0,06–0,6 mm): peenliivased ja keskmiseteralised liivapinnased.
Soojad e. hästi vett läbilaskvad pinnakatte tekstuurid (osakeste läbimõõt 0,6–200+ mm): jämeliivased, kruusaliivased, kruusased, veeristerikkad kruusapinnased ja veerispinnased.

Loomulikult esineb looduses hulgaliselt ülalnimetatud tekstuuride segatud variante. Põhikriteeriumiks pinnase temperatuuriakumulatsiooni hindamisel jääb vee läbilaskvuse võime, kuid mida suuremaid kivimitükke või veeriseid põhimassis leidub, seda suuremaks saab pidada pinnase soojusakumulatsiooni võimet.
Üldjuhul saab soojadeks pinnasteks pidada ka kõiki tumedatest kivimitest moodustunud pinnakatte vorme (vulkaanilised pinnased, graniidi-, basaldi- jt tumedate tardkivimite erosioonil tekkinud pinnased).

Aluspinnas

Aluspinnase panus viinapuude arengule ja viinamarjade kvaliteedile on ülioluline. Just aluspinnasest saab viinapuu eluks vajalikud mineraalid ning viinamarjad oma happed, mineraalsuse ja komplekssuse.
Aluspinnase puhul on ülioluliseks faktoriks tema veeläbilaskvus ülemistes kihtides ning veekandmisvõime pisut allpool olevates kihtides. Ülemise osa veeläbilaskvusel on suur osakaal pinnase temperatuuri ja soojusakumulatsiooni ning veiniaia niiskusrežiimi mõttes, aga samuti sunnib hea veeläbilaskvus viinapuu juuri tungima sügavamale, vee- ja mineraaliderikkastesse kihtidesse.

Kuna vaid mineraaliderikkast aluspinnasest saab viinapuu juurestik piisavalt mineraale ja aineid, siis on oluline, et viinapuu oleks sunnitud arendama oma juurestiku veeotsinguil võimalikult sügavasse aluspinna kivimisse. On kindlaks tehtud, et 80–100 aastased viinapuud on suutelised kasvatama oma juured üle 30 meetri sügavusse aluspinnasesse. Mida pikemad on juured ja mida sügavamal juurestik paikneb, seda kvaliteetsemaid viinamarju ja komplekssemaid veine on võimalik saada. Setõttu on viinapuude vanus äärmiselt olulise tähtsusega faktor.

Keemilised elemendid

Viinapuu vajab oma arenguks (lehtede, väätide ja marjakobarate loome) ning viinamarjad veinile tarviliku happesuse, mineraalsuse ja komplekssuse andmiseks keemilisi elemente ja ühendeid, mida saab juurte kaudu aluspinnasest põhjavette lahustunud mineraalidest ja vabadest radikaalidest.

Olulised keemilised elemendid:
N – lämmastik. Oluline viinapuu roheliste osade arenguks.
P – fosfor. Oluline juurestiku arengus, kiirendab viinamarjade küpsemist.
K – kaalium. Oluline kogu taime ainevahetuses ja taimemahlade liikumisele.
Fe – raud. Oluline fotosünteesiks. Liiga suurtes kogustes muudab veini häguseks ja tekitab kõrvalmaitseid.
Mg – magneesium. Oluline fotosünteesis. Liiga suurtes kogustes põhjustab viinapuule kloroosi ehk kahvatustõbe.
Ca – kaltsium. Oluline juurestiku arengus. Viinamarjade happesuse üks tähtsamaid regulaatoreid, oluline viinamarjamahla mineraalsuse allikas.
Si – räni. Oluline marja ja marjakesta element. Viinamarjade happesuse regulaator, oluline viinamarjamahla mineraalsuse allikas ja tanniinide tekkeks tarvilike hapete tekke kiirendaja.
S – väävel. Tugev antioksüdant. Oluline viinamarjade kaitsja hallituse ja seenhaiguste vastu. Suurtes kogustes rikub veini aroomi ja maitset.
Na – naatrium. Reguleerib viinapuu ainevahetust. Suurtes kogustes pärsib roheliste osade ja marjakobarate arengut.
O, H, C – hapnik, vesinik, süsinik. Kõige orgaanika aluselemendid. O ja H vee moodustajad.

pH ja mineraalid

Aluspinnase pH seab tingimused, mis on olulised viinamarjasortide valikuks ja valmivate veinide olemuse tekkeks. Kivimi või sette pH sõltub seda moodustavate mineraalide keemilistest omadustest.

Happelised kivimid pidurdavad viinapuu ainevahetust ja taimemahlade liikumist, viinamarjadesse ei teki suurel määral hapet. Samas soodustab happeline silikaatne pinnas viinamarjakesta arengut ja värv– ning parkainete (sh tanniinide) teket. Silikaatne mineraalsus väljendub veinis tavaliselt suitsususena, mõrkjusena, vürtsikusena, ürdisusena.
Kõik see seab happelise aluspinnase primaarseks tumedate paksukestaliste tanniinsete marjasortide kasvatamisel.

Aluselised ja leeliselised kivimid soodustavad viinapuu ainevahetust ja taimemahlade liikumist, mis soodustab hapete teket marjades. Kaltsium ei soodusta viinamarja kesta arengut ning värv- ja parkainete moodustumist marjas. Kaltsiitne mineraalsus väljendub veinis soolakusena, tolmususena, lubjakusena ja sageli merelise hõnguna.
See seab aluselise aluspinnase primaarseks heledate õhukesekestaliste keskmise või vähese tanniinsusega marjasortide viljelemisel.

Aluspinnaste klassifikatsioon

Aluspinnase kivimeid või setteid võib klassifitseerida mitut moodi, kuid veiniviljeluses on tähtsaim jaotus kivimi pH tasakaalu printsiibil, mis tuleneb põhimineraalide keemilisest olemusest. Kivimi mineraalne koostis sõltub jällegi eelkõige selle geneesist.

Põhilised aluspinnase tüübid tekke järgi on:
Tardkivimid
Settekivimid
Moondekivimid
Vulkaanilised kivimid ja setendid
Fluviaalsed ja eoolilised setendid

Tardkivimid

Maismaa tüüpi maakoor koosneb erineva geneesiga kivimitest ja setetest. Kõige alumiseks kihiks on vahevöös vedelal kujul esinevatest silikaatsest kivimimassist – magmast – jahtumisel ja tardumisel tekkinud tardkivimid (basalt, graniit, dioriit jt). Maapinnale võivad nad sattuda maakoorelaamade tõusmise, nende põrkumisel johtuva kurrutuse e mäetekke käigus, vahevööst maakoorde tungivate intrusiivide näol või massiivse vulkaanilise tegevuse näol maakoorelaamade piiridel. Tardkivimid on tekstuurilt massiivsed ja kõvad, kihilisust ei esine, vetejuhtivus toimub kivimisse tekkinud pragudesüsteemi kaudu. Mineraalide lahustumine põhjavette on aeglane.
Tardkivimid on üldjuhul happelised suure SiO2 sisalduse tõttu. Vähem esineb neutraalseid ja aluselisi kivimeid.

Settekivimid

Kogunisti 75% maismaa pinnal või pinnakatte all avanevatest kivimitest on settekivimid. Settekivimid on moodustunud pehmetest setenditest, mis algselt on moodustanud pinnakatte ja seejärel sadestunud ookeanide, merede või muude veekogude põhja või siis veekogudes elanud fauna kuhjunud skelettidest, mis on aga oma arengus sattunud järjest uute setendite kihtide alla ning rõhu mõjul kokku surutud ning kõvastunud. Maapinnale on nad sattunud maakoorelaamade tõusude või kurrutuste mõjul.
Settekivimid jaotatakse oma algsetendite olemuse printsiibil nelja kategooriasse: purdsetendid, biokeemilised setendid, keemilised setendid (soolad) ja orgaanilised setendid (turvas, süsi, põlevkivi). Veiniviljeluses omavad tähtsust kaks esimest.
Purdsetendid ehk mehhaanilised setendid on kivimite murenemise ja erosiooni produktide lasundid, mis on selitatud tuule, mandrijää, voolava vee või madalmere lainevööndi poolt. Olulisemad on savi, liiv, kruus, veerised, millest moodustuvad vastavad kivimid – argilliidid, liivakivid, bretšad, konglomeraadid. Purdkivimte keemiline koostis sõltub algkomponentide koostisest. Tardkivimte baasil moodustunud purdkivimid on silikaatsed ja happelised, lubjakivide baasil moodustunud jällegi kaltsiumirikkad ja aluselised. Palju on ka ülemineku- ja segavariante.

Biokeemilised setendid tekivad ookeanide, merede või suuremate siseveekogude põhjas, kuhu pidevalt kuhjub surnud lubikojaliste või –koorikloomade skelette ja kodasid, mille suurus on mikroskoopilisest (plankton) kuni ajalooliselt mitme meetri suuruste vähilaadsete, molluskite või tigudeni välja. Põhilisteks kivimitüüpideks on lubjakivi, dolomiit ja kriit mis koosnevad põhiliselt kaltsiidist, lisaks veel suure savisisaldusega lubjakivi – mergel, mis võib sisaldada üsnagi palju silikaate. Lubjakivid on pH skaalal leeliselised, kuna moodustavad kaltsiumhüdroksiidi Ca(OH)2, mergel on pigem aluseline või neutraalne.
Olulist tähtsust omab veel ka eriline settekivimi vorm – ränikivi (tulekivi), mis moodustus põhiliselt Kriidi- ja Juura ajastutel ookeanides elutsenud ränivetikate jäänuste kuhjumisel. Ränikivi on happeline settekivim, kuna sisaldab palju kvartsi.

Settekivimid on alati kihilise tekstuuriga, kus sageli vahelduvad vettläbilaskvad ja vettpidavad kihid. Vesi liigub mööda kihte või nende pindu. Mineraalide lahustumine põhjavette on kiire.

Moondekivimid

Moondekivimid moodustuvad nii tardkivimitest kui ka settekivimitest, mis pärast moodustumist on sattunud maakoore sügavamatesse osadesse ja tohutu rõhu, temperatuuri ning ülikuumade hüdrotermaalsete lahuste toimel on muutunud nende struktuur, tekstuur ja sageli ka keemiline koostis. Maapinnale satuvad nad samuti maakoorelaamade tõusude või kurrutuste toimel. Moondekivimid on tekstuurilt massiivsed, kuid sageli rabedad ning seetõttu omavad arenenumat pragudestruktuuri, kus põhjavesi saab hõlpsamalt liikuda. Mineraalide lahustumine põhjavette on keskmine. Levinumateks moondekivimiteks on gneisid (tekivad graniidist ja basaldist), kiltkivid ja vilgurikkad kiltkivid (argilliidist), kvartsiit (liivakivist), marmor (lubjakivist). Peale marmori on loetletud moondekivimid silikaatsed ehk happelised, marmor aga kaltsiumipõhine ehk aluseline.

Vulkaanilised kivimid

Vulkaanilised kivimid tekivad, kui maakoorde tunginud magmaintrusioon tungib maapinnale läbi vulkaanilõõri laavana. Laavakivimid on noorena poorsed ja urbsed ning vett hästi läbilaskvad. Vanemad kivimid on rõhu tõttu kokku surutud ja kannavad üsna hästi vett. Laava on olemuselt graniitne või basaltne, st silikaatne e happeline. Lisaks iseloomustab vulkaanilisi kivimeid suur väävlisisaldus, kuna vulkaanilised gaasid ja hüdrotermaalsed lahused sisaldavad hulgaliselt väävelhapet ja muid väävliühendeid, millede soolad laava tardumisel välja kristalliseeruvad.

Vulkaanilised setendid ehk mudad on väga viljakas pinnas, kuid veiniviljeluses suurt tähtsust ei oma.

Fluviaalsed ja eoolilised setendid

Lisaks aluspõhja kivimitele on üsna levinud viinapuuaiad ka fluviaalsete (vooluvee erosiooni- ja ladestamistoime geneesiga) setendite paksudel lasunditel, kuna sageli on nende mineraalne koostis ning veejuhtimise-pidavuse omadused vägagi sobilikud viinapuude viljelemiseks. Olulised fluviaalsed setendid on alluviaalsed e jõetekkelised ja fluvioglatsiaalsed, mis tekkisid jääaja lõpul mandrijää sulamisel tekkinud veevoolude tagajärjel.
Fluviaalsete setete mineraalne koostis ja pH tasakaal sõltub purdmaterjali allika omadustest. Struktuurilt on need üldjuhul liivakad-savikad ja keskmiselt vettpidavad, tekstuur on kihiline.

Tuntuimad eoolilised (tuuletekkelised) setendid on kõrbe- või rannaluited ja löss. Viimane on veiniviljeluses väga oluline. Löss on tekkinud tuule toimel kõrbealadelt kokku kantud ja tihedalt „kokku pakitud” aleuriidist (ülipeen savifraktsioon) ja peenest liivast. Lössi mineraalne koostis on kvartsliiva põhine, ehk silikaatne, kuid väga suur lubjasisaldus (20–30% CaCO3) tasakaalustab happelisust ja muudab pH taseme pigem neutraalseks. Tekstuur on kihiline, vee läbilaskvus hea.