Viimati täiendatud —

Topograafia ja reljeef

Juba ajalooliselt on välja kujunenud, et väga suur osa viinaaedu on rajatud mäeahelike või küngaste nõlvadele ja väga sageli on läheduses suuremad või väiksemad jõed. Miks see nii on?
On teada, et viinapuu vajab oma arenguks ja kvaliteetsete viinamarjade tootmiseks mineraalirikast aluspinnast ja lisaks palju päikesevalgust ja samas optimaalset aastaringset temperatuuri. Kui kõik makro- ja mesoklimaatilised tingimused on sobivad viinaaia rajamiseks, siis järgmiseks sammuks ongi sobiva reljeefi ja pinnase leidmine.

Nõlvad ja platood

Selleks, et viinapuu saaks arendada oma juurestiku mineraaliderikkasse aluspinnasesse, on ülioluline, et pinnakatte (mulla ja teiste mineraalidevaeste pehmete setete) paksus oleks sobiv. Enamikes viinaaedades jääb pinnakatte paksus 5–50 cm vahemikku. Kui pehme pinnakatte paksus on suurem, on äärmiselt tõenäoline, et viinapuu moodustab oma juurestiku just peamiselt viljakasse pehmesse lademesse, viinapuu kasvab küll võimsalt ja jõudsalt, kuid viinamarjade kvaliteet tuleb madal, marjadesse ei kogune vajalikul määral mineraale, happeid ja muid vajalikke aineid. Olukord muutub kardinaalselt, kui viinapuu on sunnitud arendama oma juurestiu kõvasse aluskivimisse, et leida sealt vett ja ühtlasi põhjavette lahustunud vajalikke mineraale.
Lähtudes reljeefi faktori tähtsusest tuleb silmas pidada, et sobiva paksusega pinnakatet leiab enim aluspõhjakivimeist tektoonilise liikumise või vulkaanilise tegevuse tulemusena moodustunud mäeahelike või aluspõhjaliste kõrgendike nõlvadel, kuna juba puht gravitatsioonilistel eeldustel pole võimalik, et nõlvadele koguneks väga paks pehme pinnakatte kiht. Samas on selge, et mägedevaheliste orgude põhjadesse või tasandike aladele on koondunud ja ladestunud just paksud pinnakatte kihid, kust viinapuu enam oma juurestikku läbi ei kasvata.
Enamikes kohtades, kus kohtame viinaaedu tasastel lagendikel, võib olla kindel, et tegemist on aluspõhjaliste platoodega, kus pinnakate ei ole kuigi paks.

Jõed ja järved

Väga oluline tähtsus reljeefi kujundamisel on veel. Pärast mandrijää taandumist (Euroopas ca 12 000–10 000 aastat tagasi) on peamiseks pinnasereljeefi kujundavaks teguriks olnud jõed. Just jõed on olnud need abimehed, mis on erodeerinud aluspõhjakivimeisse sügavaid orge ja loonud tänaseks päevaks suurepäraseid tingimusi viinaaedade rajamiseks. Seetõttu võib täheldada, et paljudes kohtades on parimad viinaaiad rajatud just jõgede kaldail asuvatele nõlvadele.
Lisaks sellele võib jõgede ja ka järvede kallastel ja läheduses näha kaldatasandikele rajatud viinaaedu. Nimelt on jõgede poolt erodeeritud kivimitest moodustunud mineraaliderikkad liivased ja savikad pehmed setendid – alluuvium (ld alluvium – uhe) – pea ainsad pehme pinnakatte vormid, mis on sobilikud täisvereliste veiniviinamarjade kasvatamiseks.
Teiseks erandiks on järvesetted – limnoloogilised setted. Kuna järvedes elab palju suuremaid ja ka mikroskoopilisi lubikojalisi, siis nende kodade kuhjumisel moodustunud kaltsiumirikkad mudad on samuti vägagi sobilik pinnas viinapuude kasvatamiseks.

Nõlvade kalle ja aspekt

Ülimalt olulised reljeefist tulenevad faktorid viinapuude kasvatamisel on nõlvade kaldenurk ja orientatsioon (ka aspekt, vaade või ekspositsioon).
Kuna viinamarjad vajavad täielikuks küpsemiseks palju päikesekiirgust, on oluline, et veiniaed rajatakse maksimaalselt päikeselisse kohta. Seetõttu on enamik viinaaedu rajatud ida- kuni lõunasuunalise aspektiga nõlvadele, kuna just selline suundade vahemik tagab maksimaalse päevase päikesetundide arvu koidutundidest kuni hilise pärastlõunani. On ülimalt harv, kui viinaaed rajatakse põhja- või läänekaare suunalise aspektiga nõlvadele, kuna nendest suundadest langeb päeva jooksul päikesekiiri oluliselt lühema aja vältel. Selliseid põlde leidub siiski kuumemates mereäärsetes piirkondades, kus lühema küpsemisajaga marjasorte viljeletakse teinekord lääne- kuni põhjapoolsetel nõlvadel, et vähendada neile ülemäärasena toimivat päikesetundide arvu ja kasutada ära nõlvade kohale koonduvat udu ja pilvkatet, et vähendada liigset kuumust.

Veiniaia nõlva kaldenurk on väga oluline kahel põhjusel. Nimelt on viinamarjakobaratele parim, et päikesekiired saaksid langeda võimalikult pikka aega üle allpool oleva viinapuu võra. Seetõttu peetakse ideaalseks nõlva kaldenurgaks (sõltub muidugi sidumise tehnikast) vahemikku 20–30 kraadi.
Teise asjaoluna on ülimalt oluline veiniaia harimine. Kui kaldenurk on väga suur, on väga keeruline teostada vajalike töid ja see muudab töö väga kalliks. Kaldenurgal on ka oluline roll vihmavete ärajuhtimisel. Kui veiniaias käivad tööd ja on olnud vihmasadu, aitab suurem kaldenurk sadeveel mööda nõlva kiiremini alla voolata ja muudab pinnase kuivaks ja mitte libedaks. Samuti mõjutab see aia niiskusrežiimi ja seetõttu ka hallituste ja seenhaiguste leviku võimalusi.
Loomulikult leidub hulgaliselt aedu ka tasandikel, väiksema kaldega nõlvadel ja samuti väga suurte kalletega nõlvadel, sest sageli on aluspinnase kvaliteet nii ülimalt tähtis, et nõlva kalle ja aspekt ei ole primaarsed valikuprintsiibid.

Rhône Oru põhjapoolseimas osas – kuulsate Côte-Rotie ja Condrieu mäekülgedel on vanaaja munkade poolt rajatud ja käsitsi kohale veetud pealispinnasega terrasspõllud teinekord drastilise, sageli ca 70o kaldega nõlvadel. Põhjuseks on nende nõlvade erakordne aluspinnas, millel kasvanud viinapuude marjadest tulevad ühed maailma suurimad veinid.

Veiniaia kõrgus

Viimaseks ja sugugi mitte vähetähtsaks topograafiliseks elemendiks veiniaia olustikus on selle absoluutkõrgus merepinnast ja suhteline kõrgus ümbritsevast maastikust.
Väga sageli omab just kuumades mereäärsetes regioonides pea iga kõrgusemeeter olulist tähtsust, kuna kõrguse suurenedes muutub üsna kiirelt aia temeperatuuri- ja niiskuserežiim. Mida kõrgemale veiniaed ulatub, seda madalam on valitsev õhutemperatuur ja seda väiksem õhuniiskus, samuti on avatus tuultele kõrgemates aedades suurem. Kõik see omab olulist mõju marjade küpsemisperioodile, hallitusega nakkumise võimalusele ja talvistele külmumise võimalustele.
Sageli võib märgata, et nõlvade kõrgeimatele osadele viinapuid pole istutatud. Põhilisteks põhjusteks on suur tuulteoht (sageli on kaitseks tuulte eest nõlvade tippudele istutatud metsa, kuigi pinnas lubaks kasvatada hoopis viinapuid), talvine suurem külmumisoht ja lumekatte suurem võimalus, aga ka suvine oluliselt madalam õhutemperatuuride nivoo. Lisaks on ülioluliseks faktoriks aluspinnase põhjaveerežiim. On ülisage, et nõlva kõrgemates osades jääb põhjavee peegel nii sügavale, et viinapuud ei saa normaalselt elutegevuseks vajalikku vett kätte ning regioonides, kus kunstlik kastmine pole lubatud, polegi võimalik veiniviljelusega tegeleda.