Niisiis, kui oleksite mu külalised tänasel õhtusöögil, siis kõige tõenäolisemalt pakuksin valmistatavate söögikäikude kõrvale Rumeenia veine. Me ehk isegi alustaksime ühe või kahe (Rumeenia) õllega, kuid see on juba teine lugu.
Kõigepealt ei ütleks ma iial, et Rumeenia veinid on paremad kui Prantsuse või Tšiili omad. Ometigi ütleksin, et kui olete Rumeenias, peaksite vähemalt proovima Rumeenia veine.
Minu isiklik valik sõltub paljudest erinevaist asjust, nagu veinide serveerimise puhk või minu enda hetkemeelestatus. Järgnevalt minu praegune eelistus.
Kui sündmus juhtub olema väga tähtis või ametlik, alustaksin suurima tõenäosusega Halewood Romania Rhein Extra vahuveiniga.

Rhein & Cie asutati 1892. a. Azuga’s, Bukarestist ligikaudu 130 km põhja pool paiknevas mägikuurordis. Neist sai sai 1920. aastal Rumeenia Kuningakoja varustaja. 1948. aastal sai Rumeeniast vabariik, loomulikult venelaste väikese abiga. Kuid Brut Impérial, minu eelisvalik Rhein Extra kolmest erinevast veinist, on siiski silmapaistev tõend sügavalt juurdunud veinivalmistamise kultuurist, mis oli olemas enne kommunistlikku režiimi. Tänapäeval baseerub see cuvée Iordana’l, mis on kohalik kõrge happesusega veinimari Sebeș’t, piirkonnast Transilvaania platool. On olemas ka kaks muud varianti Rhein & Cie’st – Dry ja Rosé.

Need pildid olgu tõestuseks, et tegelikult on kuiv (ja usutavasti hea) Rumeenia vein olemas. Foto Alexandru R. Săvulescu.

Eelroa ning ehk ka kala juures soovitaksin jätkata valge veiniga, kas Prince Știrbey Crâmpoșie või Tămâioasă Românească (Rumeenia Muscat) või hoopis mahepõllumajandusest pärit Domeniile Viticole Franco-Române Riesling’uga. Kõiki neid veine iseloomustab kõrge happesus, kuid teisalt on nad üksteisest väga erinevad – Muscat aromaatseim ning Riesling kargeim.
Prince Știrbey on Rumeenia aadlisuguvõsale kuulunud ning peale kommunismi varisemist pärijaile tagastatud veiniaed Lõuna-Rumeenias Oltenia’s. Mainimata Drăgășani piirkonna liivast pinnast, võlgnevad seal toodetavad esmaklassilised veinid palju Austria ja Saksa oskusteabele.
Domeniile Viticole Franco-Române, mis paikneb Lõuna-Rumeenias Dealu-Mare piirkonnas, on, nagu nimigi ütleb, Prantsuse-Rumeenia ühisettevõte. Ta toodab kaubamärgi Crai Nou all maheveine. Lisasin Dealu Mare Riesling’i (kui ainsa mitte-Rumeenia viinamarja) oma valikusse vaid seepärast, et too regioon on rohkem tuntud oma hämmastavate punaveinide kui valgete veinide poolest ning see vaadeldav Riesling tuleb sealt väga meeldiva üllatusena.

Veiniaiad Rumeenias. Foto iStockphoto.

Mõned tüüpilised Rumeenia punased veinid, mida soovitaksin, on Novac, Negru de Drăgășani (Drăgășani Must) ja Fetească Neagră (Must Neiu). Kõikidel neil veinidel on (ports) isikupära ja iseloomu. Nad on imekauni sügavpunase värviga, neil on väga erinev, kuid sisukas aroom ja kõik nad maitsevad peenelt. Pandagu tähele neid kohalikest marjadest valmistatud veinide raskestihääldatavaid Rumeenia nimesid (rumeenia keel on slaavi ja muude välismõjudega romaani keel).
Kui kommunistlik periood rõhutas kvantiteedi tähtsust kvaliteedi ees, siis tänapäeval töötavad veinimeistrid kõvasti, et taastada Rumeenia veinide endine hiilgus, samas jätkuvalt püüdes parandada veinide kvaliteeti.
Mõned aastad tagasi olid poolkuiv, poolmagus ja magus vein tavalised. Ei enam. Isegi Murfatlari veinimeistrid kagupoolsest päikeselisest Dobrogea piirkonnast Musta mere lähedalt, kes olid omal ajal tuntud vaid magusate veinide poolest, on üha enam ja enam altid tootma kõrgekvaliteedilisi kuivi veine kaubamärgi all … Sec. Nõustun, et see kaubamärk pole väga originaalne, kuid põhjus, miks ta Rumeenias edukas on, peitub oksüümoronis, kuna varem ei suutnud keegi ette kujutada kuiva veini (olgu see valge või punane), mis tuleks Murfatlari regioonist.
Loomulikult toodetakse siiani Rumeenias ka magusaid veine. Isegi Halewood toodab neid Dreameri kaubamärgi all – ja neid eksporditakse ka Eestisse.
Kuid kuivade veinide trendile aitavad kaasa ka välisinvesteeringud. Pärast kommunismi langemist on paljud veiniaiad omandatud Austria, Inglise, Prantsuse, Saksa või Itaalia firmade poolt. Ning pärast Euroopa Liidu liikmeks saamist on Rumeenial ligipääs maailma suurimale, seejuures ühele nõudlikumale, siseturule.
Sellal kui Rumeenia veinide suurim eksporditurg on jätkuvalt Saksamaa, avavad ka teised, nagu Ühendkuningriigid, üha rohkem oma uksi.
See on ka mõistetav, arvestades, et Rumeenia on maailmas mahupõhiselt kaheksas tootja (võrdluseks – Hispaania on viiendal kohal – toimetuse märkus).
Rahalises mõttes on enamikul Rumeenia veinidel hea tasakaal kvaliteedi ja hinna vahel. Kui tavalisi veine võib leida hinnaga 2-3 eurot pudeli kohta, siis esmajärguliste hind algab 5 eurost. Ning mõistagi on saadaval ka palju kallimaid väga nõudlikele klientidele….

Toimetuselt

Alexandru R. Săvulescu on Bukarestis tegutsev vabakutseline suhtluskonsultant. Kuigi hariduse poolest geofüüsika insener, on tema praegused tegemised seotud info vahendamisega bioloogilise mitmekesisuse kohta – see puudutab ka viimase kultuurilisi külgi nagu näiteks traditsioonilised veinid. Samuti on ta juhutine kaasalööja reas väljaannetes, mille hulgast võiks mainida Rumeenia Wine & Spirit Club ajakirja. Käesoleva loo kirjutas ta spetsiaalselt VINE lugejate jaoks, selle eest täname Liina Eek’i.

Kahetsusväärsel kombel pole Eestist võimalik leida ühtegi kuiva Rumeenia veini – mõned aastad tagasi importis küll Dunker täiesti korralikku Prahova Valley sarja, kuid loobus sellest vähese kasumlikkuse tõttu. Seetõttu peab lugeja lihtsalt kuivalt uskuma selle loo kirjutaja väiteid Rumeenia veinide kohta.