Viimati täiendatud —

Õlut anti, aga selle peamiseks funktsiooniks oli sisustada igareedene rootsi keele tund, mis õpetaja puudumise tõttu tavaliselt ära jäi. Järgnes inglise keel ja ei saa salata, et reedesed keeletunnid olid keskmisest jutukamad.

Keskkoolinoorte õllekultuuri hoidis kõrgel Kulleri kõrts Toompeal, mis meile lahkelt õlut müüs ning sotsiaalse alkoholitarbimise rindel oli alternatiiviks Bloody Mary Tõnismäe haigla keldris asuvas taimetoidusöökla, ent see alternatiiv oli keeruline. Nimelt tuli viin ise kaasa võtta ja Savisaare majandusimest lähtuvalt ei olnud see sugugi lihtne. Jook joogiks, aga Savisaart vihkab meie toonane seltskond ilmselt tänaseni. Söögu seepi …

1992. aasta suvel leidsid korraga, suisa ühel päeval, aset nii rahareform kui ka koolilõpp, mis tähendas, et lõpupeole sai jooki osta vaid valuutapoest ja soome markade eest. Enne uue raha tulekut ei olnud mujalt üldse midagi osta. Ma ei tea, miks me vermutit ostsime, ju oli peenem. Soe vermut ajab mul tänaseni momentaalselt südame pahaks.
Vein tuli koos tudengiajaga. ühel õhtul istusin ma Teatriliidu baaris ja vajasin klaasi punast veini. Baarmen serveeris selle jääga, ohtra jääga. Nii oinas ma siis ei olnud, et ma poleks nõudnud uut ja rikkumata veini. Ju näitlejad jõid toona sellist jooki, jääga oli edevam, aasta oli ka alles 1993.

Õlu oli siiski odavam, klappis ka toidu kõrvale ja ilmselt jäid kontaktid veiniga harvadeks. Kui oli vaja muud sotsiaalset jooki, siis sobis selleks suurepäraselt viski. Eks häid veine oli toona raskem leida – kõrgendatud stipp oli vaid 350 kr, suuremaks kulutamiseks polnud enne ruumi kui kooli kõrvale leidus töö, mis läbi ootamatu rahalise nüansi end kiiresti koolitegevuse üle domineerima sättis. Võimaldas paremaid maitseid otsida.
Veini tarbimise sagedus kasvas, ent ma ei mäleta selleaegse veini kohta palju muud kui, et too oli kuiv ja punane. Valgetest ei tahtnud ma toona midagi teada. Päris tihti oli see vein pärit Hispaaniast ja tarbiti teda reeglina õhtustel olengutel lauamängu manusena.

Veinipööning
Aasta oli 1995 ja Viru hotelli 22. korrusele, kus senini sebisid valdavalt turistid, tekkis Auri Hakomaa initsiatiivil Veinipööning, uskumatult hubane vinoteegikene, mis oli ilmselgelt liiga väike, et omanikele tulu tuua, ent sisaldas sellegipoolest suurepärast veinivalikut. Hakomaa ettevõtmine jooksis seal paratamatult liiva ning äri võttis juba aasta pärast üle Kiil & Ko.
Millaski siis ma sinna ka esimest korda sattusin. Mul on halb nägudemälu ja läks ikka üksjagu aega, kuni sain teada, miks tänase Liviko veinipealiku Erbi Kildjeri nägu palju hiljem Lastekodu tänava cash & carry’s nii tuttav tundus, tema seal hotelli ülakorrusel vahel toimetas ja kuuldavasti meeldis talle Veinipööningul märksa enam aega veeta kui Harku kontoris.
Aga ega ma seal veini pärast ei käinud. Vaade oli lihtsalt uskumatult hea ning sellele sekundeeris äraütlemata sõbralik teenindus.
Erbi suutis Veinipööningule meelitada August Alopi ja tegelikult oli just viimane see, kes oma tähelepanelikkuse ja harvaesineva õpetajatalendiga mind veini senisest enam hindama oskas panna. Algas teadlikuma veinitarbimise ajastu.

Mäletamist mööda oli aastal 1997 just Veinipööning see koht, kus me mu tulevase kaasaga esimest korda maha istusime, et selgemat sotti saada, kellega meil teineteise näol tegu on.

Alopi võtted olid muidugi radikaalsed, “Mul on siin ühte portveini, mida ma tahaks pakkuda …” Pilk traditsioonilisele Kopke pudelile ja sealt tabatud ootamatu aastaarv 1937 sundisid tunnistama, et see jook on minu hinnaklassist väljas. Alop tegi suured silmad ja teatas, et ega ta seda müüa ei plaaninud, maitsmiseks pakkus. Nojah, portvein oli siiski erand sigarite kõrvale. Oh seda kadunud idülli, kus sigari nautimiseks ei pidanud kuskile kuuti ronima, liiatigi kuuti, kuhu seadust järgides jooki kaasa ei tohiks saada …

Alop kolis oma tegevuse 1998. aasta detsembris Viru tänavale täna juba uute peremeeste käe all toimetavasse uude Veinipööningusse. Mulle pole too koht õigupoolest kunagi meeldinud. Hubane küll, aga kuidagi klaustrofoobiline.

Pika tänava vinoteek
Hoopis parem ettevõtmine oli tal Pika tänava vinoteek ja täiesti vältimatuks kujunes jõudeõhtute sisustamine Augusti ja Elena Natale pakutavate veinide seltsis. Maaletoojaid, kellelt veinid pärinesid, oli seal esindatud kümmekond. Valik oli vägev. Sigareid oli neil ka, eriti unustamatud olid Elena kaasa Roberto Saraceno Kuubalt kaasa toodud sigarid, mida jagus küll paariks napiks õhtuks.
Veinimaitse tiirles ikka peamiselt Hispaania kandis. Just siis saabus müügile esimene aastakäik Bodegas Marqués de Griñon’i Petit Verdot’d, Griñon oli vist üldse esimene, kes seda marja Pürenee poolsaarel puhtal kujul villis. Sõber Tõnisele meeldis tolle Hispaania tootja valikust üks Cabernet, mis oli uskumatult tihe. Veinid Pikal tänaval maitsesid head ning Alopi juurdehindlus nii pisike, et selle koha olemasolu tundus pea ebareaalne.
Paistab, et too 1998. aasta oli ka esimene, mil ma maaletooja juurest veini sattusin ostma. Vahetevahel oli tore Kiil & Ko’st läbi põigata.
Alopi juures oli teisigi häid jooke – meenub Marc de Chablis Les Blanchots Grand Cru, tootja oli Laroche. Miskipärast oli mul vinoteegiriiulis peaaegu isiklik pudel toda imelist eau de vie’d. Maaletooja Balenil oli toda jooki vist vähe sees ja nõnda oli kindel, et isu tekkides on jook kindlasti olemas. Balenis on neil eau de vie’de peale hea nina, praegugi on Stockmannis müügis üks nende maale toodud õuna eau de vie, mis on ka väga sümpaatne.
Augusti ja Elena koostöö ei laabunud ühel hetkel enam kuigi hästi ja märtsis üheksakendüheksa pandi Pikal tänaval uksed kinni. Ma olin harjunud just seal veini jooma ja nõnda tekkis veinitarbimises oluline langus. Pealegi ei pakkunud mujal enam keegi neid oliive, mida nad ise kalamata toormest ühes küüslauguga valmistasid.

Italia, il mio amore
1997. aastal ronis ports eestlasi Mont Blanci otsa. Me asutasime end prouaga ühes alpinistidega bussiga teele, ent mäkke ei roninud. Seni kuni nemad kaks nädalat tippe valutasid ja lummetuisanud laipasid avastasid, askeldasime meie rõõmsalt mööda Itaaliat ringi, tehes tiiru Aosta orust Roomani. Nõnda ilmusid tasapisi orbiidile Itaalia veinid. Oi kui kallid nad tundusid, olles taas kord kodumaal. Eks me vaatasime Itaalias paraku ka üsna odavaid keelekasteid, ent siiski ajasime sõrmega hoolega järge märgistuste osas, et leida häid. Minu jaoks oli suurim avastus toona hoopis grappa.
Alpinistid ei vaadanud suurt midagi, ostsid veini ja jõid. Lõpuks leidsid nad eriti soodsa röögatusuures pudelis veini, mida nad ostsid igaüks mitu pudelit. Too osutus paraku veiniäädikaks.
Sama aasta suvi möödus Eestis Torrese Sangre de Toro tähe all, sügiseks kogunes koduaia veiniõhtutest, kus üksjagu arvuka seltskonna poolt millegipärast järjekindlalt seda märjukest kiputi jooma, korvitäis härjakesi.

Ega kogu aeg ei joodud ka siis peeneid ja häid veine. Mäletan hästi, kuidas ma ühe pudeli idaeuroopast pärit punast veini ühe moekunstniku stuudio soolaleivapeol vastu seina puruks lõin. Avajat ei olnud ja telefoniraamat tundus mugava abivahendina. Seda nõksu on siin www.vine.ee-s kirjeldatud ka (VINE vanas veebis – toim.) – toetad raamatu vastu seina ja asud pudelit põhjapidi selle vastu taguma. Esimesed tulidki kenasti lahti, kuni ühtäkki oli käes vaid pudelikael. Õnneks jäi käsi terveks.

Sein nägi seevastu välja nagu Kazimir Malevitši kohtumine Jackson Pollockiga – valge ristkülik, millest lähtusid natuke kaootilised pritsmekiired. Oi kui vaikseks muutus see kärarikas peoseltskond.

Vahepeal möödus üksjagu aega, kus vein oli lihtsalt toidukõrvane ning erilist otsimiseisu ei olnud, lõpuks oli 1999. aastaga saabunud ju ka majanduskriis, mida me praegu enam väga mäletadagi ei oska. Toona sai ära joodud üksjagu Lõuna-Aafrika veine. Miskipärast oli siis vaja lihtsalt turvalist veini – ühel hetkel oli see näiteks KWV Pinotage, mida täna enam küll juua ei viitsi.

Vein muutus taas olulisemaks teemaks 2003. aasta Itaalia reisi järel ning siis hakksid eelistatute sekka sattuma üha järjekindlamalt Itaalia veinid. Järgmine minemine saapamaale kaks aastat hiljem elustas minu jaoks ka valged veinid. Nende osakaal on veinivalikus aina kasvanud ja nüüd ei oska ma enam saunas õlutki juua – lihtne spritzer mulliveest ja piisava happesusega valgest veinist on tunduvalt mõnusam janujook. Valge tungis hiljuti ka jõululauale, Johannishofi Charta Riesling võimaldab Eesti köögi raskeimad hetked üle elada.
Peale 2007. aasta itaaliareisi olen ma üritanud uuest kitsamast fookusest üle olla, aga see ei olegi enam nii lihtne. Tõepoolest, vahel on tore ette võtta pudel veini Ribera del Duero’st ning tunda, kuidas jõuline malakas korra hõrgud itaaliameeleolud veinimeelest välja nüpeldab.

Malakaga annab vein ka märksa traagilisemal moel. Huvitav, miks kiputakse peie- ja pulmalaudades viimastel aastatel Old Tbilisit pakkuma? Lootuses, et kole maitse peidab stressirohkeid hetki? Selle taustal tunduvad pulmaisa rõvedad mängud ja naljad maitsekad? Kui ikka on vaja tunnustada sõprade grusiinide võitlust ja hiljuti leitud suurt rahvaste sõprust, siis tasuks võtta ette ehk Badagoni Saperavi, mis leidub isegi Prismas ning elu on palju meeldivam kui Old Tbilisi seltsis.

Viimane olulisem muutus minu veinimaailmas leidis aset seoses möödunud sünnipäevaga, mil vennaksed mulle ise mastaapse veiniriiuli valmistasid. Eks ma pean nüüd veinikeldri ehitama, kuhu see riiul paigutada.

Miks ma veini joon?

Ega vein ju meie kultuuri orgaaniline osa ei ole, ehkki võiks olla. Killuke veinisse talletatud päikest ergastab maitsmismeelt ja sunnib ka teisi meeli vahel natuke vähemargistele radadele ning kui rääkida euroopalikust toidukultuurist, siis oleks patt jätta sellest tervikust veini osa kõrvale.

Karskusliikumisele ja Lauri Beekmannile head islamit soovides,
Karl-Kristjan Nigesen