Viimati täiendatud —

Meil on Toscanas oma „kodustatud” veinimõis Azienda Agricola Vallorsi. „Kodustamine” tähendab seda, et viime sinna enda külalised degusteerima ja ostma ning soovitame veinitalu ka oma Itaalia sõpradele. Degusteerimine on seal tasuta, hinna ja kvaliteedi suhe aga lausa suurepärane.

Vallorsi veinimõis on asutatud 1966. aastal, enne seda tegeleti pikka aega hoopis leiva küpsetamisega. Kuna pereisal on neli tursket poega ja kaks neist said veinimeistri hariduse, siis muutis perekond oma tegevusala. Lisaks veinile pakutakse ka heal tasemel taluturismi teenust, klientideks on peamiselt Saksa turistid. Lisaks kõigele on töökal suurperel Pisa linnas oma restoran „I Santi” (tõlkes „pühakud”), mis asub Piazza dei Miracoli (tõlkes „imede väljak”) läheduses ning on klientide poolt taevani kiidetud. Sealgi töötab üks perepoegadest. Elu nagu muinasjutt!
Kuigi meie perele tuuakse vein tellimise peale otse koju, läksime septembri keskel ise sinnakanti sooviga osaleda viinamarjakoristusel (vendemmia) lihttöölisena ning kirjutada sellest kogemusest artikkel mõnele Eesti ajakirjandusväljaandele. Üks peremeestest, Stefano Bibbiani, oli sellega nõus, kuigi neil on olemas alaline tööjõud ja minu virku käsi tegelikult vaja polnudki.
Sõitsingi 17. septembri hommikul tööriietuses, kindad ja võileib kotis, oma elu esimesele viinamarjakoristusele. Talul on mitmes erinevas vanuses istandusi ning mõistagi kasvatatakse erinevaid viinamarjasorte kokku 17 hektaril. Kui põllule jõudsin, olid tosin virka kätepaari juba ühe traktorikoorma jõudnud marjapurustusmasinate vahelt läbi lasta.
Mulle anti väga teravad pisikesed käärid, mis kujult meenutavad oksakääre ning Merlot viinamarjakobarate lõikumine suurtesse paarikümneliitristesse ämbritesse läks lahti. Merlot järel korjasime veel Syrah viinamarju – mõlemad on varavalmivad sordid. Käesoleval erakordselt saagirohkel aastal on kobarad ennast kasvatanud läbi väätide ja traatide nii, et kobaravart peaaegu ei leiagi, kuid mingil juhul ei tohi kogemata vääti läbi lõigata. Kümneaastase istanduse vääti on muidugi võimatu läbi lõigata, sest see on käsivarre jämedune, aga noorematel istandustel on väät tõesti peenike ja saak on ka pisut väiksem. Mõnus on tööde teha kahekesi paaris, s.t. teisel pool väätide rivi kasvavaid kobaraid lõigub teine korjaja. Nii võib aga hooletuse korral ka oma sõrmest ilma jääda.
Hommikul, kui töölised on veel reipad, kostab pidevat lõõpimist, jutuvada ja anekdoote ning sõimatakse roppude sõnadega Berlusconit, enne lõunasööki aga võtab väsimus võimust ja töö käib vaikselt nahistades. Lõunapaus algab minutipealt keskpäeval ja kestab kella üheni. Seejärel sõidetakse põllult üles talu juurde, kus pererahvas einestab köögis ning töölised kaunil avatud terrassil. Mind kutsutakse nii tööliste kui pererahva lauda. Lähen lahke pererahva juurde, kuigi näen, et minuga sõbruneda jõudnud töölised muutuvad väga kurvaks. Peremees ütleb lauda istudes ainult ühe sõna „KOLMTEISTKOMASEITSE”. Küsin, et mida see peaks tähendama? Tuleb välja, et see tähendab viinamarjade suhkrusisaldusest sõltuvat veini potentsiaalse kanguse kraadi ja on pererahva söögilauas kõige tähtsam jututeema. Iga päikeseline päev tõstab viinamarjade suhkrusisaldust, kuid samas tuleb olla väga täpne korjeaja määramisel, sest vihmane ilm paneb marjad omakorda riknema ning hallitama. Marju ohustavad ka faasanid ja metssead, samuti on kahjuriteks teod.
Võileibade juurde pakutakse rosé ja valget veini ning magustoiduks jäätist ja kanget maitsvat kohvi. Imetlusväärselt kiiresti on lõunatund möödunud, kuid õnneks on ka jõud taastunud. Hakkame innukalt kobaraid lõikuma ning taaskord Berlusconit sõimama. Sõim vaibub umbes kella nelja paiku ja tunnen, et mul löövad kükitamisest kõik jalalihased tuld välja. Töölised soovitavad mul tühja ämbri keerata tagurpidi ja tarvitada seda toolina. Ämbritool aitabki viimase tunni veel vastu pidada. Töölised räägivad, et neile makstakse töö eest 7 eurot tunnis ja palgapäev on kord kuus. Lõpetame oma tööpäeva minutipealt kell viis ja sõidame pesema. Minu riided, sokid, kindad, pluus, seisavad kõik nagu skulptuurid iseseisvalt püsti, sest viinamarjade magusus on muutnud nad suhkrukujudeks.
Vaatan veel viimase koorma kadumist masinate kõhtu, seejärel pestakse suurest voolikust kõik traktorikärud ja riistad ning ongi tööpäev läbi. Koju jõuan surmväsinuna, lihaste valu pole veel nädala möödudeski järele andnud ning normaalseks kõndimiseks pean isegi valuvaigistit võtma.

Tuleb tõdeda – ei teki see vein kergelt lauale, olgu mehhaniseerimise tase ükskõik kui kõrge – tõeliselt kvaliteetse toodangu saamiseks tuleb teha palju rasket käsitsitööd.