Vahel kipume unustama, et veinivalmistamine on äri. Paratamatult kaasneb isegi kõige väärikama pudeli lahtikorkimisega tehing, kus me vahetame oma raha oodatava naudingu vastu. Tihti püüavad veinide müügimehed esitleda oma kaupa veinimeistrite kunstiteostena, sest miski muu ei õigusta küsitavat hinda.
õnneks olen viimastel aastatel külastanud mitmeid veinipiirkondi, kus veinist räägitakse ausalt ja sirgjooneliselt. See on raske töö vili, miljonite inimeste elatusallikas. Veinikoguseid mõõdetakse miljonites hektoliitrites. Vein on suuräri ja vahel äärmuslikult kirglik.
Veinikaupmeeste linn
Valdepe?ase linna sisenedes ei jää mingit kahtlust, et vein on siin väga tähtis. Peatänavaid ääristavad vanadest keraamilistest veinimahutitest spaleerid. Taamal helgivad päikese käes naftasadamat meenutavad roostevabad hiidmahutid, mis on kerkinud tänavakaunistuste asemele.
Suurtööstuslikud veinimahutid ja punaveini valmistamise jääkide eemaldamine. Foto Arne Pajula.
Vein on siin äärmiselt tähtis majandusharu ja D.O. Valdepe?as on loodud ning mõeldud veinikaupmeestele. Seda näeme ilmekalt, kui vaatame lubatud laia ja äsja uuendatud sordivalikut, koos suhteliselt vabade või vähemalt mitte koormavate viinamarjakasvatuse reeglitega. Need tagavad mõistliku hinnaga tooraine hea saadavuse. Ka veinivalmistamise reeglitesse süvenedes õnnestub näha mitmeid üllatavaid pöördeid.
äkki peaksid reeglid olema karmimad? Kuidas mõjuvad need veininautijale?
Kohapeal asjaga tutvudes saab kähku selgeks, et D.O. Valdepe?as ei paikne vaakumis, samal alal kasvavatest marjadest ja samade tootjate poolt valmib ridamisi ka Vino de la Tierra de Castilla maakonnaveine. Mõistagi on maakonnaveini valmistamise reeglid veelgi lõdvemad, kuid hinnad on tihti isegi mitu korda kallimad, kui D.O. veinidel. Pole mingi saladus, et suurtootjate jaoks ei ole tänapäeval enam nii väga oluline nende pudeli sildilt leitav piirkonnanimetus. Müügiedendustöö on igal juhul suunatud eeskätt isikliku kaubamärgi tuntuse tõstmisele. Maailmas on viimasel ajal lausa trendiks kujunenud nimekate suurtootjate kärarikas lahkumine oma koduapellatsioonidest. Kui D.O. reeglid oleksid karmimad, lõpetaksid ka Valdepe?ase suurtootjad tõenäoselt selles osalemise ja kinnimaksmise. Olukord nõuab kainet reaalpoliitikat, et kõik asjaosalised oleksid koostööst huvitatud ja saaksid sellest kasu. Veininautijate huvid on muide selle reaalpoliitika üheks kindlaks osaliseks. Kui hind tõuseb liialt kõrgele või kui tuttav vein kaotab oma tavapärase maitse, reageerib tarbija kiiresti ja resoluutselt oma rahakotiraudu kinni lüües. Sellest tulenevalt peavad uuendused olema konservatiivsed ja mõistlikud ning tootjate huvides on ka püsiva hinnataseme hoidmine, selleks on aga vaja tagada mõistliku hinnaga tooraine saadavus, mis pole kuigi lihtne.
Valdepe?asesse jõudes selgus, et olime jõudnud pidutsevasse linna, kus käib äge hinnasõda.
Nii villib Felix Solis veini. Foto Arne Pajula.
Sendistreik
Külaskäik algas korraldajate vabanduste saatel. Viinamarjakasvatajad olid saabumise päeval alustanud streiki ja seetõttu ei õnnestuvat meil veinivalmistamise kõiki etappe näha. Asja pinnapealselt uurides osutus, et streik kordub praktiliselt igal aastal ja kipub ikka toimuma Valdepe?ase veinifestivali aegu.
Tundus, et tegemist on tööandjate organiseeritud skeemiga, kus veinitöölisi sunnitakse ajutiselt veinikeldri kümnete tuhandete liitrite asemel tegelema vanalinnas tunglevate kümnete tuhandete inimestega. Vein voolab ojadena ja homse tööpäeva eest ei pea keegi muret tundma. Põhjalikum süvenemine ja streigi lõpplahendus näitasid siiski selgelt kätte, et tegemist ei olnud mingi mugavusdraamaga või tööandjate eriskummalise hoolitsusega.
Suurtootjad üritasid toorainehindu alla suruda, sest nende jaoks on iga ühikhinna pealt võidetud sent või isegi selle murdosa väärt miljoneid eurosid. Marjakasvatajate vastuseisu taga olid võib olla küll vaid personaalsed tuhanded eurod, kuid paljude jaoks oleks nendest ilmajäämine olnud veelgi hullem ja tähendanud tõusuaja laenude tagasimaksuvõime kadumist koos kõige kaasnevaga.
Turuplatsil peeti küll meeletult pidu, kuid streigivahid olid veinitehaste väravate taga valves, kohalikud teleuudised jälgisid streiki sama põhjalikkusega, kui veinipeo raames toimuva härjavõitluse matadoride liikumist ning läbirääkimistel käis mitu päeva ja ööd karm sendiheitlus. Lõpp oli ootamatu, sest lõpp-tulemuse dikteerisid hoopis läbirääkimistel otseselt mitteosalevad väiketootjad. Nende personaalsete veinikunstiteoste valmistamise oleks marjade küpsemise tipp-hetkel venima jäänud streik muutnud võimatuks ja seetõttu võtsid nad kasvatajate nõutud hinnad ühepoolselt vastu. Suurtootjate raev, mis oli tuntav iga ihurakuga, jäi õhku rippuma ja järgmist hooaega ootama. Siis valitakse D.O. Valdepe?asele uus juht, tõenäoselt suurtootjate huvisid paremini kaitsev.
Seanahast veinimahutid, mille sarnastega on veini transporditud aastatuhandeid. Foto väljaandest ?Valdepe?as and it’s wine?.
Valdepe?ase viimane uudisvein jõudis Eesti turule novembris. Foto Arne Pajula.
Valdepe?ase veini nägu
Käin pikkadel reisidel ikka ja alati selleks, et veinidest paremini aru saada. Kindla piirkonna külastamine annab hea võimaluse maitsta suurt hulka selle piirkonna veine lühikese aja jooksul ja selle põhjal saab kujundada isikliku vaatenurga. Eriti hea on see, et oma ideede tarkust või lollust saab kohe kontrollida, esitades veinivalmistajatele küsimusi.
üldideena peaks kindla D.O. veinidel olema omanäolisus, mis neid teistest eristab. Valdepe?ase punaveinide puhul oli varasem kogemus õpetanud mind ootama tumedaid, veidi kõrbenud tanniine, madalat happesust ja moosist, pika laagerdumise poolt veidi väsitatud olekut. Mõistliku hinnnaga, usaldusväärsed, kuid mitte just erutavad veinid. Selliseid nö. vana kooli veine sai maitsta ka kohapeal.
Arvestades seda, et uued reeglid kehtestati 2006 ja seda, et Gran Reserva vein peab küpsema vähemalt 5 aastat, oli olukord ka igati loogiline.
Kaugelt vaadates nooruslikul Airenil on üle 60. aastane tüvi ja hiidkobarad. Foto Arne Pajula.
Uuenduste mõju nägime nooremates veinides. Syrah ja Merlot kaasamine veinisegudesse aitab kohalikus kõrbekuumuses kindlasti luua paremaid veine. Lühiaegselt uues tammevaadis laagerdunud Vino Roble oleks paljude lemmik. Uued valged sordid, eriti Verdejo, lubavad ka Valdepe?ase valge veini tõsta nauditavate jookide nimekirja. Klimaatiliselt on Valdepe?as hästi sobilik ökoloogiliste veinide tootmiseks ja maitstud ökoveinid olid väga heal tasemel. Kuid…
Uuendustel on oma hind ja see võib tõsta hinnataseme harjusmuspärasest mitu korda kallimaks. Uued veinid on loojate, mitte piirkonna näolised, ka see vajab harjumist. Vaid suurtootjad on võimelised pakkuma uudseid veine mõistliku hinnaga. üks on siiski kindel, uusi Valdepe?ase erksaid, põnevaid ja emotsionaalseid veine tasub kindlasti proovida!
üllatusena leidsin Valdepe?ases endale ka uue lemmikveini, mis iroonilisel kombel oli üks odavamaid ja olemuslikult kõige ürgsem kohalik vein – Vino Tinto Traditional.
Maailma enimkasvatatava valge sordi Airen istandik. Foto Arne Pajula.
Vino Tinto Traditional – traditsiooniline punavein
Tegemist on klassikalise kaupmeheveiniga, millel ei näidata aastakäiku, sest uue veini valmides segatakse see varasemast jäänud jäägiga. Hind on odav ja põhjuse leiate veinivalmistamise reeglitest. Traditsioonilise veini valmistamisel peab kasutama vaid 50% ulatuses punaseid (ja oluliselt kallimaid) viinamarju. ülejäänu on varem pressitud valge ja üliodava Aireni jahutatud mahl. Veiniseaduste loogika kohaselt on siiski tegemist 100% punaveiniga, sest veinivalmistamise käigus on veinivirde reeglite kohane kasutamine igati lubatud tegevus.
Valmistamise tehnoloogia on ülihea näide sajanditaguste tootjate leidlikusest ja praktilisusest. Kääritamisanumaks kasutatakse traditsioonilist paksuseinalist silindrikujulist keraamilist mahutit, mis täidetakse poolenisti punaste marjadega. Jahutus vanasti puudus ja see pole ka tänapäeval oluline. Pisitasa algab käärimine, mille alguseks on süsihappeline matseratsioon, sest kõrge anuma põhja koguneb õhust raskem CO???š??š. õhu ligipääs on takistatud ja nii on käärimine aeglane, mistõttu temperatuur püsib enamasti mõistlikul tasemel. Niipea, kui temperatuur hakkab järsult tõsma, lisatakse veidi keldris säilitatavat jahedat valge viinamarja mahla. Kord-korralt seda lisades hoitakse temperatuuri pidevalt kontrolli all ja mahuti täitudes on ka kombineeritud kääritamise-matseratsiooniprotsess lõppenud. Valmis toorvein pumbatakse keldris asuvas säilitusmahutisse, kus on alles ka eelmise aasta veini.
Tulemuseks on olemuselt kerge, pehme noor punavein, milles samas on ka sügavust ja küpsema veini nüansse. Tarbima peaks koheselt, sest hoides see vein ei parane.
Vino Tinto Traditional võiks tegelikult olla hüperökoloogiline vein, kui seda valmistataks ökoloogiliselt kasvatatud marjadest. Valmistamisel ei vajata ju üldse jahutust, mistõttu veini süsinikujalajälg on teistega võrreldes peaaegu olematu.
Külastatud tootjad
Felix Solis http://www.felixsolis.com/
Corcovo (Bodegas J.A. Meg?a e hijos) http://www.corcovo.com/
Bodegas Ar?spide http://www.aruspide.com/
Miguel Calatayud http://www.vegaval.com/
Bodegas Navarro López http://www.navarrolopez.com/
Bodegas Los Llanos (Grupo de bodegas Vinartis) http://www.gbvinartis.com/
Valdepe?ase veinid Eestis
Tarned Eesti ostjatele (2008) 47 680 l.
Vaata ka D.O.Valdepe?as
Vaata ka D.O. piirkondade kaart
