Viimati täiendatud —

Arne Pajula ülevaade maakera kuklapoolel elavatest uusmeremaalastest, kes end lahkelt kiivideks või maoorideks kutsuvad, ja nende Aotearoast ehk Pikavalgepilvemaast, mis on vaid 40 aastaga tõusnud kogu maailmas tuntud ja tunnustatud veiniriigiks.

Aastavahetus 40 aastat tagasi oli maailmas üpris segane ajajärk. Eestis hakkas ilmet võtma defitsiit ning linnalegendid rääkisid Venemaale suunatud liharongidest, mida õiged eesti mehed olevat raudtee külge keevitanud. Olukord Jeruusalemmas oli rahutu. Nixon valiti taas USA presidendiks. TÅ¡iilis olid võimul vasakpoolsed ja firmaomanikud streikisid. Taani, Iirimaa ja ühendkuningriigid ühinesid Euroopa ühisturuga.
Mis on kõigel selle pistmist Uus-Meremaa ja veiniga? Nõukogude Liit ostis nisu USAst, toetas vasakpoolseid TÅ¡iilis, raiskas raha araablastele relvi tarnides. ühendkuningriikide turule edukalt võid ja peekonit viinud Eesti Vabariigi olid üle 30 aasta varasemad ajaloo keeristormid pühkinud vennalike” rahvaste ajaloo prügikasti. Alles jäänud tühja koha Briti turul täitsid tänu paranenud transpordiühendusele Uus-Meremaa ja Austraalia, kes müüsid sõjajärgsete aastakümnete vältel edukalt oma võid ja lambaliha. Pärast inglaste ühinemist Euroopa ühisturuga ootasid neid aga ees kõrged tõkketollid, sest eks Prantsusmaa farmeridki tahtsid ju elus püsida.
Tolleks hetkeks 140. aastat Briti kroonile kuulunud Uus-Meremaa jaoks oli asi tegelikult päris hull. Kohalikud mägised olud viljakasvatust või muude sarnaste põllumajanduslike rahasaakide tootmist ei soosinud. Mäenõlvadel rahumeelselt rohtu näsinud lambaid polnud äkki kuhugi müüa, isegi lihanäljas Nõukogude Liit ei suutnud seda osta, sest oli oma raha raisanud ärplemisele ja kommunismi ehitamisele.
Ajalugu
Uus-Meremaal oli viinamarju kasvatatud küll juba üle saja aasta ja 19. sajandi lõpul avaldati isegi põhjalikud uuringud veinikasvatuseks sobilike alade kohta, kuid veini tööstusliku valmistamisega ei olnud väga tõsimeelselt tegelenud keegi. Põhjus oli üsna lihtne: kohalikku joogikultuuri mõjutas tugevasti 1917–1967 kehtinud reeglistik, mille kohaselt alkoholimüük pubides ja baarides lõppes argiõhtul kell kuus. See tekitas olukorra, kus pärast tööpäeva tormati pubisse, et enne sulgemist loetud minutite jooksul õlle kiirkaanimisega tegeleda.
Mõistagi ei käinud sellistes õlletanklates Uus-Meremaa naised, nii nagu ei käinud ka Eesti omad tolleaegsetes Akvaariumites, Telekates, Kuulipildujates või Bermuda kolmnurkades. Seaduste muutudes kadus ka ostupalavik ja õllekaanimise kohtadest said kümmekonna aastaga õdusad söögikohad, kuhu sisenesid ka naised, näiteks sööma või sõbrannadega veini nautima.
1975. aastaks oli veinitarbimine juba tasemel 8,6 liitrit inimese kohta ja pärast 1990. aasta seadusemuudatust, mis lubas veini müüa ka supermarketis, on tõus jätkunud ning küünib nüüd tasemeni 21,1 liitrit inimese kohta.
FAKTE
Kasvuala: 33 600 ha
Kogutoodang: 2 350 000 hl
Saagikus: 70 hl/ha
Veinikeldreid: 698
Veinivalduseid: 1841
Valgeid sorte: 78,7%
Punaseid sorte: 21,3%
Keskmine saagikus: 57 hl/ha
Sisetarbimine: 56, 7 mln l
Eksport: 142 mln lEksp. koguväärtus: 655 mln €
Uus ajastu
Niisiis olid lehmad ja lambad määratud Uus-Meremaalt kaduma nagu kunagi varem kohalikud lennuvõimetud hiidlinnud moad, kuid 1973. aastal ei osanud mitte keegi tulevikku ennustada. Kivised karjamaad hakkasid siiski aegamööda tühjenema. Asemele tulid hullud” mehed, kes otsustasid viinamarju kasvatada ja veini teha. Põllumajandusrevolutsiooni peamiseks toimumiskohaks muutus Marlborough, kus algselt kasvas vaid mõni üksik viinapuu. Nimelt olid eksperdid varasemate uuringute käigus hinnanud Marlborough’ kliima liialt külmaks, mistõttu ei näinud nad sealsel veinikasvatusel mingit perspektiivi.
Seetõttu peetigi viinamarjakasvandusi rajavaid mehi algul hulludeks. Esimese tööstuslikus mõõdus veiniaia rajasid Marlborough’d läbiva Wairau jõe orgu praeguseks Brancotti nime omandanud ettevõtte (varem Montana) austraallastest asutajad.
Alustati mõistagi katsetustega ning esimesed viinapuud, mis juba 1973. aastal istutati, olid sortidest Cabernet Sauvignon ja Müller-Thurgau. Nüüdseks ülikuulsaks muutunud Sauvignon Blanc jõudis kohale alles aastal 1975. Veinikasvatus vajab maratonijooksja vaimu. Esimesed saagid piirkonna potentsiaali kindlasti ei näita.
Murrang tuligi alles kümme aastat hiljem, kui Cloudy Bay, mille loojaks oli samuti austraallane, tegi ostetud viinamarjadest oma esimese veini. Tulemus oli fantastiline ja Cloudy Bay muutus tagaotsitud harulduseks, mida kõik maitsta soovisid. Nii ka mina. Soodne juhus selleks avanes 1998. aastal Londonis kolme Michelini tärniga restoranis Oak Room, kus sommeljee veenmine selles, et just Cloudy Bay on see, mida tahan oma toidu kõrvale nautida, oli tõsine töö. Veini hind oli stratosfääris, kuid siiski mitte päris kosmoses, ning maitse meeldejääv – väga hea ja sobis hästi ka toiduga!
Kuulsuse varjus tekkis maailmas Uus-Meremaa ja eriti Marlborough’ veinide vastu laiem huvi ning pidev nõudluse kasv tõi kaasa uute veiniaedade rajamise. Viimase 15 aasta jooksul on kogu Uus-Meremaa kasvupind tõusnud üle viie korra. Marlborough’s on tõus olnud ligi kümnekordne ja seetõttu asub seal praeguseks umbes 66% veiniaedade kogupinnast, kus valmib mahuliselt ligi 75% Uus-Meremaa veinitoodangust.
Uus-Meremaa kui veinimaa areng on olnud veidi tavatu, sest alustati täiesti ebatüüpiliselt kalli kvaliteetveini tootjana. See trend on püsinud pikalt ja alles tänavu jäi eksporditavate veinide keskmine pudelihind Prantsusmaa samasugusele numbrile alla.
Ka meie poeriiulitele on Uus-Meremaa säästuveinid hakanud tekkima alles viimasel paaril aastal. Asja taga on veiniistanduste ohjeldamatu laienemisega seotud ületootmine, mis esimest korda andis ennast tunda juba 2008. aastal. Selle tõttu oldi kriisi ilmnedes ja süvenedes tegelikult juba toimuvaks valmis. Uusi veiniaedu enam ei rajata ja alates 2008. aastast on varem tühise osa moodustanud tankkonteineritega transporditavate, mujal maailmas villitavate veinide kogused üha kasvanud, liginedes 30%-le. Nende muutustega on Uus-Meremaa jõudnud ekspordimahult maailma veiniriikide esikümnesse.
Tänavune saak oli ilmaolude tõttu tunduvalt väiksem, mistõttu tootmine ja müük väheneb umbes 5% võrra. Põhilise osa sellest moodustab mahuvein. Supermarketi säästu-uusmeremaalaste aeg hakkab varsti läbi saama.
Uus-Meremaa tähtsamad veinialad
1.

Auckland

5.

Marlborough

2.

Gisborne

6.

Nelson

3.

Hawkes Bay

7.

Canterbury

4.

Wairarapa

8.

Central Otago

Tähtsad veinialad

Kuigi Uus-Meremaal on olemas kohanimede toimkond The New Zealand Geographic Board Ngā Pou Taunaha o Aotearoa, on see oma tegevuses veidi uimane ja nii pole Uus-Meremaa seni veel suutnud hüpata samasse paati Austraaliaga, kellel on Euroopa Liiduga kahepoolne lepe geograafiliste tähiste vastastikuse tunnustamise ja kaitse kohta. Võimalik, et osaliselt on asja pidurdanud praegu käsil olev kohanimede maoorikeelsete (ehk Te Reo Māori) originaalkujude kinnistamise (taastamise) protsess.
Põhimõtteliselt oleme seetõttu seisus, kus Uus-Meremaalt toodud veine ei tohiks tehnilistel põhjustel KPNi veinidena esitleda, samas on geograafilised tähised siiski siltidel ilusasti kirjas, märgistades kohalikke haldusüksuseid, regioone. Tüüpiliselt on nende nimetuste tunnustamine poolautomaatne tegevus. Nii oleks vist õiglane käsitleda kõiki Uus-Meremaa veine KGT ehk maakonnaveinidena. Loodetavasti toimub siin varsti asjakohaseid muudatusi.
Kokku on Uus-Meremaal 16 regiooni, veinikasvatus toimub ametlikult üheteistkümnes. Järgnevalt vaatame neist meie jaoks olulisi.
Marlborough
Riigi suurim veiniala, mille 22 587 ha moodustab 66% Uus-Meremaa veiniaedadest. Sellest üle kolmveerandi on Sauvignon Blanc, millest 90% Uus-Meremaa Sauvignon Blanc. Teised tähtsad sordid: Pinot Noir, Chardonnay ja Pinot Gris. Regioonis on kokku 972 veinivaldust.
Viimasel ajal on Sauvignon Blanc’ide puhul hakatud üha enam tähelepanu pöörama kohalike, selgesti eristuvate allüksuste veinide iseloomulikele omadustele.
Awatere Valley on tuuline ja jahe ning pakub ürdiseid, vaoshoitud veine, kus on esil tüümian, nõges, mustasõstraõied ja märjad kivid.
Wairau Valley pakub seevastu lopsakamaid, magusamaid, ülevoolavate granadilli- ja tikrikompotinüanssidega Sauvignon Blanc’e.
Värskemad katsetused näitavad paljutõotavaid versioone ka Grüner Veltliner’ist ja Tempranillo’st.
Hawke’s Bay
Ajalooliselt vanim, juba 1851. aastast pidevalt toimiv Uus-Meremaa veinipiirkond, kohalik juhtiv punaveiniala. Siinne soojem kliima lubab punastel sortidel edukalt küpseks saada. Kokku 241 veinivaldust katab 4841 ha, mis moodustab Uus-Meremaa üldisest kasvupinnast 14%. Sortide valik on avar, põhilisteks Merlot, Sauvignon Blanc, Chardonnay (igat sorti üle 20%) ja Pinot Gris (10%), lisaks Pinot Noir, Syrah, Cabernet Sauvignon, Malbec jt.
Veiniaiad asuvad suures setteorus, milles voolab viis jõge. Siinne pinnas on vahelduva ülesehitusega ja oru sügavustes tõusevad jõekallastel järsemad, terrassidega nõlvad. Tänu pikale ajaloole on olemas selge sisene liigendus, mille raames eristatakse 12–25 terroir’i, mille nimetusi leiab ka veinisildilt. Eestis on neist saadaval vähemalt kaks:
1. Esk River on liivase pinnasega kogu Hawke’s Bay kõige soojem osa, mistõttu Merlot, Chardonnay, Malbec ja Cabernet Franc kasvavad siin väga hästi.
2. Gimblett Gravels on 800 ha suurune kruusane, päikese käes soojeneva pinnasega terroir, mis on samuti väga hea punaste sortide kasvupaik. Tegu on ühe esimese Uus-Meremaa terroir’iga, kus on moodustatud kohalik veinikasvatajate ühendus. Kuna praegu puudub võimalus selle kohanime kaitsmiseks geograafilise tähisena, on veinikasvatajate ühendus kaitsnud Gimblett Gravelsi nime registreeritud kaubamärgina. Midagi sarnast tegid Prantsuse veinitootjad sada aastat tagasi, kui soovisid kaitsta oma veini päritolu.
Otago
Regioon, kus asuvad kõige uuemad kasvualad. Neist lõunapoolseim ja selgesti eristuv on Central Otago, mille veiniaiad on koondunud mägedest ümbritsetud järvistu juurde. Kasvupinnalt (1787 ha) tõusis ala Uus-Meremaal äsja kolmandale kohale. Tegu on Pinot Noir’i tõotatud maaga, selle sordi all on üle 70% kasvualast. Veiniaedade liigendatus ning selgelt eristuvad pinnase- ja kliimaolud on lubanud kiiresti eristada ka hulga alampiirkondi.
Gibbston ehk Wakatipu asub jõekärestikku palistavas orus ja on kõige jahedam. Marjad küpsevad teiste alade omadest isegi kuni kuu aega hiljem, kuid veinid omandavad seetõttu kõrgtasemelise nüansirikkuse ja sügavuse. Abiks on seegi, et siinsed veiniaiad on ühed piirkonna vanimad.
Wanaka on samanimelise järve kaldal asuv tilluke, kuid maaliline ala, mille veine (Rippon Vinyards) on olnud saada ka Eestis.
Cromwell Basin on kohaliku veinitööstuse keskus, kus veel kümme aastat tagasi ei olnud ühtegi kandvat viinapuud, ent kus nüüd asub ligi kaks kolmandikku Central Otago veiniaedadest, mistõttu on ala hakatud jagama kolmeks eraldi allüksuseks.
Alexandra-Clyde on kohaliku veinivalmistamise sünnipaik, kus on säilinud 19. sajandi kullapalaviku aegadest pärinev, juba aastal 1864 tööd alustanud veinikelder Monte Cristo.
Waitaki
Waitaki on kahe regiooni, Otago ja Cantebury piiriks oleva samanimelise jõe oru mõlemal kaldal asuv veiniala, mille aiad on ühed noorimad. Istutama hakati 2001. aastal ning peagi ilmnes, et siinne jahe kliima koos grauvakist ja kiltkivist pinnasega annab mineraalseid ja nauditavaid veine sellistest aromaatsetest sortidest nagu Pinot Gris, Riesling ja Gewürtztraminer. Punastest on esiplaanil mõistagi Pinot Noir. Waitaki veiniaiad alles hakkavad jõudma korralikku kandeikka, mistõttu tulekul on mõnusaid üllatusi.
Wairarapa
Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni ümbritsev regioon, mis on oma nime saanud samanimeliselt järvelt (maoorikeelne tähendus sillerdav vesi”). Viinamarju kasvatatakse sisemaal, Ruamahanga jõe orus, mille keskjooksu nõlvadel asuva kolme linna ümbruses on kokku
942 ha veiniaedu. Põhitähelepanu all on Pinot Noir (51%) ja Sauvignon Blanc (33,5%), mille kõrval Pinot Gris (6%), Chardonnay (4%) ja Riesling (3%) saavad tähelepanust vaid murdosa. Tüüpiliselt ei kasutata pudelil veinide tähistamiseks piirkonna üldnime, küll aga leiab sealt linnanimed.
Martinborough on kohalik väikelinn, mille veiniaiad on tuntuimad ja müügil ka Eestis.
Masterton on üle 20 000 elanikuga keskus, mistõttu siinset veini võõrastele jagada eriti ei ole.
Gladstone on eraldi orusopis asuv küla, mille veiniaiad paiknevad looduslikel jõeterrassidel.
Maaori?
Eesti keeles on Uus-Meremaa põlisrahva kohta kasutusel nimetus maoorid”. Maakerale ringi peale tehes nimed ikka väänduvad, kuid tänapäeval on meil kombeks eelistada kohalikku kirjapruuki. Selle järgi võiksime ja ehk isegi peaksime kasutama põliselanikest rääkides hoopis kirjakuju māori, mis mõistagi hääldub, nagu oleks selle kirja pannud lätlane, ehk [ma:ori].

Iroonilisel kombel räägivad nad keelt, mida kutsutakse nimega Te Reo Māori – ehk midagi sarnast, mida mõni hüperviisakas saks võinuks meie esiisadele öelda.

Uus-Meremaa kohta oleks isegi mõistlikum kasutada kohapeal viimasel ajal üha laiemalt levivat nimetust Aotearoa – hoiaksime hulga trükimusta kokku, kuid tõlkides jääksime hätta, sest Pikavalgepilvemaa on tegelikult rumalavõitu mugandus inglise keelest, milles armastatakse metsarahvaste sõnapruuki esitada kujul, mis jätab neist juhmaka mulje.
Reaalselt võiks see olla ka Pikapäevamaa, Koidusära ilm või midagi muud ilusat, arvestades, et tegu on kolmest sõnast – ao (’pilv, päev, ilm’), tea (’valge, hele, särav’) ja roa (’pikk’) – koosneva liitsõnaga.