Viimati täiendatud —

Uues-Maailmas saab Põhja-Ameerika mandrit pidada üheks vanemaks viinamarju kasvatavaks alaks, sest kui viiking Leifr Eiríksson ca aastal 1000 Newfoundlandi saarel randus, nimetas ta selle rannikul kasvavate viinapuude tõttu Vinlandiks ehk veinimaaks. Tegu oli siiski sel ajal Põhja-Ameerikas laialdaselt levinud metsiku „jõekaldaviinapuu“, Vitis Riparia‘ga , mitte veiniviinamarja Vitis Vinifera‘ga.

Esimesed arvestatavad veiniaiad rajati prantsuse hugenottide poolt idarannikul Floridasse Jacksonville linna ümbrusesse ja kultiveeritavaks viinapuuks oli Põhja-Ameerika lõunapoolsemais piirkondades kasvav Vitis Labrusca. Kuigi esimesed teated veinivalmistamisest pärinevad Põhja-Ameerika idarannikult, siis tänapäeval asuvad Ameerika Ühendriikide peamised veinipiirkonnad läänekaldal. Vaid New York State’i saab pidada arvestatavaks idaranniku veinipiirkonnaks, kuid seal domineerivad ameerikalikud hübriidsordid. Läänerannikul on peamine Ameerika Ühendriikide veinimootor Kalifornia, tootes ca 90% kogu veinist, arvestatavad piirkonnad on veel Oregon, mida hinnatakse elegantse Pinot Noir marjasordist valmistatud punaveini puhul ning Washington State, kus kasvatatakse nii heledaid kui tumedaid marjasorte. Viimane neist on Kalifornia järel oluliseim viinamarjakasvatuspiirkond Ameerika Ühendriikides ja seal oli loo autoril võimalus veeta meeldejääv nädal külastades piirkonna suuri ja väikeseid veinitootjaid.
Washington State’i veinitootmispiirkonnad (AVA’d)
1 Yakima Valley 7 Horse Heaven Hills
2 Walla Walla 8 Wahluke Slopes
3 Columbia Valley 9 Rattlesnake Hills
4 Puget Sound 10 Snipes Mountain
5 Red Mountain 11 Lake Chelan
6 Columbia Gorge

Washington State paikneb Ameerika Ühendriikide loodenurgas, läänest piirab teda Vaikne Ookean, põhjast Kanada, lõunast Oregoni ja idast Idaho osariik.

Suurimaks linnaks on Seattle, mille vapustav kalaturg oma rikkaliku valikuga (nagu ka Microsofti juhtivtöötajate Seattle’i arhipelaagi kallastel paiknevate häärberitega) niipea ei unune. Starbucksi kohvikute melu pikalt nautimata (Starbucks kohvikute kett on asutatud Seattles) võtsime suuna üle Cascade Mountain mägede viinamarjakasvatuspiirkondade poole. Esimesed viinapuud istutati Fort Vancouveri ümbrusesse 1825 aastal prantsuse, saksa ja itaalia väljarändajate poolt. Tõsiselt võetavam viinamarjade kultiveerimine algas alles 1960-ndatel aastatel ja nii oli 1981. aastal piirkonnas vaid 19 veinikoda. Enamik piirkonna sisekasvualasid on rajatud alles käesoleval sajandil, mis teeb Washington State’st ühe kiiremini kasvava veinitööstusega piirkonna maailmas. Aastal 1997 oli osariigis ca 100 veinikoda ja viinamarju kasvatati 6500 hektaril. Aastal 2000 toimetas osariigis juba 163 viinamarjakasvatajat, 2005 aastal ca 350 ja 2010 aastal kasvatas 16000 hektaril viinamarju juba üle 700 veinikoja!
Suures on mitu väikest
Washington State koosneb mitmetest erinevatest sisekasvualadest ehk AVA-dest. Piirkonna kolm esimest ametlikku viinamarjakasvatuspiirkonda, mis 1983-84 aastal kinnitati, olid Yakima Valley AVA (esimene), Walla Walla Valley AVA ja Columbia Valley AVA, mis katab geograafiliselt kaks esmanimetatut. Käesoleval sajandil tükeldati pea kolmandiku kogu osariigist hõlmav Columbia Valley AVA väiksemateks sisekasvualadeks, milledest noorimate piirid on määratletud alles 2009. aastal. Siiski kannavad enamik suuremate Washington State veinivalmistajate veinid üldise Columbia Valley AVA geograafilist määratlust, sest viinamarjad korjatakse tavaliselt mitmest erinevast väiksemast sisekasvupiirkonnast. Väiketootjad, kelle marjaaiad asuvad vaid ühes kindlas AVA-s, kasutavad veinietikettidel vastava sisekasvuala nimetust nagu Walla Walla Valley, Red Mountain, Rattlesnake Hills jne.
Washington State paikneb geograafiliselt samadel laiuskraadidel kuulsa Burgundia piirkonnaga Prantsusmaal. Seattle’t ümbriseva, jahedaima ja sademeterohkeima, Olympic Mountains ja Cascade Mountains vahelisse orgu jääva Puget Sound AVA kasvuala pole viinamarjadele just kõige parem koht ja seetõttu asuvad seal piirkonna suuremate veinikodade peakorterid ning keskused, kus toimub veinide laagerdumine ja villimine. Kõik ülejäänud AVA-d asuvad idapool Cascade Montain mäeahelikku, vulkaaniliselt basaldise aluspinnasega Columbia Valley basseinis, mida piirab lõunast Columbia jõgi. Cascade Monutain’i mäed kaitsevad Coulmbia Valley’t jahedate-niiskete ookeanituulte ja vihmapilvede eest ning muudavad piirkonna kliima päikeseliselt kontinentaalseks, mis karmimatel talvedel võib saada viinapuudele saatuslikuks. Iseenesest mõistetavalt kasutatakse kõrbeliselt kuiva kliimaga Columbia Valleys viinamarjade kasvatamisel kastmist, mis veinimeistrite sõnul annab piisavalt mänguruumi marjade kõrge kvaliteedi saavutamisele. Samuti pööratakse väga palju tähelepanu viinapuu võra kujundamisele (canopy managment), et lehed kaitseksid viinamarju päikesepõletuse eest. Viinamarjasortidest leiavad rakendust kõik tuntuimad rahvusvahelised marjasordid: heledaid marjasorte kasvatatakse veidi enam ning keskendutakse Riesling’ile ja Chardonnay’le, järgnevad Pinot Gris, Sauvignon Blanc, Gewürztraminer ja Sémillion. Enim kasvatatav tume marjasort on Merlot, millele järgnevad Cabernet Sauvignon ja Syrah. Lisaks kultiveeritakse veel Cabernet Franc’i, Malbec’i ja veidi Pinot Noir’i.

Märkimist väärib fakt, et 97% Columbia Valley viinapuudest on pookevabad ja puud kasvavad nö. originaaljuurel – Phylloxera‘t (juuretäid) piirkonnas ei esine tänu liivasettelisele pinnasele ja külmale talvele, mis takistab kurja putuka levikut.

Veiniseminaril Woodinville’s
Woodinville’i linnakeses toimunud veiniseminaril sai lisaks Columbia Valley kuulsaimate veinikodade, Chateau Ste. Michelle ning Columbia Winery veinidele järgi proovitud mitmete teiste väiksemate tootjate veine. Kõigist proovitud vahuveinidest meeldis enim oma mineraalse ja värske tsitruselise karakteriga Domaine Ste. Michelle Brut NV. Terveri Cellars’i Brut NV tundus veidi vesiselt poolkuiv ja õhuke, sama veinikoja Pinot Gris marjast valmistatud vahuvein oli mahlaselt prosecco‘lik, aga lühikese maitselõpuga. Häid Columbia Valley Riesling’uid oli mitmeid – Chateau Ste. Michelle ja Moseli veinimeistri dr. Looseni koostöös valminud 2009 Eroica Riesling oli vaimustav – aroomis-maitses oli tunda küpseid heledaid luuvilju, aprikoose ja virsikuid, pikka järelmaitset toetas mineraalselt struktuurne tsitruseline happesus koos kerge õlise petroolinoodiga. Veidi puuviljasema-mahlasema stiiliga 2009 Poet’s Leap ei jäänud palju alla ja samalaadse karakteriga Efeste 2010 Riesling Evergreen Vineyards meeldis samuti. 2008 Maryhill Winery Riesling lõhnas juba küpsemalt ja lisandunud oli tuntav bensiinine nüanss. Sauvignon Blanc’idest oli suupäraseim Efeste 2010 Feral Evergreen Vineyard Sauvignon Blanc. Vein oli kääritatud vanades (veinimeistri sõnul neutraalsetes) prantsuse tammevaatides, mis lisas veinile pisut „pouillifumelikku“ nooti, aga jättis alles värskuse ja puuviljasuse. Paraku meeldib jänkidele valgete veinide puhul tammevaatidega eksperimenteerida, seetõttu ülejäänud Sauvignon Blanc’d olid veidi liiga puidused.
Chardonnay marjasordist veini ameeriklased vist ilma tammevaati kasutamata teha ei oskagi, mulle meeldis enim 14 Hands Winery 2009 Chardonnay, mis oli vaid osaliselt tammevaadilaagerdusega ja maitses seetõttu pisut värskemalt. Punaveinide poolelt leidus palju nn. Bordeaux blend‘e, mis  sisaldasid Cabernet Sauvignon’i, Merlot’d, Cabernet Franc’i ja Malbec’i. Proovitud sai mitmeid häid veine, üles sai märgitud endale huvitavate ja omapäraste nimedega veinid: Efeste 2008 Final-Final Red Blend – segu Cabernet Sauvignon’ist ning Syrah’st, Gilbert Cellars 2008 Left Bank Red Bordeaux Blend, mõlemad tugevad ja rammusalt pargised veinid, mida võiks juua alles ehk 5 aasta pärast. Brian Carter Cellarsi veinid vääriksid märkimist Columbia Valley AVA-le mitte traditsionaalsete ja omanäoliste segude poolest, mis olid väga head: Oriana 2009 – osaliselt Prantsuse tammevaadis kääritatud Viogner, Rousseanne ja Riesling marjasortidest segatud valge vein, mis oli lilleliselt aromaatne ja elegantselt puuviljase iseloomuga, Corrida 2008 – segu Tempranillo’st, Merlot’, Cabernet Sauvignon ja Grenache Noir marjadest, 2 aastase tammevaadilaagerdusega jõuline, „verine“ punavein, milles vihjeid üleküpsetele tumedatele luuviljadele ja mustadele marjadele, lõpp tasakaalukalt vürtsise suitsunoodiga täiendatud ning Byzance 2007 – Lõuna Rhône’ stiilis, Grenache Noir, Syrah, Mourvedre, Counoise ja Cinsault marjasortidest segatud vürtsikalt marjane vein, balansseeritud kerge tammevaadis laagerdumisega, mis andis korraliku Chateauneuf-du-Pape mõõdu välja.
Columbia Valley
Euroopalik veinimaitse suus oli hea alustada sõitu üle Cascade Mountain’i mägede. Columbia Valley tervitas meid sooja päikesepaistelise ilmaga. Peatudes Walter Clore Wine and Cilinary Center’s toimuval Yakima Valley veinimajade esitlusel, tundus peale pikka bussisõitu klaasike värsket ja puuviljast Willow Crest 2010 Estate Riesling lausa jumaliku nektarina. Yakima Valley on Washington State piirkonna esimene AVA, kus paikneb 65 väikest farmi-veinikoda, kes kasvatavad lisaks viinamarjadele veel teisi põllumajandussaadusi. Vihma sajab väga vähe ja kogu sügisene saak sõltub kastmisest. Yakima Valley sisse kuuluvad veel 3 väiksemat piirkonda: Snipes Mountain AVA, Rattlesnake Hills AVA ja Red Mountain AVA, mis on ühtlasi väikseim ja ka hinnatuim punaveini piirkond Washington State’s. Kõrgematel mäenõlvadel kasvavatakse Riesling’i, Sauvignon Blanc, Cabernet Franc ja Syrah viinamarju ning madalamatel, idapoolsetel nõlvadel Cabernet Sauvignon ja Merlot marjasorte. Eelkõige on Yakima Valley AVA keskendunud tumedate marjasortide kasvatamisele, sest päikest on palju. Järgi sai proovitud pikk rivi erinevate väiksemate veinimajade veine ja meeldisid mitmed. Apex Cellars väga hea stiilipuhta ja marjasordi karakterit väljatoova käekirjaga väike veinimaja, pakkus tsitruseliselt värsket, tammevaadiga rikkumata Sauvignon Blanc’i ja mineraalset, puuviljaselt lopsakat Rieslingut. Merlot’s oli vihjeid üleküpsenud tumedatele luuviljadele koos tagasihoidliku vürtsikusega ja Cabernet Sauvignon maitses mustsõstraselt marjaselt ja järelmaitsesse lisandus veel tasakaalukaid pipraseid tanniine. Yakima Valley tuntuima orgaanilise, kohaliku indiaani hõimu järgi nime saanud veinimaja Snoqualmie veinid olid eeldatust paremad. „Naked“ nimetust kandva sarja hea värske ning puuviljane, tammevaadist puutumata jäänud Chardonnay, millele oli lisatud veidi Viogneri, samuti kerge petroolise noodiga Riesling, marjane ja pehmete tanniinidega Merlot ja mustsõtraselt šokolaadine Cabernet Sauvignon olid kõik proovimist väärt.

Yakima Valleyst veidi lõuna poole jääva Columbia jõe kallastel, Horse Heaven Hill AVA-s asuva Columbia Crest veinikoja veinimeistri rind paisus uhkusest oma veine tutvustades, sest veinikoja tarbijasõbraliku hinnaklassiga veinid on jõudnud 15 aasta jooksul 9 korda Wine Spectatori poolt koostatud 100 parima veini nimistusse ja 2009 aastal valis mõjukas veiniajakiri Columbia Crest Reserve 2005 Cabernet Sauvignon’i parimaks veiniks.

Proovitud noored punaveinid olid tummiselt vürtsikad ja tulised, hea arengupotensiaaliga ning tasuvad meelde jätmist. Veinikoja teise kaubamärgi – H3 (lühend Horse Heaven Hill’ist) veinid olid mahlakamalt marjased ja veidi vähem pargised, sest Columbia jõe kaldal paikneva AVA kliima on veidi leebemalt niiskem.
Red Mountain AVA-st tasub otsida punaveine
Nii Chateau Ste. Michelle ja Antinori koostöös valmiva Col Solare veinikoja ja Hedges Family Estate punaveinide valmistamisel kasutatakse bordoolikke marjasorte: Cabernet Sauvignon’i , Merlot, Cabernet Franc’i ja veini maitset timmitakse väikese koguse Syrah’ga. Väga korralikud tihedad punaveinid, kus on Vanale Maailmale iseloomulik siidiselt elegantne iseloom. Hedgesi veinikoja sirgjoonelise ja otsekohese noorperemehe Christophe Hedges’iga õhtusöögilauas vesteldes selgus, et tema veine pole ameerika veiniheeros Robert Parker kunagi ametlikult proovida saanud.

Põhjuseks Hedgesi veinikoja põhimõte – vein on terroir, vein areneb, vein on emotsioon hetkes, seega ei saa seda punktidega hinnata. Punktisüsteemi vastu mässates on asutanud ettevõtlik Christophe veebisaidi – www.scorevolution.com, kus ta oma manifesti mõttekaaslastele propageerib.

Samas on ameeriklastel tungiv vajadus oma veine maailma teiste piirkondade veinidega võrrelda ja see andis võimaluse maitsta Riesling, Cabernet Sauvignon ja Syrah marjasordist valmistatud veine pimedegustatsioonidel. Veinid olid kõik samas hinnaklassis – 20–25 $. Rieslingu proov oli kerge – Mosel’i, Alsace, Austraalia Clare Valley ja Washington piirkonna Rieslinguid oli kerge eristada. Syrah pimedegustatsioon oli juba veidi keerulisem: Crozes Hermitage, Austraalia Barossa Shiraz ja eelnevalt proovitud Yakima Valley Syrah olid arusaadavad, aga viimast veini ei osanud ühegi piirkonna alla liigitada ja väike eksimine oli inimlik – pole olnud kordagi elus enne võimalust proovida Kalifornia Napa Valley Syrah’d. Suurimaks komistuskiviks osutus Cabernet Sauvignon (õnneks mitte ainult minule, vaid enamikele). Selgelt oli ära tuntav Bordeauxi piirkonna esindaja, mis oli ka ainus Vana Maailma vein. Noored Uue-Maailma Cabernet Sauvignon’id on iseloomult suhteliselt sarnased ja nii läksidki omavahel sassi Kalifornia Napa Valley, Washington State Red Mountain ja Tšiili Cochagua Valley punaveinid.
Walla Walla Valley
Tuur lõppes Washington State edelapooses nurgas Walla Walla Valley AVA-s, millest osa jääb juba Oregoni osariigi piiridesse. „Walla“ tähendab kohalikus indiaani murdes vett ja et indiaanlastel puudus omadussõna „palju“, sõnastavad nad tähenduse „palju vett“, korrates sõna „vesi“ kaks korda. Walla Walla AVA’t piirab lõunast Blue Mountain mäestik ja põhja poolt Snake River. Piirkonnas on veidi niiskem kliima ja nimetus „palju vett“ pärineb indiaanlaste folkloorist, kui Cascade Mountain’i liustiku sulaveed voolasid Columbia platoole ja Blue Mountain’i mäestik veevood tõkestas. Kunagist rohket liustike sulaveetulva kinnitab ka Walla Walla pinnas, mis kihiliselt setteline. Piirkonnas on jällegi palju väiketootjaid kelle aastane veinitoodang pole eriti märkimisväärne, aga seda kirevamad on veinimajad.

K Vintners on kindlasti selline tootja, mille sarnast pole varem külastanud. Veinimaja meenutas autoremondi töökoda, taustaks mängis raju rokkmuusika ning seina ääres seisis Harley Davidsoni mootorratas.

Omanik ja veinimeister on Charles Smith, kes hinnati Wine Spectatori poolt 2010. aasta veinimeistriks Ameerikas, täiendas seda koloriitsust pikkade juuste lehvides, rokkarlikult üleni musta riietatuna ja ameerikaliku lihtsusega oma veinimaja veine tutvustades. Massiivsed, rustikaalselt jõulise struktuuriga, peamiselt Syrah marjasordist valmistatud punaveinide etiketid on üsna morbiidsed: kaunistatud pealuude, saatanlike piltide ning kolmharkidega ja kannavad tarantino-rodriguezlikke nimetusi: „Skull“„ Motor City Kitty“, „Old Bones“, „Velvet Devil“ jne. „Kung Fu Girl“ Riesling’i veini nime inspiratsiooni ammutas Charles Smith „Kill Bill“ filmi vaadates. Samas ei pööra ameerika veinisõprade pooljumal Robert Parker veine hinnates tähelepanu etikettidele, vaid sisule ja enamik veine on saanud hinnagu 94 punktist ülespoole. Seetõttu on veinimaja enamik veine juba ette broneeritud ja läbi müüdud.
Spring Valley Vineyard
Klassikalise stiiliga Spring Valley Vineyard valmistab kõigest 6 erinevat punaveini Syrah, Merlot ja Cabernet Sauvignon marjasortidest. Prantslasest veinimeistri, Serge Laville’ käe all valmivad bordoolikud, sametiselt marjased-pargised, elegantse stiiliga butiikveinid, mis on vastandid K Vintnersi piprastele, maitsemeeli šokeerivatele veinidele. Viimane peatus oli esimeses Ameerika sertifitseeritud orgaanilises Badger Mountain Vinery nimelises veinimajas, mis pakkus huvitava, samas ameerikalikult lihtsa kahjuritetõrje etteaste, kasutades vett, tuult ja tuld. Esimeses etapis tehti viinapuudele veega kerge survepesu, seejärel kasutati õhukompressorit kuivatamisel ja lõpp oli kahjuritele põrgulikult orgaaniline – spetsiaalse leegiheitjaga põletati kasvavate viinapuude vahel kasvav rohi, et kõik putukad ja tõugud oleks kindlasti hävinud. Veinikoja veinid olid samas ühed paremad orgaanilised veinid, mida olen proovinud. Üldjoontes on orgaanilised veinid oma maitselt veidi laialivalguvad, aga Badger Mountain Vineyardi veinid üllatasid oma hea happelise selgroo ja balansis puuviljase karakteriga. Isiklikuks lemmikuks osutus jällegi Riesling.
Avar maitsepalett, segased muljed
Lahkusin Washington State’st vastakate tunnetega, üritades piirkonna veinistiili enda jaoks liigitada. Lühikese aja jooksul oli nähtud ja maitstud sedavõrd paljude erinevate veinimajade veine, kellel kõigil on veinide valmistamisel oma käekiri, põhimõtted ja arusaamad. Keeruline on sama piirkonna alla liigitada pipraselt särtsakad Syrah’d, mineraalse-puuviljase karakteriga Rieslingud ja elegantsed bordoolikud punaveinid. Läbivaks jooneks saaks nimetada ehk just igale marjasordile omast iseloomu, mis piirkonna veinidest hästi läbi kumavad. Kokkuvõttena arvan, et 180o-kraadise maitseamplituudiga Washington State pakub erinevate marjasortide ja nendest valmistatud veinide mitmekesisusega kõigile veinisõpradele meeldejäävaid maitseelamusi.
Cheers!