Viimati täiendatud —

Grazia Deledda saja aasta tagused kirjeldused Sardiiniast –– imekauni saare puhtast loodusest, mandli- ja virsikupuude lopsakusest orgudes, viljakatest viinapuunõlvadest mägede jalamitel, kuldsetest pilvedest, mis pärgavad mäekünkaid, inimtühjadest türkiissinise veega laguunidest (mis on ikka veel saare atraktsioon number üks), granaatõunapuude õitesse uppuvatest ning üleni metsviinapuu väätidesse mähkunud küladest –– mõjuvad kui kaameraga ülesvõetult ja vägagi aktuaalsetena.

Ega asjata peeta Sardiiniat Itaalia Prantsuse Polüneesiaks või Kariibi mere pärliks. Erineva laagerdumisajaga Pecorino juustud, arvatavasti kõige hõrgum tuunikala, mida eales söödud, sametiselt pehme maitsega Cannonau, värsked austrid ja kerge, õrnalt mõrkja järelmaitsega Vermentino di Galluraga – kõik see lummavale loodusele lisaks ning maine paradiis ongi loodud.
Viimasest saare külastusest oli möödunud juba kuus aastat ja aeg tundus õige, et uuesti nuraagide maal jalg maha panna ning saarele ja tema pakutavatele andidele ring peale teha.
Sardiinia on mitmes mõttes põnev saar. Jätame siinkohal arheoloogia ja lingvistika kõrvale – esimese teadusharu jaoks on ülipõnev aines arhailine nuraagide tsivilisatsioon, mille asulaid (basaltplokkidest laotud koonusekujulised mördita ehitised või kindlused) võib saarel praegu leida 7000 ringis, ning teise jaoks tõsiasi, et sardi keel on omaette romaani keel. Keskendume sellele, et viinamarju kasvatatakse (ja on saarel alati kasvatatud) igal pool: mere ääres, liivasemal lauskmaal, savisematel 250–600 m merepinnast nõlvadel – kõikjal, kus vähegi võimalik. Vahemereline väheste sademetega kliima on viinapuu kasvatamist soodustanud. Viinamarjakasvatuse ja veinitootmise tähtsaid ja vähem tähtsaid perioode on sajandite jooksul olnud küll. Kõikidel peatuda oleks selle kirjatüki tarvis liiga mahukas ettevõtmine, sestap räägime veinitootmise arengust ja Vitis vinifera kasvatamisest lähiajaloos.
Bovale, Caricagiola, Caddiu, Carenisca, Nieddu Mannu, Pascale, Retagliadu – need on vaid mõned põnevad pärismaised sordid. Suuruselt teiselt Vahemere saarelt, mis ühe vanima veinipiirkonnana Itaalias üha enam tähelepanu pälvib, tuleb ühtekokku 19 DOCd ja üks DOCG, mis moodustab kogu saare veinitoodangust umbes 20%, lisaks hulgaliselt IGT märgistusega veine. Viinamarjasortide spektrum on aukartustäratavalt kirju, kusjuures autohtoonsete sortide rohkus on tähelepanuväärne.
Sardiinia veinidest rääkides ei saa kindlasti mainimata jätta, et sealset kultuuri on mõjutanud mitmed rahvad, kes saarel kunagi kanda on kinnitanud: alates foiniiklastest ja lõpetades hispaanlastega. Mitmete sortide geneetilised alged pärinevad Hispaaniast, kasvõi levinuim punane veinimari Cannonau. Ehkki viimaste aegade geenianalüüside tulemuste põhjal on lahvatanud diskussioon, et Cannonau ei pärine Garnachast / Grenache’ist, vaid on ikkagi pärismaine ning geneetiliselt Garnachast erinev. Mine võta kinni, kus see päris tõde asub, aga see polegi ju kõige tähtsam.
Stabiilsemaks muutus veinitootmine alles 19. sajandil Sardiinia kuningriigi ajal, kui Euroopas möllas juuretäi Phylloxera. Saare önoloogia pioneeriks saab pidada üht vanimat, 19. sajandi lõpuaastal kahe Piemonte perekonna, inseneri ja advokaadi loodud Sella & Mosca veinikoda. Hakkajad mehed püüdsid säilitada vanu, järele proovitud viinapuude kasvatusvõtteid liiva- ja savisegusel pinnasel Alghero ümbruses ning graniidikivistel põllulappidel Galluras. Uuenduste juurutamisega samal ajal suutsid nad luua veinimaja, kust väärt märjukesi saab tänapäevalgi. Pisemate, vaid 10–15 aastat tagasi loodud perefirmade esindajatega pole mõtet muidugi Sella & Mosca toodangust ja käekirjast rääkida. Eks neid peetakse suurteks ja snoobideks. Kuid faktid, auhinnad, tunnustused räägivad endi eest!
Siinkohal vihjan veinikriitikute ja ka siinkirjutaja ühele lemmikule, Sella & Moscas pudeldatud veinile Alghero Marchese di Villamarina 2005 – valmistatud vaid Cabernet Sauvignonist, ilus, tihe ja kompleksne. Maitses on tunda ingveri- ja kardemoninoote. Ideaalne nii sealiha kui ka ürtidega küpsetatud lambakarree juurde.
Ulatuslikum veinimajade asutamine leidis aset 20. sajandi 40ndatel ja 50ndatel aastatel. Seejärel tekkis taas nn vaikne periood. Uuest puhangust veinitootmises saame rääkida 90ndate lõpust ja sajandivahetuse algusaastatest.
Itaalia toodab veini laias laastus kaks korda rohkem, kui siseturg ära tarbida suudab. Seetõttu on veini turustamine, iseäranis uutel tundmatutel veinimajadel, problemaatiline. Selles osas ei ole Sardiinias asjad teisiti. Viinapuude all on praeguseks u 43 000 ha maad, aastaseks kogutoodanguks jääb ligi miljon hektoliitrit.
(või Cannonao, Cannonadu, Cannonatu, Canonau – heal lapsel mitu nime) on tähtsaim punane sort, mis kasvab pea kogu saarel ning mida on kasvatatud ka kõige kauem. Paremini kasvab Cannonau saare keskosas, vähemalt 50% Barbagia maakonna piiril, lõunast läbitungimatute Gennargentu mägedega piiritletud Nuoro ümbruses.
Minu arvates on Cannonau saanud rahvusvahelistelt veiniekspertidelt teenimatult üsna vähe tähelepanu. Sellest sordist annab teha võimsaid, kõrge alkoholisisaldusega, mõnusalt sooje ja mitte liiga teravate tanniinidega veine, millel on väga hea laagerdumispotentsiaal. Sosistatakse sellestki, et nn supertoscanlastele lisatakse just täidluse saamiseks Cannonaud, mida Maremma piirkonnas selle väidetava Hispaania päritolu tõttu Alicanteks kutsutakse.
Jällegi toon siinkohal välja ühe leiu, tollel hetkel veel minu jaoks täiesti tundmatust Argei veinimajast – mõnusalt jõuline ja ümar, ent elegantne Cannonau di Sardegna DOC, 95% Cannonaud ja 5% Tintillat. Alles 2007. aastal, kui omanikud pärast Teist maailmasõda tähelepanuta jäänud viinamarjapõllud leidsid ja rahvusvahelisel ekspertiisikomisjonil vajalikud pinnaseanalüüsid teha lasid, otsustati vanaisade missiooni jätkata ja loodi kaksikmõis Argei-Le Fattorie Renolia. Trempu mäe kaltsiidi- ja savisegused huumusevaesed nõlvad tundusid viinapuude kasvatamiseks ideaalsed. Turustamisel töötab nende kasuks fakt, et Sarcidanu piirkonnas on nad ainsad veinitootjad. Minagi eksisin” nende juurde vaid seetõttu, et soovisin külastada saare keskosas tähtsaimat, Unesco pärandisse kantud nuraagide kompleksi Su Nuraxi Baruminit. Teeviit aga suunas Renso Olianasse.
Maitsemeeli paitasid oma väga hea balansseeritud maitse, komplekssuse ja rikkaliku aroomibuketiga Argei-Le Fattorie Renolia teisedki punaveinid, näiteks Pranu Mariga 2009 IGT, mis on segu Cannonaust, Carignanost ja Bovalest ning mida laagerdatakse uues Prantsuse tammes 12 kuud.
Nuraagide maa
Sardiinia enim kasvatatud valge sort on Nuragus, mille tõid saarele foiniiklased ja mida oma elamute dekoreerimiseks kasutasid nuraagid. Seegi viinapuu kasvab kogu saarel, ent kõige rohkem Oristanos ja Cagliaris ning mõnes vallas Nuoro ümbruses. Sort annab väga head saaki ning pole kapriisne pinnase suhtes. Nuragus valmib kõikidest Sardiinia viinamarjasortidest kõige viimasena. Niisiis hüüavadki sardi vanamehed nagu ühest suust: Chiude la vendemmia!” Vanasti tunti sellest marjast veini kui üsna lihtsakoelist aperitiivi või vino da pesce’t (’kalakõrvane’), tänapäeval on aga just Nuragust hakatud villima vahuveini. Tunnustuse sai Nuragus di Cagliari DOC juba 1975. aastal.
Teine väga tähtis (maitse- ja aroomiomadustelt kindlasti parem kui eelmine mainitu), kasvatamise tähtsuselt teine valge sort Sardiinias on par excellence Vermentino. Mari jõudis saarele Korsika kaudu Hispaaniast ning kasvab kogu saare territooriumil. Tähtsaim kasvupiirkond on siiski Sardiinia graniidisegused mullastikud kirdeosas Galluras, Sassari ümbruses ja paaris maakonnas Nuoro lähedal (Budoni ja San Teodoro). DOC märgistus anti veinile 1975. aastal, 1996. aastast DOCG märgistusega suurepärane vein sobib igasuguste mereandide kõrvale. Enamasti õlgkollase värvuse ja rohekate nootidega pehme, kompleksne, kuiv ning kergelt mõrkja järelmaitsega vein passib ideaalselt ka austrite juurde – loomulikult ikka kohalike austrite, näiteks San Theodoro lähedal kasvanutega.
Vermentino di Sardegna DOC lubab lisada 15% ulatuses teisi valgeid sorte. Aroomilt eelmisega sarnane ja enamasti kergelt joodav, õrnalt soolakas, veidi mõrkja järelnoodiga valge vein on igati paslik aperitiiv. Argei Vermentino DOC mõjus värske, elegantse ja mahlasena. Võimalus oli mekkida ka mainitud tootja külmpressitud oliiviõlisid. Kõikide Argei toodete ühtlaselt hea tase väärib igati kiidusõnu. Vaata lisa: www.argei.it
Mitte ainult vein
Suureks üllatuseks oli meile seegi, et Argei veinikoda tegeleb veel tigude kasvatamisega – ja mitte ainult kohaliku turu tarvis. Seekord jäid need hõrgutised proovimata, kuid midagi peabki uuteks kordadeks ja avastusteks jääma. Kuna hr Olianase abikaasa, keda meile õhinal tutvustati, on soomlanna, teab mees, kuidas asjad Põhja-Euroopas ja Skandinaavias käivad. Tema sõnul on Sardiinias inimesed liiga põikpäised ning tagurlikult traditsioonides kinni. Seetõttu on uuendusmeelsema mõttepildiga ärimeestel sageli keeruline oma ideid teostada.
Selleks et Sardiiniat või sardi mõista, peaks nägema religioosseid protsessioone või osalema mõne mägiküla folklooripidustustel. Seesugust kirge ja kangekaelset traditsioonide edasikandmist ehk mujal Itaalias enam ei kohtagi.

Sardegna – soovitan sõbrale ja kindlasti ka veinisõbrale!

* Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Grazia Deledda teoses Kõrkjad tuules”.