Viimati täiendatud —

Kõik sai alguse ühest sarkastilis-iroonilisest kirjatükist „Riedel me this“, mille kirjutas Ron Washam, kes peab blogi HoseMaster of Wine™. Lugu ilmus Tim Atkini kodulehel koos seletusega, et tegemist on nalja ja fiktsiooniga. Kirjatükis on väljamõeldud Georg Riedel äärmiselt arrogantne ja ülbe ning lugu lõppeb tema suhu pandud lausega: „Tead, just mina olen veiniäri kõige lahedam tüüp!“

Selle (2015) aasta augusti alguses ilmunud loo lugejaskond oli suhteliselt tagasihoidlik, kuid Riedeli närvid ei pidanud vastu ning temast sai tõepoolest ülbe ja arrogantne ärihuvide kaitsja. Nimelt lasi ta oma advokaatidel kirjutada ähvarduskirja Ron Washamile, milles süüdistatakse kirjutajat majandusliku kahju tekitamises ja lubatakse ta vastutusele võtta. Mõju oli nagu konservikarbi avaja surumine rootsi haisuräimekarpi. Ka seitsme maa ja mere taga teadsid äkitselt kõik, et Riedelil ei ole huumorisoont ja alguse sai sügavam diskussioon erikujuliste pokaalide imeomaduste kohta.

Isikukeskne äri

Neile, kes on külastanud Riedeli pokaaliloengut, on asjaolud tuttavad, teistele tuleb veidi kirjeldada, kuidas pokaale müüakse ja miks Ron Washam selle üle ironiseerida võttis.
Niisiis, väärikad inimesed kutsutakse osa võtma pokaaliloengust, kus laual on erineva kujuga Riedeli pokaalid ja lisaks veel üks suvaline odav pokaal. Loengut peab autoriteetne inimene Riedeli kontorist või mõni tuntud tipp-sommeljee, kelle sõnumis ei ole võimalik kahelda. Sama veini proovitakse erineva kujuga pokaalidest, koos kindlakäelise juhendamisega. Sõnum on selge! Õigest klaasist saab rohkem aroome ja parema maitse kui valest. Odavast naljapokaalist ei saa õigupoolest mingit naudingut! Taustale pakutakse teaduslikult kõlavaid seletusi keele ehitusest. Lõpptulemusena ostavad osalejad hulganisti hetkel soodushinnaga saadavaid pokaale. Päris puhkuseosaku müügi mudeliga tegemist ei ole, sest lahkuda saab ka ilma klaase ostmata*, kuid nõrgema närvikavaga isendite liimile meelitamine toimib edukalt.

* Paljud sellised loengud on ka tasulised ning osaleja saab osalustasu eest kaasa komplekti Riedeli klaase. Sellega garanteeritakse ka „uskmatute Toomaste” rahulolu ja pöördumine (toim.)

Pseudoteadus?

Kriitikute seisukohalt vaadates on klaasiloengus räägitav jutt täielik jama. Olulise teadusliku põhjendusena kasutatakse seal XIX sajandil tajude uurimise algusaastatel välja pakutud esmaste teooriate kokkuvõttena David Hänigi sulest pärineva kirjutise viletsal inglisekeelsel tõlkel põhinevat absolutiseeringut, mille kohaselt keelel on iga maitse jaoks eraldi tajuala.

Tänapäevane teadus on juba nelikümmend aastat tagasi selgelt tõestanud, et erinevaid maitseid tunnevad kõik suus asuvad retseptorid, mistõttu joonis on sisuliselt vale. Samas ei ole keegi esmaste uurijate tegelikku väidet keele erinevate osade erineva tundlikkuse kohta teaduslikult ümber lükanud. Võitlus on käinud ainult väärtõlgendusega.
Teaduslikud uuringud on näidanud ka seda, et reaalselt ei suuda inimesed neile pakutavat veini puhul puhtalt aroomi tajudes eristada, missuguse kujuga pokaaliga on tegemist (NB! Katse eeldab mustade prillide kandmist ja uurimises osaleja pea on klambritega kinnitatud kindlasse asendisse, veini loksutab ja annab nuusutada masin.)
Teaduslikult on tõestatud ka seda, et esineja arvamus mõjutab otseselt meie taju. Katse käigus antakse maitsta sama veini, kuid esineja väidab esmalt, et tegemist on 10 korda kallima veiniga ja teisel juhul, et tegemist on mitu korda odavama lurriga. Kuulajad-maitsjad on esineja väidetega kriitikavabalt nõus olenemata sellest, kas nad on veinispetsid või lihtsad möödakäijad.

Loomadel on tunded?

Ma olen Riedeli pokaaliklassis käinud isegi mitu korda, kuid pokaale endale ostnud ei ole. Seevastu veinipoes töötades olen neid müünud vähemalt kümne tuhande dollari eest (ärgem unustagem, et mõnede pokaalide tükihind on üle saja rahaühiku).
Olen üldiselt seda meelt, et kriitiline tuleb olla nii teaduslike kui ka teaduslikuna näida proovivate uurimistööde ning kindlasti esoteerika valda kalduva loralugude suhtes. Võtaksin selle lühidalt kokku küsimusega: „Kas loomadel on tunded?“ Ma olen seda millegi pärast uskunud ka olukorras, kus seda ei olnud teaduslikult tõestatud. Tänaseks on olemas selle kohta ridamisi teaduslikke tõestusi, kuid ilmselge on ka põhjus – nunnude loomade tundeid uurivale teemale on erapooletu rahastuse leidmine oluliselt lihtsam, kui näiteks pokaalikuju uurimisele.
Küsime siis uuesti: „Kas soovid veini nautida ilusast ja kallist pokaalist või jood pigem pudelist?“ Ärgem unustagem, et inimene tajub maailma eeskätt silmadega, mistõttu ilusa ja mõnusa pokaali kasutamine aitab nauditava mõnutunde saavutamisele oluliselt kaasa, olgugi, et teaduslikult ei ole võimalik tõestada, et sellisest pokaalist irduks rohkem aroome või saaks kätte parema maitse. Olgugi, et veini pudelist joomine kuulub tavaarusaama kohaselt küll pigem teatud neurotoksiini (C2H5OH) sihtotstarbelise kuritarvitamise valdkonda, ei tohi me samas unustada, et isegi pudelisuud nuusutades on võimalik tajuda aroome ja suust ninaneelu kaudu toimuv aroomitaju on möödapääsmatu. Keegi pole minu teada suutnud teaduslikult tõestada ka seda, et aju poolt eritatavate mõnuainete endorfiinide kogus oleks kuidagi seotud aroomi ja maitse kvantiteediga.

Õige vastus?

Püüdke olla iseseisvad, sest mitte keegi teine ei oma neid retseptoreid, mis on otseühenduses teie kahe kõrva vahel asuva ajuga. Külastades Riedeli pokaaliloengut saate kindlasti kogemuse võrra rikkamaks. Sama juhtub maitstes veini võrdlevalt pokaalist, teeklaasist või pudelist. Omandage kogemusi ja naudinguid, mitte mõttemudeleid.
Me ei ole õnneks sündides Pavlovi koerad, üritagem end hoiduda selliseks muutumast! Seetõttu ärge laske ennast mõjutada kellegi teise arvamusest, ka minu omast mitte!