Viimati täiendatud —

Midagi hakkas muutuma Inglismaal magistri­õpingutel viibides – kuna olin seal Rotary fondi toel ja käisin paljudes kohalikes klubides Eestit tutvustamas, sain lõunasöökidel ja konverentsidel osa ka sutike hõrgumaist jookidest – näiteks kohalikust Gloucestershire’i Three Choirsi valgest. Ent kodumaale naastes piirdusid mu veiniteadmised ikka vaid punase-­valge ning kuiva-magusa eristamisega. Markidest ja viinamarjasortidest polnud aimu. Külakosti valisin mitme­külgsemalt, aga huupi – hägune mälestus, et „Lõuna-Austraalia punased on head”, andis üpriski kõikuva menuga tulemusi ning ühele lauale sai ka üldist jälestust tekitanud Lambrusco poetatud. Et noh, Itaalia värk, võiks ju hea olla…
Seda vahvam, et just Itaalia vein sai sügavama huvi hakatuseks – ­2000ndate lõpu poole sattus ette ligi paar­kümmend aastat vana Carpineto Vino Nobile di Montepulciano. Sõõm seda – ja oleksin kui avastanud oma korterist salatrepi keldrisse, kus aeg sajandeid seisnud ja iidseid käsikirju varjanud. Eks takkajärele targana tunnen ses müstilises rõskuses ka tibakese korgi­mekki ära – aga üld­mulje oli niivõrd vägev ja varjundi­rohke, et jäingi eelistama aasta­käiguveine. Harisin end esialgu Kalev Kesküla raamatu toel; ja siis oli veel ju võimalik ka Kalevil endal nööbist kinni võtta ja nõu küsida…
Samas polnud mul ambitsiooni saada eksperdiks, kes on kõike maitsnud ja peensusteni eristav – omad eelistused kujunesid kiiresti välja ja üldiselt olen neile ka truuks jäänud. Punastest tekkis kohe „vastastikune äratundmine” Rhône’i veinidega; nende vanamoeline vürts üht­aegu ergutab ja rahustab. Ent Eestis müüdavaile Châteauneufidele ja Gigondasidele sai üsna ruttu ring peale tehtud, nii et nüüd on mahti muudki avastada.
Hea hinna-kvaliteedi suhtega valget on märksa laiemas valikus. Vähemasti suuremates linnades: kui Eesti väike­linnad on milleski tõesti depressiivsed, siis oma poodide odava, lääge ja vaimu­vaese veiniriiuliga. Võib ju vastu kosta, et rahva elatustase ei võimalda enamat, aga kuidas peaks lohutavalt või innustavalt mõjuma vilets keelekaste? Ja miks mitte võtta ka väikelinnades müüki näiteks Hispaania Traslagarese valgeid, mis alla kümne­eurose hinna juures on super­mõnusad, ühtaegu karged ja eksoo­tilised?
Ju torisen ka seetõttu, et ei oska olla nn kergete rahvaveinide sõber. Lauale toodud Alsace’i valgetest või Gavidest ootan ikkagi „isiksust”, mis vestleb minuga, mitte ei vulise märkamatult teadvusest mööda. Krapsakas ja tasakaalus, ent hoiakuga noor valge on mitte ainult meeldiv lauakaaslane, vaid ka inspireerija, loominguliste ideede sütitaja. Aga vanemad ja väärtuslikumad valged lausa õilistavad – seda enam, et neid harva endale lubada saan või siis neid üleüldse harva saada on.
Mõned kirkamad veinielamused on seotud Burgundia valgetega, Puligny-Montrachet’dega. Esimene, mida proovisin – Olivier Leflaive’i oma – oli eelmise kümnendi lõpul ilmselt kellegi eksituse tõttu Tartu Kaubamajja suvaliste argi­veinide sekka sattunud; see oli nagu ufo maandumine. Ja ega enam pole seda seal nähtud ka. Chablis’sid on lausa kümneid ritta laotud, mõned neist kuninglikud, aga teisi Burgundia väärisvalgeid kohtab haruharva… Õnneks on väikseid veinipoode, kuhu laekub neidki.
Suisa unenäona meenub paari aasta tagant iseseisvuspäeva veetmine Inglismaal Whitstable’i sadama­linnakeses, kuhu abikaasaga muusika­kriitika festivalile sõitsime. Ilm oli veebruari kohta erakordselt soe, pigem augustine; linn ise oma peatänava värviliste majade ja merehõnguga kui mõnest Aleksander Grini romaanist ellu ärganud – ning ühes pisikeses söögi­kohas pakuti kohalikke austreid ja kala. Vein aga tuli üle tee asuvast poest ise lauale osta. Ja leidsingi sealt Puligny, mis oli nii lopsakas ja siidine, et ei taibanud tootjat ja aastakäiku üles märkidagi – olin kindel, et need jäävad mulle niigi igaveseks meelde.
Aga mälu on petlik… ja ehk on nii paremgi. On ju lausa käibetõde, et puhkuse­reisil võivad head veini­elamused võimenduda oivalisteks ja oiva­lised taevalikeks – ning kui ka rüübe on tõesti aardeleiu väärtusega, ei ole selle taasproovimine argisemas miljöös enam sama mõjuga. Küll on iga kord ülendav mekkida Perrier-Jouët Belle Époque šampanjat. Mine tea, kui palju elamusest on joogi enese, kui palju kauni lille­pudeli ja kui palju eelmise sajandivahetuse legendide loodud – aga on sel tähtsust? Hea vein või vahuvein jutustabki enesest suuremat lugu ja muudab su selles oma tegelaseks, lubades sul seda lugu eneses jätkata.