Viimati täiendatud —

Maailma veinioksjonite skeene on meie jaoks üpris tundmatu, kuid igaüks, kellel on jaksu kulutada veerand miljonit veiniõhtule, peaks edasist lugema kõrgendatud tähelepanuga.

F.B.I. arreteeris märtsi alguses Los Angeleses mehe, kelle hüüdnimeks oli dr. Conti. Tegemist on ilmselgelt Indoneesias 1976. aastal reinkarneerunud Ostap Benderiga. Los Angeleses tunti meest, kui Indoneesia päritoluga Rudy Kurniawani, kuid tegelikult oli ta hiinlane nimega Zhen Wang Huang. Võltsitud nimega mees müüs ja ostis oksjonitel suurtes kogustes rariteetseid veine. Sügavamal uurimisel selgus, et paljud tema müüdud veinid olid vale silti kandvad võltsingud. Kõik detailid ei ole tänaseks veel selgunud, kuid F.B.I. sai sellises põnevas operatsioonis osalemise eest iroonilise hüüdnime – Fake Bottle Investigations.
Võltsingukahtlusega DRC.
Seni teadaoleva kohta on kokkuvõtteid teinud ajakirjad Vanity Fair (http://www.vanityfair.com/culture/2012/07/wine-fraud-rudy-kurniawan-vintage-burgundies) ja NewYork Magazine (http://nymag.com/news/features/rudy-kurniawan-wine-fraud-2012-5/index1.html), mida alljärgnevalt refereeringi.
Indoneesia pealinnast Jakartast pärinev hiinlane Zhen Wang Huang taotles USAst poliitilist varjupaika aastal 2001, kuid sellest keelduti. Pärast apellatsioonide tagasilükkamist andis kohus 2003. a. talle korralduse USAst lahkuda, kuid lahkumise asemel vahetas ta lihtsalt nime ja tegutses edaspidi kui Rudy Kurniawan. Kui tüüpiline illegaalne immigrant üritab hoida madalat profiili ja mitte silma torgata, siis Kurniawan tegi tõelise Ostap Benderina täpselt vastupidiselt.
ülikonnad tellis Hermés’st, kellad Patek Phillipe’ist, autosid oli mitu – Ferrari ja Bentley –, kuid see oli tegelikult vaid pinnavirvendus. üpris kiiresti sai mees kuulsaks kui dr. Conti. Oma hüüdnime sai ta mõistagi seetõttu, et eelistas võimaluse korral osta ja teistele pakkuda Romanée-Conti veine ja mitte mingeid eile pudeldatud, vaid ikka väärikas vanuses isendeid. Võtame näiteks veinid nagu La Tâche 1971, Romanée-Conti 1964, Mouton Rothschild 1945, Jaboulet Hermitage La Chapelle 1961, Guigal Côte-Rôtie La Mouline 1978, mis koos paljude vähemkuulsatega joodi ära ühe neli päeva kestnud peo käigus. Iga osaleja maksis hiljem arve summas 250 000 USD. Rudy maksis oma arve musta American Expressi kaardiga.
Oma sõnul alles aastal 2000 oma esimese veini (aga siis ka kohe Opus One 1995) maitsnud Kurniawani on kiidetud kui väga hea (lausa fotograafilise) maitsemeelega inimest, kes pööras tõsist tähelepanu ka maitsevälistele pisidetailidele nagu ühe või teise tootja etiketikujunduse muutumine ajas. Samas on olemas ka kirjeldused keset degustatsiooni tukkuma jäämise veidrast kombest.
Oksjonitel osalemine ja isikliku veinikeldri omamine viis Rudy Kurniawani kiiresti kokku burgunderite armastajate eliitrühmadega Los Angeleses. Neist kolmes – BurgWhores“, Deaf, Dumb, and Blind“ ja Royal Order of the Purple Palate“ – oli ta aktiivne osaleja.
Saavutanud nii teatava kuulsuse, asus ta 2006. a. müüma oma keldri veine oksjonitel. Esimese käigus laekus 10,6 miljonit USD ja teine tõi sisse 24,7 miljonit USD. Selles ei olnud iseennesest midagi eriti üllatavat, sest Kurniawani keldrist lagedale toodud pudelid olid äärmiselt haruldased. Arvestades, et näiteks La Tâche 1962 maksis 1996 400 USD pudel ja aastaks 2006 oli sama pudeli hind tõusnud 13 000 USD-ni, võis tema tegevust vaadata kui väga õnnestunud äri. Veinioksjonitel müüdud veinide koguväärtus on olnud pidevas tõusus. Kui aastal 2000 müüdi oksjonitel 92 miljonit USD eest veine, siis 2006 liikus raha oksjonitel üle 5 korda enam (472 miljonit USD).
Oma veinihariduse Burgundia osas sai Rudy Kurniawani üpris omapärasel moel. Nimelt ostis ta veinipoe ja palkas seda pidama Paul Wassermani, kelle ema Becky Wasserman on kauaaegne ja tuntud burgunderite importöör. Taas käitus Rudy illegaali jaoks üliriskantselt, sest veinipoe pidaja vajab litsentsi, mille puhul teostatakse ka tema isiku ja majandustegevuse rutiinne taustakontroll. Mingeid probleeme ei avastatud ei siis ega ka teistkordse litsentsipikenduse taotluse puhul.
Teiseks mentoriks oli Allen Meadows ehk Burghound (www.burghound.com), kelle käest Rudy sai vastuseid keerukatele ja veidratele küsimustele vanade pudelite kujunduse, siltide ja muude detailide kohta. Hiljem nentis too, et mõnikord tekkis tal küsimusi nähes tunne, et Kurniawan ilmselt magab oma pudelitega.
Kurniawani veinide oksjonid toimusid New Yorgis, kus olulisteks ostjateks oli noorte veinikogujate rühm nimega 12 Angry Men“, kes omavahel suheldes kasutasid hüüdnimesid nagu Punisher“ või King Angry“. Just nende käest sai Rudy oma hüüdnime dr. Conti“, kuigi vahel kasutati ka teist mr. 47“ (Rudy lemmikaastakäik Romanée-Conti veinide hulgas). Lisaks oksjonitele käis Kurniawan nendega tihti ka restoranides, kus lasi serveerida enda veine ja telliti ka restorani veinikaardi haruldusi.
üks tüütu omapära hakkas tema puhul silma sommeljeedele. Haruldase pudeli ostjatel on vahel kombeks tühi pudel mälestusesemena kaasa võtta. Kurniawan oli selles suhtes täielik maniakk, ta nõudis, et iga tema ostetud tühi pudel saadetaks FedEx-iga Californiasse ja tegi kohutavaid skandaale, kui vahel mõni pudel oli teel purunenud. Nagu ta ise sommeljeedele seletas, oli tal plaanis oma garaaži luua tühjade väärisveini pudelite muuseum.
Tegelikult läksid kõik vanad pudelid uuesti ringlusesse. Oma võltsingud üritas Kurniawan siiski teha võimalikult usutavateks. Selleks kasutas ta tihti ligilähedase aastakäigu ja veiniaia veine, mis ta hankis näiteks väga laia valikuga Patriarche Père & Fils, aga ka teiste négociant’ide keldritest. Sobilikku pudelisse ümber valatuna tõusis hangitud veini hind kümneid, kui mitte sadu kordi.
Kuid Burgundia on äärmiselt keeruline ja trikikas ning eksida on lihtne. Rudy libastus korduvalt. Esimesel oksjonil hämmastas asjatundjaid Dom. Roumier Bonnes-Mares 1923 olemasolu, sest Domaine Georges Roumier alustas tegevust alles 1924. Samas ei olnud sellise veini olemasolu ka päris võimatu, eeldusel, et pudeldati varasema omaniku korjatud saagist valminud vein. Palju olulisemaks veaks oli teisel oksjonil suure koguse Domaine Ponsot veinide nimekirja panemine. Veinivalduse omanik Laurent Ponsot nõudis veinide oksjonilt eemaldamist ja tuli ka isiklikult New Yorki, et vältida selgelt võltsitud veinide müüki. Nimelt pakuti välja rida aastakäike Dom. Ponsot Clos St-Denis veine (1945, 1949, 1959, 1962, 1966 ja 1971), kuid Laurent Ponsot sõnul on selliste veinide olemasolu võimatu, sest tema isa ostis Clos St-Denis maatüki alles 1982. Valikus oli ka Dom. Ponsot Clos de la Roche 1929, kuid ise pudeldama hakkas Laurenti vanaisa Hippolyte alles 1934.
Tagantjärele meenus asjaosalistele, et kunagi varem oli Kurniawan ostnud oksjonilt pudeli 1947 aastakäigu Christine Ponsot Clos Saint-Denis, mis oli négociant Émile Chandesais poolt oma naise nime all valmistatud vein. Domaine Ponsot’ga ei olnud sellel veinil ega naisel mingit pistmist. Rudyle jäi aga nimi meelde ja ta astus täiega rehale.
Laurent Ponsot tegevus põhjustas skandaali, kuid oksjonil osalejad olid hoos, eriti 12 Angry Men. Sabraažiga avati Bollingeri 1945 jeroboam, mis oli äsja ostetud 10 000 USD eest, lisaks avati põnevaid burgunderi pudeleid, mille iseloomustamisel end eriti ei talitsetud. Veine nauditi väljenduste nagu haiseb kui 90. aastase nunna pragu“ või tihke nagu 14. aastane neitsi“ saatel. Ponsot veinide oksjonilt väljaarvamise teade võeti vastu rahuolematu jõminaga. Kohal olnud reporterile ütles Kurniawan kommentaariks: See on ju Burgundia, ikka juhtub sitta sekka…“, kuid veiniavalikkus pani Kurniawani nime siiski kõrva taha.
Nii palju ettenägelikkust tal siiski piisas, et New Yorgis ta uut oksjonit teha enam ei üritanud. Küll aga ilmusid tema veinid välja ühe Londoni väikese oksjonimaja listingus. Internetis tõusis sellest suur kära ja Rudy jalge all hakkas maa põlema. Edukas oksjon on edukas täpselt seni, kuni kaupa ei tagastata. Kurniawani veine aga tagastati ja ei kulunud kaua, kui ta oli oksjonimajale võlgu 7 miljonit USD. Lisaks oli ta võtnud laene nii pangast kui ka eraisikutelt. Olukord ei olnud esialgu siiski päris lootusetu, sest e-mail sisuga Kas milli saad saata?“ sai vastuseks Sel nädalal üle 850 tuhhi ei saa.“
Asi läks lõplikult käest ära 2009. a., kui suurkollektsionäär Bill Koch kaebas Kurniawani kohtusse võltsveinide müümise eest. Seepeale asus asjaga tegelema ka F.B.I., kes võttis ühendust Laurent Ponsot’ga ja kutsus tolle New Yorki vestlusele. Ponsot majutati Sofiteli hotelli sviiti 2806. Tegemist on sama sviidiga, kus veidi hiljem Strauss-Kahn aktiivset suguelu elades oma karjääri lõpetas – tundub, et mikrobetoon on ka Manhattanil pagana kallis, kuid see pole antud juhul tähtis. Tähtis on hoopis see, et F.B.I. võltspudelite uurimine ehk Fake Bottle Investigation tõi lõpuks tulemusi ja Kurniawan käesoleva aasta märtsis arreteeriti.
Esitatud süüdistused hõlmavad korduvaid föderaalkuritegusid, mis on kõrgete karistusmääradega ja kokku võib Rudi Kurniawani oodata kuni 100 aastat vanglat maal, kus ta poliitilist varjupaika ei saanud.

Tõde selgub siiski kohtuvaidluses – Jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed!“ oleks selle peale kommenteerinud päris Ostap Bender.