Viimati täiendatud —

Üldiseid mõtteid

Kuni tänaseni on Languedoc’i veinide renomee kogu maailmas olnud suhteliselt kesine ja tundub, et eriti kehvad lood on sellega just meie turul. Põhjus on väga proosaline – Languedoc on läbi ajaloo olnud maailma üks suurima toodanguga veinipiirkondi ja odavat ning suhteliselt madala kvaliteediga nö mahuveini toodetakse sealkandis suure hooga tänaseni. Puhtkommertslikel põhjustel on Eestisse toodud suurtes kogustes sageli üsna kehvakest Vin de Pays d’’Oc’i (Languedoc’i odavaimate maakonnaveinide klassifikatsioon) ja seetõttu on tavaeestlase arusaam Languedoc’i ja tegelikult väga sageli ka üldistatult kogu Prantsusmaa veinidest üsna kallutatud just negatiivsele poolele.
Roussillon’i veinidega ja eriti just sealsete dessertveinidega pole Eesti turg pea üldse tuttavaks saanud.
Seetõttu ongi paslik siinkohal rääkida pisut sellest, et tegelikult on sealkandis juba ammustest aegadest tehtud ka häid ja väga häid veine ning mida aasta edasi, seda enam kvaliteettoodangu osakaal Languedoc’is taas kasvab. õnneks ei ole nende toredate veinide hinnad peadpööritavas tempos kasvama hakanud ja seetõttu on lootust, et enam ja enam hakkame meie restoranikaartidel ja poeriiulitel nägema kvaliteetseid prantsuse veine mõistliku hinnaga just Languedoc’ist.
Roussillon on eelkõige kuulus oma kangestatud dessertveinide poolest ja põhiliselt just seetõttu on üsna vale määratleda sellist veinipiirkonda, nagu Languedoc-Roussillon. Täna me seda siin veel teeme, kuid üha enam on maailma juhtivates veiniväljaannetes tõmmatud üsna selge piir nende kahe üsnagi erinäolise veiniregiooni vahele.

Ajalugu

Piirkonna veininduse ajalugu pole vahest kogu Prantsusmaa lõikes andnud nii palju säravaid hetki ja fakte, kui paljude teiste piirkondade omad, kuid mõned tähtsündmused on toimunud sealgi.
Esimesed viinapuud tõid Languedoc’i ja Roussillon’i aladele sarnaselt naaberpiirkonnale, tänase Prantsusmaa veininduse hällile Provence’le, kreeklased ja foiniiklased. On tõendeid, et esimesed foiniiklaste viinaaiad andsid hüva veini Costa Brava ja Roussilloni aladel ca 600 aastal eKr ja kreeklaste omad Narbonne’i lähistel Languedoc’is umbkaudu 480 aastal eKr.
Kuna kliima on kõnealuses regioonis suviti väga palav ja päikeseline, siis ei tahtnud valmivad veinid alati kuigi hästi välja tulla, kuna viinamarjad riknesid väga kiiresti. Ja isegi kui ka vein sai valmides igati ontlik ja hüva, siis tema säilitamisega nähti kurja vaeva ja üsna sagedasti tuli kiirelt käest ära läinud kraam kõlbmatuna maha valada. Seetõttu soikus veinivalmistamine Languedoc’i aladel üsna pea, kuna kohalikele sai selgeks, et hoopis mõistlikum oli palju kvaliteetsemat veini amforatesse villitult meritsi Marseille veinikaupmeestelt kohale tellida.
Kataloonia ja Roussillon’i veinivalmistajatel ei olnud, aga, nii lihtne ja odav veini kohale vedada ja nad ei andnud alla. Leiutati viis, kuidas viinamarju paremini säilitada ja sealtläbi ka paremini säilivat veini valmistada. Meetodi nimeks on tänapäeval passerillage ehk siis valminud viinamarjade vabas õhus, kuid mitte otsese päikese all õlemattidel rosinateks kuivatamine enne mahla pressimist. Tulemuseks oli ülimagus mahl, mida kääritades sai kangeid ja suure jääksuhkru sisaldusega veine, mis hoopistükis pikemat säilimispotentsiaali omasid. Kahjuks oli antud meetodi ülisuureks miinuseks tohutu väike tootlikkus ja suur kulu.
Seetõttu peetakse tõsiseltvõetava veinivalmistamise alguseks kogu regioonis 1. sajandit AD, kui roomlased regioonis kanda kinnitasid ja kohalikule kliimale hoopis sobivamad viinamarjasordid endaga kaasa tõid. Languedoc’st sai üsna kiirelt üks toonase maailma suurimaid veini valmistamiseks kasutatavate viinamarjade kasvualasid. Valminud veinid olid kvaliteetsed ja neid veeti välja Roomasse endasse ja samuti varustati nendega leegione, mis olid end sisse seadnud kehvema kliimaga aladel kuni lausa Germaania aladeni välja. Põhimõtteliselt juhtus sama ka Roussillon’is, kuid sealne mägisem reljeef ja veelgi kuumemad tingimused pärssisid massilist veinivalmistamist ka Rooma aegadel.
Pärast Rooma Impeeriumi lagunemist käisid regioonist üle mitmed sõjad ja elati üle mitmete veinidest mitte eriti huvitatud või usulistel põhjustel selle tarbimist eitavate rahvaste võimulolekut – visigoodid, allemaanid, maurid, saratseenid, vandaalid. Veiniviljelus käis alla, kuid säilitati siiski mingil määral kloostrite poolt, millede munkadest osavad veinimeistrid said.
9. sajandil pääses Languedoc võõrvallutajate võimu alt ja Toulouse krahvid koos katoliku usumeestega tõid veinivalmistamise jälle au sisse tagasi. Siiski jäi piirkonna veinide kogutoodang üsna väikeseks ja tarvitati ära põhiliselt kohalike elanike poolt.
1271. läks enamik Languedoc’i alasid Prantsusmaa kuningriigi valdustesse. Roussillon’i piirkond, aga, pääses mauride võimu alt alles 1276., kui Mallorca kuningas sooritas edukaid vallutusretki mandrialadele. Nii üks, kui teine sündmus päästis valla uue veiniviljeluse kuldajastu pärast Rooma-aegset.
Prantsuse kuningliku õukonna ülikud said aimu Languedoc’i veinide kõrgest kvaliteedist ja veini hakati vaatamata kaugetele vahemaadele üha enam Pariisi vedama.
1276. pandi maha esimene tõsine maamärk selle regiooni veininduses. Väga värvika elulooga Kataloonias itaalia päritolu peres sündinud alkeemik Arnaldus da Villanova kolis Montpellier’st Perpignan’i ja nägi üsna kiirelt, kuidas Roussillon’i veinimeistrid endiselt oma veinide säilitamisega hädas on. Olles varemalt uurinud araablaste parfüümide valmistamise tehnoloogiaid, tuli tal idee destilleerida veini. Tulemuseks oli midagi vägevat – ta nimetas selle kui aqua vita (eau de vie) ehk siis maakeeli eluvesi, mis oma olemuselt oli lihtlabane viinamarjapuskar, mille pisut kvaliteetsemalt valmistatud vorme tunneme täna grappa, marc’’i, armanjaki või hoopis konjaki nime all. Tal tekkis idee veinide konserveerimiseks, lisades veel käärivale veinile oma eau de vie’d. Tulemuseks oli magus kange vein, mida kohalikud kohe väga armastama hakkasid ja mis kõigele lisaks omas ka lausa erakordselt pikka eluiga. Oli sündinud Vin Doux Naturel e. naturaalselt magus vein. Ka kõik tänapäevased suurepärased Banyuls’’i, Maury ja Rivesaltes’’i dessertveinid valmivad Villanova retseptide järgi. Maailmaajalooliselt on vast hoopis olulisem see, et see tehnoloogia läks väga kiiresti levima ja võib julgelt väita, et kõikide tänaste maailmakuulsate portveinide ja heereste e. šerride emaks on tegelikult Roussillon’’i vin doux naturel. Lisaks sellele valmis juba paarkümmend aastat hiljem, samasuguse algelise pot still meetodi abil esimene marc Gaskoonias ja ka armanjaki sünd on olemuselt Roussillon’i juurtega.
14. sajandil müüdi Saint-Chinian’i veine Pariisi apteekides, kui terviseallikat, rääkimata Roussillon’i eau de vie’st, mille nimi ütleb ju kõik.
1531. aastal tehti regioonis teist korda tõelist ajalugu. Limoux’s asuv Sainte-Hilaire nunnaklooster oli aastaid valmistanud veini kohalikust kõige popimast viinamarjasordist Mauzac’st e. Blanquette’st. Kuna Mauzac ei taha kehvematel aastatel Limoux jahedamatel nõlvadel alati hästi valmis saada, siis lisasid nunnad enne veini käärimapanemist teinekord mahlale suhkrut. See muutis, aga, käärimisprotsessi sageli kontrollimatuks ja tulemuseks oli huvitav kihisev jook, mis sugugi kõigile joojatele ei meeldinud. Sageli kääris vein pudelis edasi ja tekkinud gaasi rõhu all purunesid pudelid ning sellest johtusid vigastused ja muud pahandused. Kuna nunnad maksid igal aastal makse kohalikule Arques’ parunile, siis oli selge see, et osa sellest maksti veinide kujul. 1531. sügisel naasis sõjakas parun oma järjekordselt võidukalt retkelt ja avas äsja kloostrist saabunud veinilaadungist ühe pudeli. Kõlas vali pauk ja pudelist lendas vahujuga. Parunile meeldis see ja meeldis ka kihisev vein. Ta tellis seda veini kloostrilt veelgi. Maailma esimene vahuvein – Blanquette de Limoux – oli sündinud. Ja oli sündinud traditsioon – avada võidu auks pauguga vahuvein.
üha enam ja enam levis heade Languedoc’i ja Roussillon’i kuivade ja magusate veinide vool üle Prantsusmaa, millele andis lisatõukeid 17. sajandil valminud suur Sète sadam, Canal du Midi väljaehitamine ning üleriigilise teedevõrgu areng.
19. sajandil viis raudteeliikluse areng ja sellest tulenevad kiire transpordi võimalused regiooni veininduse kõikide aegade tippu ja oma 460 000 hektaril laiuvate viinaaedadega oldi toona maailma suurim viinamarjakasvatuspiirkond.
Kahjuks pole head ilma halvata ja 1868.-l aastal piirkonda tabanud viinapuu juuretäi – phylloxera – ülikiire epideemia jättis mõne aastaga toona maailma parimaid veine valmistanud Languedoc’i viinaaedadest järgi haledad mälestused.
üsna rikka eluga harjunud veinitootjad jäid kiirelt hätta ja Ameerikast toodi kohale laevalastide viisi phylloxera‘le resistentseid viinapuutüvesid. Algas massiline ümberistutamine ja pookimine. Kuna oli vaja kiiresti oma positisioone taastada, hakati juba väga noortelt viinapuudelt saadud marjadest tegema veini. 1900. aastaks oli keskmine tootlikkus 120 hektoliitrit hektarilt. See on vähemalt poole võrra ja enamgi veel suurem tänapäeva mõistes kvaliteetse veini tootmisel vastuvõetavast tootlikkusest. Valmisid kohutavalt halvad veinid, mida hakati parandama“ Šaptaliseerimisega e. siis suhkru lisamisega käärimisprotsessi pikendamiseks, punapeedi mahlast valmiststud veini“ lisamisega jne. Nõudlus Languedoc’i veinide järgi langes järsult, hinnad kukkusid drastiliselt ja palju tootjaid pankrotistus.
20. sajandil, tänu sõdadele ja majanduskriisidele jäigi Languedoc põhiliselt odava, põhiliselt töölisklassi ja meremeeste tarbeks massiliselt toodetava madalakvaliteedilise veini piirkonnaks. Alles 1980.-teks oli osade alampiirkondade tootjate tase tõusnud nii kõrgele, et anti välja kvaliteeditunnused – apellatsioonitähised.
Sealt peale on nii Languedoc kui ka Roussillon olnud Prantsusmaa ja vast ka kogu Vana Maailma üks kiiremini arenevaid ja massiliselt modernseimat tehnoloogiat kasutusele võtnud veiniregioone. Loomulikult valmistatakse endiselt tohutul hulgal ka odavaid mahuveine.

Terroir, viinamarjad, veinid

Terroir’ all mõistame veininduses kompleksi, mis koosneb kolmest põhitegurist – kliima, pinnas ja konkreetse viinaaia mikrokliima.
Languedoc’i viinamarjakasvatuse suurimaks mõjutajaks on vahemereline kliima, mis on teadaolevalt ideaalseim suure osa tuntud vitis vinifera sortide viljelemiseks. Suved on kuumad, päikeselised ja kuivad, kevad ja sügis pehmed ja soojad. Talved on mõõdukalt soojad ja päikeselised. Temperatuur langeb viinamarjade kasvualadel üliharva alla null-kraadi. Vihma sajab harva. Statistiliselt on tegu Prantsusmaa kõige vihmavesema piirkonnaga ja see on sageli pisikeseks nuhtluseks veini valmistajatele.
Väga oluliseks teguriks piirkonna viinamarjakasvatuses on tuuled. Talvised Tramontane’d (sama, mis Provence mistraal) ei lase areneda viinapuid kimbutavatel nakkustel ja hävitavad ka kahjurite mune. Vahemerelt suviti puhuvad tuuled on need, mis leevendavad kuumust ja lubavad kaasatoodud niiskusel harva ka vajaliku vihmana maapinnale sadada.
Regiooni loodepoolseid alasid mõjutavad üsnagi tõsiselt Atlandilt saabuvad õhuvoolud ja see muudab üsna oluliselt Cabardes’i, Minervois’ ja Limoux’ alade veinide iseloomu ja kvaliteeti.
Mikrokliimat mõjutavad samuti Vahemeri ja briisid, mida sisemaa poole, seda enam ka viinapõllu kõrgus merepinnast.
Kuna Languedoc on territoriaalselt üsna laialdane, siis esineb väga suur hulk erinevaid pinnasetüüpe. Pole mõtet kõiki loetlema hakata, kuid parimad viinaaiad asuvad jõeorgude savikatel alluviaalsetel setetel, mäekülgede lubjarikastel pinnastel või mereäärsete alade kiltkivistel savipinnastel. Liivasavistel ja liivakatel pinnastel valmivad madalama kvaliteeditasemega viinamarjad.
Viinamarjasortidest on esindatud pea kõik Prantsusmaal viljeletavad sordid, v.a. vahest jaheda Alsace tuntumadd marjad, kuid kvaliteetveine valmistatakse peamiselt järgnevatest:
Tumedad marjasordid: Carignan, Grenache Noir, Cinsault, Syrah, Merlot, Cabernet Sauvignon, Mourvèdre. Heledad marjasordid: Chardonnay, Grenache Blanc, Sauvignon Blanc, Chenin Blanc, Muscat d’Alexandrie, Mauzac, Roussanne, Rolle (Vermentino).
Roussillon’i ala klimaatilised tingimused on väga sarnased Languedoc’ile. Eripäraks on vast Atlandi mõjude puudumine ja Püreneede lähedus, mis aitab koguda Vahemerelt tulevat niiskust ja seda ka vihmana territooriumile maha sadada.
Pinnas ja reljeef on, aga Roussillon’is hoopis eripärasemad. Valdavad on vulkaanilist päritolu ja kiltkivi sisaldavad pinnased, seda eelkõige just Vahemere vahetus läheduses. Sisemaa poole tulevad esile ka rohkem lubjarikkamad pinnasetüübid ja väga eripärane Maury jõe oru ülisavikas alluviaalne pinnas, kuid alati on Roussilloni veinide eripäraks hea ja võimas mineraalsus, mis pärit pinnasest.
Roussillon’i tähtsamad viinamarjasordid:
Tumedad: Carignan, Grenache Noir, Lladoner Pelut (teatud ka kui Grenache Poilu e. karvane Grenache), Mourvèdre, Syrah.
Heledad: Grenache Blanc, Macabeu (Maccabeo), Malvoisie de Roussillon, Muscat à Petit Grains, Muscat d’Alexandrie, Marsanne, Roussanne, Vermentino.
Lisaks kasutatakse üsna sagedasti roosakaspunast viinamarjasorti Grenache Gris, mida kasutatakse nii dessertveinide kui ka õrnroosa tooniga valge veini tootmisel.
Veinitüüpidest valmistatakse Languedoc’is ja Roussillon’is pea kõiki võimalikke Prantsusmaal toodetavaid veine – punased, roosad, valged, vahuveinid, dessertveinid.
Punased kvaliteetveinid on keskmise täidlusega, alkohoolsed, marjased ja üsna kergelt joodavad. üldjuhul on tegemist mitme marja seguveinidega. Harvad pole juhtumid, kus vein valmistatakse 6-7 eri viinamarjasordist valmistatud veinide seguna. Pisut erilisemad on õhukesevõitu, kuid väga hea marjasuse ja happega Roussillon’i punaveinid, mida põhiliselt valmistatakse Carignan’i, Grenache Noir’ ja Syrah seguna.
Valgete veinide omadused ja kvaliteeditase on üsna kõikuv, kuid enim hinnatakse Limoux’ apellatsiooni Chardonnay’st valmistatud ja tammevaadis pärmisettel arendatud kreemiseid ja vaniljeseid veine. Populaarsed on ka Chenin Blanc’st ja Macabeu’st valminud värsked, mineraalsed ja vürtsikalt maitsekad veinid. Kohapeal on väga kõrgelt hinnatud Muscat’ viinamarjadest valmistatud aromaatsed kerged veinid, mis paraku küll suurt eksporditurgu ei oma. Erilist positsiooni omab kindlasti Picpoul de Pinet, ehk siis happeline ja värske vein Picpoul’ viinamarjast, mis alates 2012. saab ka oma apellatsioonitähise.
Rosé-veinid, mis piirkonnas valmivad on lihtsad ja üsna keskpärase kvaliteediga. üldjuhul ei klassifitseeru need kvaliteetveinide nõuetele vastavaks ja müüakse maakonnaveinide või lauaveinide nime all.
Vahuveini valmistatakse Languedoc’is üsna meeleolukates kogustes. Põhiliselt madalamas kvaliteedikategoorias vin de mousseux või vin de petillant nime all. Ometi leidub alampiirkond – AOC Limoux – kus 2 suuremat ja ca 10 väiketootjat valmistavad šampanjameetodil kõrgekvaliteedilisi vahuveine – Blanquette de Limoux ja Crémant de Limoux, kasutades Chardonnay’d, Mauzac’i ja Chenin Blanc’i.
Dessertveinid on Roussillon’i veininduse pärlid. Vin Doux Naturel e. naturaalselt magusad veinid, mida seal toodetakse on kallid, tippkvaliteetsed ja väga populaarsed üle kogu maailma. Tehakse nii valgeid, punaseid kui ka oksüdeeritud dessertveine Rivesaltes, Muscat de Rivesaltes, Banyuls ja Maury apellatsioonides.

Klassifitseerimine

Kogu Prantsusmaa veinitootmine oma allub rahvusliku päritolu ja kvaliteeti kontrolliva institutsiooni – INAO (Institut National des Appellations d’Origine et de la Qualite) reeglitele.
INAO loodi Prantsusmaa Põllumajandusministeeriumi juurde 1935.-l aastal ja aasta hiljem hakati klassifitseerima järk-järgult kõiki veiniviljelusega tegelevaid piirkondi. Klassifikatsiooni AOC (Appellation d’Origine Contrôlée – kontrollitud päritolutunnus) said parima kvaliteediga veine tootvad piirkonnad, põllud või tootjad.
Languedoc’i aladel said esimestena apellatsioonitähise kangestatud veini tootjad 1936. aastal – AOC Muscat de Frontignac. 1938. Sai apellatsioonitähise legendaarne AOC Blanquette de Limoux. Edasi said seda lõbu lubada veel vaid ülejäänud kangete muskaatveinide külad: AOC Muscat de Lunel (1943), AOC Muscat de St.-Jean de Minervois (1949) ja AOC Muscat de Mireval (1959). Erandina said 1948. aastal apellatsioonitähise Clairette’st tehtav vermutilaadne kangestatud vein – AOC Clairette de Languedoc ja tänaseni parima kvaliteediga punaveine tootev piirkond AOC Fitou.
Seejärel tuli suur vaheaeg, mille jooksul ka paljud ülejäänud piirkondade aktiivsemad veinitootjad asusid oma tootmist moderniseerima ja kvaliteedinormidele lähemale viima ning sellest johtuvalt pidas INAO sobilikuks ka järgmiste apellatsioonitähiste väljastamise: 1981. AOC Limoux valged kuivad veinid, 1982. AOC Faugères punased veinid, AOC Saint-Chinian punased veinid, lisaks loodi samal aastal suur üldapellatsioon AOC Coteaux de Languedoc (alates 2007. lihtsalt AOC Languedoc), et ka muude piirkondade üksikud tipptegijad saaksid oma toodetele kvaliteeditähise. 1985. said kvaliteedimärgi AOC Corbieres (sellest eraldati 2005. aastal tippklassi punaseid veine tootev AOC Corbieres-Boutenac küla) ja AOC Minervois (viimasest eraldati 1999. aastal tippklassi punaseid veine tootev AOC Minervois la Livinière küla). 1986. aastal anti AOC tähis Costieres de Nimes alampiirkonnale. Alates 2004.-st aastast kuulub suurem osa sellest apellatsioonist Rhône Oru veinipiirkonna alla. 1990. aastast lubatakse Limoux’s toodetavat cremant’i nimetada AOC Crémant de Limoux kvaliteediklassi kuuluvaks. 1999. anti välja AOC Cabardes tähis ja 2006.-l tõsteti VDQS staatusest AOC-sse Malepère. Lisaks sellele juhtus omapärane sündmus 2003. aastal, kui Rothschild’ide dünastia, olles soetanud endale Baron d’’Arques nimelise veinimaja, soovis hakata tootma Limoux’s punast veini apellatsioonitähisega. Kuna põhiliselt Bordeaux’ marjasegust valminud vein oli igati hea, kuid ei vastanud kuidagimoodi apellatsioonireeglitele (lubatud olid vaid vahuveinid ja valged veinid), siis sõna otseses mõttes ostis Baron d’’Arques selle õiguse INAO’lt ülisuure summa eest. Täna toodavad AOC Limoux punast veini vaid 2 tootjat.
Languedoc’i alal saabus õnnis apellatsioonitähiste jagamise aeg alles 1970.-l.
1971. sai esimese tähise AOC Collioure oma punastele veinidele, 1972. lisandusid vin doux naturel’‘e tootvad AOC Muscat de Rivesaltes, AOC Banyuls ja AOC Maury. 1997 loodi üldapellatsioon AOC Cotes du Roussillon ja eraldati sellest 5 parimat küla, millised toodavad veine AOC Cotes du Roussillon Villages nime all. 1997. eraldus Banyuls’’ist AOC Rivesaltes, põhiliselt eemaloleva territooriumi tõttu.
Loomulikult valmib endiselt põhimass Languedoc’i ja Roussillon’i veinidest Vin de Pay ja Vin de France klassifikatsioonide alla, on madala kvaliteediga ja odav, kuid on loota, et see tasakaal saab aasta-aastalt kalduma üha enam kvaliteetveinide suunas.

Tootmine

Kokku on Languedoc-Roussillon’i piirkonnas umbes 2800 veinitootjat, kellest muuhulgas kvaliteetveine ehk siis apellatsioonireeglitele vastavaid veine toodavad 1350 tootjat Languedoc’is ja umbes 240 Roussillon’is.
2008. aasta INAO andmetel katavad veiniaiad ca 186 000 hektarilist pinda (59 000 hektaril toodetakse AOC veine). Toodetakse ca 9,9 miljonit hektoliitrit erinevaid veine, millest ca 30% on AOC tähistust omavad
Punane – ca 58%
Rosé – ca 13%
Valge – ca 21%
Vahuvein – ca 2%
VDN (vin doux naturel) – ca 6%
Kogu toodangust eksporditakse ca 30%, kusjuures kvaliteetveinide toodangust ca 50%. VDN veinidest läheb ekspordiks umbes pool ja Limoux kvaliteetsetest vahuveinidest umbes ¾.