Need on viinamarjasordid, mis eestlasele on tunduvalt suukohasemad kui Chardonnay ja Merlot. Need on viinamarjasordid, mis sobituvad meie rahvusliku köögiga palju paremini kui Tšiili Carménère või Lõuna-Aafrika Pinotage. Need on viinamarjasordid, mis rahvusvahelistel pimemaitsmistel jätvad enda seljataha pikki traditsioone ja Cru nimetusi esindavaid veine.

Idariigi (selline on Austria saksa­keelse nime Österreich tõlge) kohalikest sortidest on kõige säravam pärl kindlasti Grüner Veltliner. Peaaegu kolmandik kogu Austria ligi 46 000 hektarist on täis istutatud just seda marja. Selle, mis lõpuks pudelis meie lauale jõuab, võib tinglikult jaotada kolmeks. Grüner Veltlinerist saab suure­pärast vahuveini – harrastatakse nii klassikalist kui ka charmat’ meetodit. Ei tea, kas innustust on saadud champagne meeletust nõudlusest, kuid viimasel kahel aastal on tootjatel keldrist üllatuslikult välja ilmunud 24–36kuuse pudeli­kääritusega Grünerid. Need on siiski pigem erandlikud ja näitavad lihtsalt veinimeistrite katsetamis­soovi.
Valdav osa Austria vahuveinist valmib terastankides. Üldiseks trendiks on kerge, puuviljane ja lilleliste nüanssidega aroom ning maitse. Röstist ja kreemjat käekirja kohalike suud ja kõhud eriti ei soosi.

Veiniparemiku suurem osa on hästi aperitiivses ja mineraalses stiilis, kuid sellele vastanduvana valmistatakse ka täidlaseid, pika arengupotentsiaaliga kreemises stiilis veine, mis üsna tihti kannavad etiketil tähistust Reserve.
Ajalooliselt on Grüner Veltliner looduslik ristand, mille üheks esivanemaks on Traminer ja teiseks Burgenlandist pärit Austria ürgsort St. Georgen. Viimase metsistunult leitud isend nime ei omanud ja kui selgus, et DNA-analüüs ei näidanud peale Grüner Veltlineri sugulust ühegi teadaoleva rahvusvahelise sordiga, hakati marja kutsuma leiukohalähedase piirkonna järgi, kust on leitud üle 8000 aasta taguseid inimtegevuse jälgi.
Olen maitsnud mitmeid väga vanu, tagasi kuuekümnendatesse ulatuvaid Grüner Veltlinereid ja selle põhjal võin kinnitada, et sort peidab endas Rieslinguga sarnanevat võimsat arengupotentsiaali. Ajalooga tutvumine pole siiski eriti lihtne. Kui Moseli ja Rheingau veinimeistrite keldritest leiab ikka pudeleid veinidega üle 50 aasta tagustest aastakäikudest, siis Austrias on isegi vaid 3–4 aasta vanuse Grüneri leidmine üsna keeruline. Põhjus on lihtne – väikese veinimaa sisetarbimine on tegelikult veidi suurem kui kohalik veinitoodang ja nii on turg pidevas defitsiidis. Võrdselt ilmekalt käib see nii valgete kui ka punaste veinide kohta. Veinieksport on aktiivne ja riigi poolt toetatud. Austria valgetest veinidest on täiesti põhjendatult saanud Aasia köögi lemmikud ja vein liigub ida poole mitte kastide või aluste, vaid suisa konteinerite kaupa. Punaveini osakaal veini kogutoodangust on umbes 1/3, kuid nõudlus on suurem ja seetõttu tuleb eeskätt Austria lõunaosades valmivaid punaveine kohati tellida lausa kaks aastat ette. Nii ei olegi veinimõisatel mahti ega tahtmist veine pikalt keldris hoida, sest kõik ostetakse niikuinii käest. Taustal käib ka naabrite vaheline vastastikune tögamine. Veini küpsema panna hästi nagu ei tohigi – kõik tuleb maha müüa. Vastasel korral läheb küla peal liikvele jutt, et sul on midagi veinidega nihu läinud.