Viimati täiendatud —

Nimelt juba mitu aastat kleebitakse veinipudeleile kodumaise väärtkunsti reproduktsioone. Esimene muuseumi­veini valimine toimus aastal 2006, kui konsultandiks oli sommeljee Kadri Kroon. Praegu sünnib aga kunstimuuseumi veinivalik tihedas koostöös Liviko veinitundja, mitmekordse Eesti parima sommeljee Urvo Ugandiga. Viimaste aastate veinid on juhuse tahtel külge saanud kunstnike Vintide teostega sildid. Kas see tava ka jätkub, selgub juba siis, kui järgmise veini valimine ja etiketi kujundamine taas ette võetakse.
Praegu pole plaanis veine kollektsioneerimisobjektiks muuta, kuigi hea koostöö Livikoga lubab loota, et viimati välja valitud ei jää viimasteks omasugusteks. Veine kasutatakse peamiselt näituste avamise rituaalidel. Samuti saab neid osta Kumu kohvikust Bonaparte.

„Laotuv”

Tušš, guašš, 1980. Eesti Kunstimuuseum
Üks 2012. aastal Eesti Kunstimuuseumi tähelepanu keskmes olnud kunstnikke on Eesti 20. sajandi kunsti elav klassik Tõnis Vint ­(s. 1942): tema fenomeni on uurinud Kumus toimunud näitus „Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” ja sellega kaasnenud samanimeline raamat, mis on ühtlasi Tõnis Vindi loomingulise jt tegevuse esimene põhjalik käsitlus, ning ka seminar „Leides tuleviku esteetikat minevikust: Tõnis Vindi loomingulisest meetodist”. 

Laiemale publikule, seda nii Eestis kui ka välismaal, on Tõnis Vint tõenäoliselt tuttav eelkõige vabagraafikuna, kelle tööd on oma rafineerituses ja minimalistlikus elegantsis selgelt äratuntavad. Nende kunstikeelt, mis sünteesib muuhulgas popkunsti, juugendit, art déco’t ja idamaade esteetikat, läbib taotlus luua täiuslik visuaalne kujund, mis suudaks visuaalsete vahendite abil mõjutada positiivselt inimest, tema psüühikat ja vaimutegevust. Nii sümbolistlikke figuraalseid stseene kui ka abstraktseid geomeetrilisi kompositsioone, mis kujutavad endast kaht paralleelselt arenevat liini Tõnis Vindi loomingus, saaks käsitleda omapäraste mandalatena – mediteerimis­piltidena, mis annavad vaatajatele edasi keskendumise, tasa­kaalu, aktiivsuse ideid. Kuigi need kompositsioonid pole nii rangelt organiseeritud nagu traditsioonilised mandalad, on nende struktuuris tähtsal kohal keskpunkt – sümboolne teenäitaja materiaalse ja vaimse reaalsuse vahel. Samas ei suru autor oma tööde tähenduslikkust peale ning vaataja saab nautida ka puhtesteetilist elamust vormide mängust ja tušijoonistuste peenest teostusest, kus ükski joon ei ole juhuslik ning pinna vibreerivat efekti on saavutatud seda sadade tillukeste täppidega kattes.
Tõnis Vinti on nimetatud eesti kunstis üheks esimeseks autoriks, kes tegeleb tühja ruumi probleemiga: tühi, kõigest üleliigsest vabastatud ruum on tema jaoks lõputute võimaluste allikas, kus väheste vahenditega saab öelda väga palju. Tõnis Vindi tühi ruum ei ole sarnaselt tema kaasaegse lääne kontseptuaalse kunstiga irooniline, ­visuaalsust kui sellist eitav – pigem idamaade traditsioonilise esteetilis-­filosoofilise süsteemi võtmes kosmilise harmoonia ja dünaamilise, elava korra sümbol, mis sisaldab endas suurt arengupotentsiaali.
1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses on Tõnis Vint teostanud terve hulga kompositsioone, kus laiutavad kummalisi taimevorme meenutavad motiivid. Kunstniku enda sõnul pakkus talle huvi mõtiskleda selle üle, millise kuju oleksid võinud võtta taimed oma järgmises arengufaasis – liikudes praegust evolutsiooniskeemi eitades enam-vähem otse mõtleva organismi poole. Selline kujund on kesksel kohal ka väikeses tušijoonistuses „Laotuv”, meenutades korraga nii puud kui ka keset kosmilist loomisakti asuvat ürgset antropomorfset elusolendit.
Elnara Taidre, kunstiteadlane