Veinisiltide maailm on sama mitme­kesine ja kirju kui veinide endi oma. On tohutult konventsioone, nende lõhkujaid, vastandujaid ja imiteerijaid. Nagu inimestega – kõrgklassi seltskonnas on mõeldamatu kanda midagi muud kui heast kangast klassikalist ülikonda, isegi silma­torkav lips mõjub kohatult. On härrasmehi, kes kannavad selle ülikonna välja, ja neid, kes tunnevad end selles veidi ebamugavalt – aga seisus kohustab. On lihtsakoelisemaid tüüpe (nende hulgas ka andekaid tegelasi), kes panevad selga esimesel pilgul võrreldava riietuse, kuid lähemal vaatlusel märkame kvaliteedis, detailides vääratusi ja koonerdamist. Ja loomulikult on isendeid, kelle puhul ka kõige veatum rätsepatöö ei suuda varjata nende sisemist tahumatust.

Kogu etikette puudutavat teemat ei õnnestu ühe looga katta, sestap keskendun paarile, mis mulle korda on läinud ning mis seostuvad konkreetsete loojatega mainitud kujunduste taga. Just nendest siltidest tahan rääkida, sest nende mõju on laiem kui vaid ühe konkreetse toote mahamüümine. Kahe järgneva loo kangelased on suutnud mõjutada, isegi muuta veinide geopoliitikat.

Cordula Alessandri ja Priit Pärn

Ehk olete märganud Priit ja Olga Pärna joonistustega portugallast Dourot nimega „Öö ja päev”. Selle pudeli lugu algab hoopis Viinis, kus juba aastakümneid toimetab graafiline disainer Cordula Alessandri (nimest hoolimata on tegu pesueht austerlasega). Idariigis niigi tuntud tegelane on suures ilmas kuulsust kogunud pakendikujundusega, iseäranis veinietikettidega. Tema port­foolios on veinimaju nii Austriast kui ka Ungarist, nii Prantsusmaalt kui ka Saksamaalt. Kuid kõige südame­lähedasemaks on talle osutanud Portugal (ja kes saaks talle seda ette heita).

Portugali pööraselt suur veini­toodangu maht on suures osas ära tarbitud kohapeal, sest Mandri-Euroopa läänepoolseima riigi toodangut ei võetud viimase ajani eriti tõsiselt. Erandina vaid kangendatud portveinid leidsid tarbimist ka mujal. Ausalt öeldes ei tegelenud keegi muude veinide kuvandi­loomega. Turundamine ja brändi­loome (nii riigi kui ka tootjate tasandil) oli nõrk, välja­nägemisse panustati just nii­palju, kui häda­pärast vaja. Alessandrile meeldisid nii Portugali veinid kui ka inimesed ning ta otsustas oma oskused nende heaks tööle panna.

Cordula Alessandri nüüdseks ehk tuntuim klient on Niepoort – Hollandi päritolu perekond, kes Portugalis veiniäri ajanud juba 1842. aastast saadik. Laia silmaringiga ja eksperimenteerimisaldis Eduard Dirk Niepoort rajas Douros oma veiniistandused ning vaatas igatsevalt muu Euroopa poole. Alessandri pakkumine – pakendada veinid rahvusvahelise publiku tähele­panukünnist ületavasse taarasse – langes viljakale pinnasele.

Praeguseks miljoneid pudeleid müünud Niepoort Comic Editioni sari sai alguse Saksa turul, mille tarvis võttis kujundaja Wilhelm Buschi joonistet Max ja Moritza tegelas­kujud ning laotas koomiksi sildi peale laiali. Kuna tegu on eeskätt saksa kultuuriruumis ära­tuntavate „kangelastega”, arenes mõte edasi – igal turul võiks veinipudelile pildirea joonistada mõni kohalik kunstnik. Tegijatele on jäetud üsna vabad käed – peaasi et graafika on must-valge ning lõpeb ühel või teisel moel õnnetult (soovitavalt fataalselt).

Nii jõudiski järg Priit ja Olga Pärnani ning nende teoseni „Öö ja päev”. See omakorda andis oma nime Eesti veini­versioonile. Kusjuures Alessandri ja Pärn pole omavahel tuttavadki, koostööd on võimalik teha ka distantsilt. Kui püüdsin pudelit näidisena Austriasse saata, põrkas mu katse tollase bürokraatiamüüri vastu – alkoholi on võimalik saata vaid nende majandusministri nõusolekul. Nii tuli mul vein endal ära juua, tõstes klaasi sildi autori terviseks.

Alessandri on siingi rakendanud üht Niepoorti veinietikette ühendavat võtet – paberi perforeerimist. „Öö ja päeva” puhul moodustub sildist omamoodi postmargiplokk, mis tekitab isu seda pudeli pealt lahti aurutada ning albumisse panna – või postkaardile kleepida ja sõbrale saata. Kusjuures punase veini puhul on ta asendanud lõikestantsi läikuva musta trükivärviga – efekt jääb eristamatuks, aga tootja rõõmustab kulude kokkuhoiu üle.
Hästi etableerunud austerlanna ei paku harjumuspäraseid lahendusi. Vastu­pidi, Alessandri mängib mõnuga nii konventsioonidel kui ka päris uutel kujunduskeeltel. Viisnurgaga baretti kandev aristokraat laseb oma päritolul ja suhtumisel sellesse ka töödes välja paista. Tema paks kultuurikiht ja hea kasvatus aimuvad viisist, kuidas ta julgelt käärid perekonnavappidesse ja vanadesse gravüüridesse sisse lööb. Tulemus võiks olla vägivaldne, ent on hoopis leidlik ja intrigeeriv – etiketid räägivad lugu, mis pole ootus­pärane ja mida tahaksid edasi kuulata, näiteks pudeliga lähemat tutvust tehes. Selle stiili eredamad esindajad on Austria väärika perekonna Esterházy veinimaja sarjad.

Soovitan soojalt külastada tema lehte www.alessandri-design.at – see kubiseb vaimukatest ja äriliselt hästi toimivatest veinisarjadest. Võtke ette kasvõi GmBH (jah, see on veini nimi), Leaves of Grass Vineyards või Gruber Röschitzi Spiritus vinosi Gruberialis.

Shumi Love Design

Kummalise keelelise konstruktsiooniga kaubamärgi taga on moldaavia disainer Valeri Shumilov. Nagu paljudele tollekandimeestele omane, pendeldab ta enamiku ajast Chişinău ja Moskva vahet, ka veinietikettidele spetsialiseerunud kujundusbüroo Etiketka asub tal mõlemas linnas (oma roll on siin Venemaa kehtestatud embargol Moldaavia veinidele). Hoopis teine esteetika (nad ei pruugi isegi päris minu maitse olla) kui eelmise loo kangelannal, ent ühes on nad sarnased – mõlemal on õnnestunud disaini abil üks maa rahvus­vahelisele veinikaardile tuua.

Moldaavial on Portugaliga samalaadne lugu – suurem osa veinist joodi kohapeal ära. Lihtsat veini tarbitakse seal vee asemel, pakkudes ka lastele ja alustades juba hommikuti. Mis üle jäi, saadeti vähe­nõudlikule Venemaale – kuni sealsed võimud kraani kinni keerasid. See oli jõhker, aga efektiivne meetod alternatiivsete turunduskanalite otsimiseks. Ma ausalt öeldes ei tea, kas veinid ka paremaks läksid, kuid nende väljanägemine on viimastel aastatel muutunud võrreldamatult usutavamaks. Nii usutavaks, et mul on suur isu järele proovida, kas vein ka silti väärt on.

Shumi loodud „5 Elemente” (viie marja cuvée) veinietikett on au­hinnatud ja erialaselt tublisti publitseeritud. Kujundaja on siin välja pannud kogu oma teostus­arsenali – kusjuures tulemus on veel üsna väljapeetud. Siin on nii ümber pudeli ulatuv eripaber kui ka reljeefne trükk, kohtlakist rääkimata. Sildi kvaliteet on lausa kombatav ning evib ida pool nii olulist luksuslikku olekut. Edeva mehena paneb Shumi sildile oma kaubamärgi – mitte just tavapärane võte pakendi­kujundajate puhul.