5 minutes

Kaks aastat tagasi avas meilgi tuntud veinitootja Castellare Maremmas uue mõisa uksed. Tegu on Toscana esimese veinimõisaga, mille puhul on põhjust rääkida moodsast arhitektuurist. VINE käis kaemas –– kas on see pelk turismimagnet või on arhitektuuriilmas tähelepanu pälvinud mõisas midagi enamat.

Kui esimest korda Rocca di Frassinello pilte nägin, oli mul pilt selge — see on järjekordne katse asetada arhitektuur turundusmasina teenistusse. Peale seda, kui Bilbaosse kerkinud Frank Gehry projekteeritud muuseum muutis tolle vähetuntud tööstuslinna turismimagnetiks, on kaasaegse arhitektuuri võime liigutada masse ja täita kukruid andnud tipparhitektidele kõvasti tööd. Arusaam, et kõrgetasemeline arhitektuur võimaldab luua uusi üleilmseid tõmbenumbreid, on jõudnud isegi leedulasteni. Küllap mõistetakse seda kunagi ka Euroopa unises perifeerias asuvas edumeelses Eestis.
Ka veinimaailm pole kaasaegse arhitektuuri haibist puutumatuks jäänud. Vinoteraapia spaad, degusteerimispaviljonid ja uued moodsad veinimõisad avavad uksi, et karjakaupa ligi meelitada turiste ja tõmmata tähelepanu muuhulgas ka veinidele — on ju arhitektuur mugav võimalus saada märgatuks ilma riskantsete investeeringuteta turunduskampaaniatesse.

Traditsiooniline veinimõis?
Rocca di Frassinello reaalsus on siiski midagi enamat kui turismiobjekt. Juba saabumine mööda agraarmaastiku kitsaid teid koos tõenäoliste äraeksimistega ei viita kuidagi ootuspärasele teemapargile — turismibussid oleks teedel, kus vastutulijast mööda pääsemiseks tuleb autoga mööda teepeenart ukerdada, üsna õnnetud.
Tegu on päris veinimõisaga, mille suurepärase arhitektuuri rolliks on täiendavalt rõhutada veinide väärikust. Et siinne pinnas on võrreldav Montalcino omaga — tõsi kliima on siiski kuumem — on põhjust oodata, et kunagi murravad Rocca di Frassinello veinid end montalcinolikku aupaistesse. Kallid on nad küll tänagi.
Investeering Maremmasse on olnud päris suur — 56 miljonit dollarit, samas suurusjärgus kulutustega, mis Eestis tehti KUMU rajamiseks. Algselt lootis veinitootja Castellare omanik, itaalia meediatuus Paolo Panerai laiendada tootmist kodupiirkonnas Chiantis, ent sobivas kvaliteedis maid turul ei leidunud. Niisiis suunas ta pilgu Toscana äärealale Maremmasse, et rajada istandus nullist. Ambitsioonikas algus tehti maadeostuga 1995. aastal ning mullu 20. juunil avas uksed ka veinimõisa peahoone. Küllap investeeringu riski hajutamiseks kaasas Panerai ka hoopis tuntuma veinitöösturi parun Eric de Rothschild’i Prantsusmaalt.

Arhitektiks Renzo Piano
Ka arhitektivalik on ambitsioonikas. Renzo Piano on mees, kes on kunagi kuulsust lõiganud Pompidou keskusega Pariisis, võitnud väheste valitute seas maineka Pritzkeri auhinna ja on kahtlemata arhitektuurimaailma üks suurtest nimedest. Sellise kaliibriga arhitektid reeglina valivad töid, mida nad ette võtavad ning võib vaid arvata, et Paolo Panerai kunagisest ajakirjanikutööst alguse saanud sõbrasuhe Pianoga on kokkuleppele jõudmises tublisti abiks olnud. Et Piano on asjatundlik veinisõber, tuli hoone projekteerimisel kindlasti kasuks — lugupidamist veini ja selle valmistamise protsessi vastu õhkub igast hoone osast.
Esimene üllatus saabub juba enne mõisa jõudmist. Teavitame oma soovist veinimõisaga tutvuda e-kirjas ja sellele ei vastagi turundusosakonna praktikant — vastupidi, alla on kirjutanud Rocca di Frassinello veinimeister (peenemalt önoloog ja Castellare di Rocca juhataja) Alessandro Cellai ise. Too härra kureerib muuhulgas ka Castellare veinivalmistamist Chiantis.
Lõpuks olemegi Rocca di Frassinello tagasihoidlikus väravas. Kruusatee lookleb viinapuude vahel ja peatselt hakkab paistma piltidelt tuttav punane torn.
Täpselt selline nagu oodatud, ent lähemale jõudes selgub, et sihvakas vorm, mis selgelt tsiteerib Toscana kindluse- ja raekojatornide arhetüüpi, laseb ehitisel paista eemalt oluliselt suuremana.

Tutvume mõisaga
Maja peasissepääs“ on peidetud ning esimesena märkab läheneja hoopis logistilist pääslat, mille kaudu liigub majast välja vein ja sisse vajalikud tarvikud. Külastad pääsevad majja läbi tagaküljel paikneva aia, mida ehivad kaunid õlipuud. Oliivisalu rahu ning maja oranžikas-punakat fassaadi liigendavad kontrastselt rohelised aknaluugid ja uksed loovad suvises kuumuses meeliergutava väreluse. Erksalt roheline, ja oh üllatust inglisekeelne — Itaalias tõeline ime, aga koht on ju oma olemuselt rahvusvaheline — silt juhatab treppidest üles viidates retseptsiooni ja veinipoe juurde, mis asuvad kuskil kõrgustes lamedal katusetasapinnal.
Katusel on mahukas klaaspaviljon, mille värvikast avarusest leiame kaks kodanikku, kes peaaegu räägivad inglise keelt. Kuskilt ilmub välja ka märksa parema keeleoskusega agronoomiproua, kes kiiresti kontakteerub veinimeister Cellai’ga ning fikseerib, et me oleme tõepoolest oodatud.
Esmapilgul ebafunktsionaalselt avar katusepind osutub tootmisalaks, kuhu viinamarjakoristuse järel toimetatakse viinamarjade pressimiseks vajalik masinavärk. Põrandapinnas leiduvad luugid, kust virre liigub alla terasvaatidesse, milles veini valmimisprotsess saab alguse. Tõeliselt nutikas lahendus — hea arhitektuuri eripäraks ei ole mitte ainult efektne vorm, vaid ka hoone funktsionaalne läbimõeldus nutikate detailideni.

Ainulaadne veinikelder
Jõudes veinikeldrisse selgub, et kogu eelnev osa hoonest on vaid tagasihoidlik sissejuhatus. Kelder näeb põnev välja ka piltidel, ent kohtudes reaalsusega kõlavad häälitsused ooh“ ja ahh“.
Oleme sattunud betoonist ruudukujulisse amfiteatrisse, kus pealtvaatajate vaikivateks rivideks on Bordeaux mõõdus vaadid. Meie külastuse aegu on keldris ligikaudu 700 barrique’i ning kokku peaks sinna mahtuma kohapeal uskumatuna näiv 2500.

Veinivaatide näod on suunatud amfiteatri keskmes asuvale lavale“, kus oma rolle etendavad uudishimulikud külalised ning valgus.

Pole veel kuulnud ühestki teisest veinikeldrist, kus päikesevalgust lubataks avastusretkele keldrihämarusse.
Hoonel troonivat torni ehtiva ažuurse metallkonstruktsiooni küljes on kolm esmapilgul arusaamatuks jäävat kettakest, mis osutuvad peegliteks. Vajadusel suunatakse nende abil päikesekiired läbi veinikeldri laes oleva, tavaolukorras luukidega kaetud valguskaevu veinivaate uudistama. Keldris valitseb pea kliiniline puhtus, kontrollitud temperatuur ning niiskus. Tõeliselt elegantne masinaajastu veinikelder.
Keldri seinad kannavad sisuliselt kogu hoone raskust ning nõnda on kelder mitte ainult hoone funktsionaalne, vaid ka konstruktiivne süda.

Ringkäik tagatubades
Amfiteatrit ümbritsevatesse ruumidesse paigutub kõik muu tootmisprotsessis vähem ja rohkem oluline. Sealhulgas mahutid, kuhu pressimisel saadud virre saabub läbi luukide katusel. Askeetlik-brutaalses betoongaleriis paiknevad mahutid — roostevabast terasest ning tänapäeval juba standardiks saanud topeltseina ning temperatuurikontrolli võimaldava veesärgiga. Lisaks leidub ka kaks klassikalisemat betoontanki, kus rafineeritakse mõisa lihtsamaid veine.
Samas mahutite juures peaks paiknema ka pudeldamisliin, ent selle koht on tühi. Kuniks viinamarjaistandus kasvab praeguselt 80 hektarilt plaanitud 125 hektarini, teeb sobilikul hetkel kohaletoodav teisaldatav liin oma töö ära. Lisaks paiknevad veinikeldri perimeetris veel ajutised laopinnad, ent pudelid siin pikalt ei peatu, neid hoitakse ja jaotatakse kaugemal — ilmselt ühes peamaja Castellare toodanguga.
Kelder ja selle ümber ja kohal paiknev tootmisüksus moodustavad sedavõrd kompaktse terviku, et kipub arusaamatuks jääma, kuidas tänapäeval üldse teisiti saakski olla.
Maja hoovipoolses tiivas paiknevad ametiruumid ja degustatsioonisaal ühes efektse degustatsioonilauaga. Sülitamise tarbeks on laual spetsiaalsed avaused ja äravool otse kanalisatsiooni, seejuures näeb ruum välja nagu äärmiselt elegantne konverentsisaal.
Meie siirdume degusteerima siiski üles paviljoni. Siin vaatame hoonele hoopis uue pilguga ning maitseme keset Piano kujundatud interjööri ja meeleolu loovaid veinipakendeid kohalikku toodangut ning mõtleme, et tõenäoliselt on Rocca di Frassinello veinide maitse tulevikus hoopis teistsugune kui proovitud esma-aastakäikudel. Põnev on kogeda millegi uue algust.