Veiniajakiri VINE

2010. aasta tõi meile esmalt korraliku lumega talve. Enne lumikatte tekkimist oli ka piisavalt külma ja maapind sai ära külmuda. Selline ilm oli maapinnale painutatud külmaõrnematele viinamarjasortidele talvitumiseks soodne.

Lumikate sulal maapinnal on vägagi ohtlik ja viinamarja võrsetel võib tekkida haudumine. Talv kestis jutiga aprillini välja ja siis tuli kevad. Käesolev aasta on vähemalt minu kandis olnud väga stabiilne. Meil oli kevadel vaid paar kerget öökülma ja need sai vihmutusveega tõrjutud. Mai algul hakkasid mõned pungad elumärke näitama ja nii 10. mai paiku oli puhkemine hoos. Siis tuli ka parajal ajal sooja vihma, eks ka see ergutas veidi.

Juuni kuu läks kasvamisele ja ilm tegeles peaasjalikult vee alla kallamisega. See oli kuidagi imelik, eestlaste vana tarkus ütleb ikka, et enne Jaani palu vihma, peale Jaani tuleb ka ilma palumata. Sel aastal aga oli teisiti.

Juba juuni lõpus hakkasid esimesed õied avanema ja tundub, et õitsemine saab juuli keskel läbi. Eelmisel aastal õitsemine algas 15. juuli paiku. Seega on saaki oodata paar nädalat varem kui mullu. Septembri keskel ehk. Kui ainult muude hädadega hakkama saab... .

Nimelt on see väga vihmane juuni ja sellele järgnenud väga soe juuli minu viinamäel esile kutsunud viinamarja ebajahukaste puhangu. Mingil määral olen ka ise süüdi, heinaajal ei olnud aega viinamarjade järele valvata. Mõnel taimel on kahjustus tugev. Nüüd eemaldan kõik kahjustatud lehed ja ka kobarad. Seejärel pritsin taimed üle kaaliumpermanganaadi jahusega ja käärinud virtsa lahusega. Esimene on seenhaigusi pärssiv aine ja käärinud virtsa lahus on bioloogiliselt aktiivne segu bakteritest, millised on seente vastase toimega. Lahuses on bakterid, mis söövad seeni. Ilmselt pritsin ka osad, väga kahjustatud taimed, üle preparaadiga Topas.

Siit hakkavad tulema õpetused. Haigustega tuleb ka meil arvestada ja neile tuleb hakata pidevalt vastu töötama. Ja seda ikkagi ennetavalt ja traditsiooniliste vahenditega, et vältida kemikaalide kasutamist.