Kliima ja maastik varieerub Tšiilis metsikult – põhjas asuvast Atacama kõrbest lõunatippu tähistava Tulemaani on 4300 km. Keskmine vahemaa Vaikse Ookeani ja Andide vahel on aga ainult 175 km. Selline isoleeritud asend on Tšiilit alati kaitsnud veinihaiguste ja kurja viinapuutäi eest, Tšiili on ainus veiniriik kus pole kunagi phylloxera't olnud. Viimarjavälju on Tšiilis 105 000 ha ja põhja-lõuna suunal 1400 km ulatuses. Tšiili on looduslikult jagatud eraldi orgudeks tänu Andidest algavatele mäe-ahelikele ja jõgedele, kusjuures jõed annavad ka nime kõigile terroir’dele peale Colchagua. Riigi unikaalne asend ja innovaatiline suhtumine veinitootmisesse on põhjus, miks järjest rohkem räägitakse siin nii ökoloogilisest ja  biodünaamilisest kui ka säästlikust ja jätkusuutlikust veinikasvatusest.

 

Tšiilil pole küll ehk vaja karta phylloxera pärast, aga hirmudeta ei saa läbi ka siin, nii unikaalse asendiga veiniriigis. Cono Suri veinimeistri Adolfo Hurtado sõnul kardavad kõik Tšiili veinitootjad maavärinat rohkem kui midagi muud siin ilmas. Suuri purustusi põhjustav maavärin on külastanud maad iga mõnekümne aasta järel, nii et muretsemiseks on täiesti perioodiliselt põhjust.

 

Kuigi viimases, veebruarilõpu tragöödia käigus hävis 125 miljonit liitrit veini, lubab Tšiili ekspordi ootusi täita. Arvutuskäik on lihtne. Jaanuaris 2009 oli veini 800 miljonit liitrit ja 2009 aastakäik annab lisaks miljard liitrit, kokku seega 1,8 miljardit liitrit. Pool sellest on eksporditud või müüdud kohalikul turul ja pool jäi jaanuariks 2010 veel turule müüa. Isegi kui 2010 aastakäik jääb väiksemaks, pole see mingil juhul alla 750 miljoni liitri. Muidugi ootab turg sellist sõnumit ja tšiillased - väidetavalt kõige töökam rahvas Lõuna-Ameerikas – pingutab ootuste täitmise nimel kõvasti. Meie reisisime Santiago lähistel ehk peamiselt Aconcagua, Colchagua ja Maipo piirkonnas, aga ka siin nägime pruuniks kuivanud veiniaedu, lömmis terasvaate ja virnade viisi punasest veinist läbi imbunud lõhkisi puuvaate. Ometi pole siin kohalike sõnul asi kuigi hull, rohkem kannatada saanud alad jäävad lõuna poole, Constitucioni ja Concepcioni nimeliste linnade kanti ehk veini mõistes Maule ja Itata piirkonda. 

 

Kõige olulisem kasvamise põhjus on see, et veinikasvatamiseks nii soodsa kliimaga Tšiilis jätkub veel palju veinitootmiseks sobivat maad. Concha y Toro pressiesindaja Isabel Alvareze sõnutsi on kohati viinamarjaaedade pindala viimase 10 aasta jooksul kasvatatud 20 korda. Vana mantra, et hea vein algab konkreetsest veiniaiast kehtib ka praegu. De Martino veinimeister Marcelo Retamal sekundeerib laienemist kommenteerides värvika võrdlusega – isegi kui veinitootjal on palju hektareid aedu, on enamasti häid sellest väga vähe ehk täpselt sama lugu nagu lihatootmises, rupskeid on kõik kohad täis, head fileed vähe ja see on kallis.

 

Tšiili on kaua olnud tuntud oma punaste veinide poolest, punase veini tarbeks kasvatatakse marjasorte 72% kogu veiniaedadest. Üle poole sellest moodustab Cabernet Savignon, millele järgnevad Merlot ja Carmenere. Vanas Maailmas unustatud Carmenere on üks sorte, mis Tšiilis fööniksina tuhast tõusnud. Carignan, mis on Lõuna- Prantsusmaal lihtne mahumari, annab siin kliimas kasvanuna veinile iseäranis kena finessi ja on üks Tšiili tõusvaid aktsaid veiniturul. Heledatest marjadest on levinumad Sauvignon Blanc ja Chardonnay. 

 

 

Montese omanik Aurelio Montes rõhutab, et kui 20 aastat tagasi teati vaid Colchagua ja Maipo oru veine, siis nüüd on pilt palju huvitavam ja mitmekesisem ja Tšiili presenteerib uhkusega 14 piirkonda. Kõige põhjapoolsemad, peaaegu kõrbealal asuvad  – Elqui, Limari ja Choapa on suhteliselt uued piirkonnad, mis saavad ootuspäraselt vähe sademeid (alla 100 mm aastas) ja on ebaootuspäraselt ümber spetsialiseerumas peamiselt valgele veinile. Aconcagua piirkond võib juba uhkustada rohkem kui 150 aasta vanuse veiniajalooga ja on tuntud eelkõige Cabernet Savignoni kasvatajana. Piirkonna lipulaev ja meilgi hästi tuntud Errazuriz on muide üks väheseid allesjäänud vanu perefirmasid.  Järgmine piirkond, kõlava nimega Casablanca, sai tutuks 80ndatel kui esimene jaheda kliimaga veinipiirkond Tšiilis. Nii Casablanca  kui naabruses asuv San Antonio on keskendunud peamiselt valgetele sortidele. Järgmised, juba Tšiili keskosas asuvad Maipo, Cachapoal, Colchagua ja Curico, on hästi tuntud piirkonnad, mis viljelevad peamiselt Cabernet Savignoni, Merlot’d ja Carmenere’i. Uut tõusvat tähte Carignani kasvatatakse järgmises, Maule piirkonnas. Naabruses asuv Itata on Tšiili veininduse sünnipaik, kus 450 aastat tagasi istutasid hispaanlased esimesed viinapuud.  Bio-Bio ja Malleco kui kõige lõunapoolsemad veinikasvatuspiirkonnad saavad juba paarkümmend korda vähem sademeid kui põhjapoolsed alad, kliima on jahe ja siin kasvatatakse Pinot Noiri ja Rieslingut.

 

Tšiili punavein võis olla aastaid tagasi paljude jaoks igava ja toore maitsega vein, mis uuesti proovima ei meelita. Tänapäeval on Tšiilis veinitööstus üks kõige kiiremini arenenevaid ja innovatiivsemaid majandusharusid. Kuigi veinikodadel pole mitmeid sadu aastaid perekondlikke veinivalmistamise traditsioone, leiavad veinikojad ajaloo asemele uudseid lahendusi. Veinimajad kuulutavad üksteise võidu sloganeid stiilis: meil pole sugupuud ja tolmuseid pudeleid vaid ainult kvaliteetseimad veinid. Ühes auditooriumi meenutavas veinikeldris mängitakse laagerduvale veinile tasakesi gregoriaani koorimuusikat, teises paigas kihutavad vaadid liftiga nagu raketid, kolmandas paigas sõrmitsevad marju eranditult ainult ilusad tüdrukud.